Naine Pariisist. Santa MontefioreЧитать онлайн книгу.
Külalised astusid kõrvale, et neile teed anda. Harris aitas talle stoola õlgadele ja Davidi käele toetudes astus ta trepist alla auto juurde, kus lord Framptoni autojuht ootas, et teda mõisamaade teises otsas paiknevasse maalilisse pseudobarokkstiilis lesemajja sõidutada. „Kas tead, mis mulle kõige enam meelehärmi teeb?” küsis ta avatud autouksel korraks peatudes. „Minu poeg tundis, et ta ei võinud mulle oma saladust usaldada.”
„Ta ei usaldanud seda kellelegi,” trööstis David.
„Aga mina olen ta ema.”
„Emad saavad tihti viimasena teada.”
„Igatahes me olime George’iga väga lähedased. Ma ei mõista, miks ta sellest mulle mitte sõnagi ei rääkinud. Kui kaua ta seda tüdrukut tundnud oli?”
„Poolteist aastat.”
„Poolteist aastat! Kuidas ta võis midagi sedavõrd olulist minu eest nii kaua varjata? Otse loomulikult ma oleksin olnud üllatunud, kuid ma ei oleks ju temasse kuidagi halvemini suhtunud.”
„Ta ilmselt viivitas, et sobivat juhust oodata.”
„Muidugi ta ootas. Ta ei oleks ju kuidagi võinud tänast päeva ette näha!”
David vaatas, kuidas auto mööda sõiduteed eemaldus ja tegi vasakpöörde taluteele, mis läbi mõisamaade lõikas. See ärritas tema ema, et Margaret neile nii lähedal elas ja neid niivõrd tihti külastas. Leskproua käis oma jorkširi terjeri Basiliga iga päev mõisa pargis jalutamas ja Fairfieldi härrastemaja oli sellel jalutuskäigul alati tee peal. Margaretile ei meeldinud pikalt omaette olla ja ta ilmus ette teatamata peaaegu iga päev välja ning Antoinette tundis end kohustatud olevat teda senikaua võõrustada, kuni Bertie ja Wooster Basilit mööda maja koridore taga ajasid. See maja oli ju ikkagi kunagi temale kuulunud, enne kui nad koos Arthuri, tema kadunud mehega, välja kolisid, et anda pojale ja tema kasvavale perekonnale rohkem ruumi. Antoinette lihtsalt ei saanud ust tema nina ees kinni lüüa.
David ei tahtnud tuppa tagasi minna. Päike siras nüüd eredalt ja niiske muru helkis, kutsudes teda üle rohelise jalutama. Maastik nägi lausa sädelev välja, otsekui oleks hommikune uduloor kõik korralikult üle poleerinud. Davidi pea käis ikka veel ringi pettumusest, mis kaasnes avastusega, et esimene naine, kes talle pärast mitut aastat silma oli jäänud, osutus hoopis tema poolõeks. Talle näis, nagu oleks elu otsustanud tema arvel julma nalja teha.
Ta otsustas aias ringi uidata. Bertie ja Wooster ajasid kõrvad kikki ja jälgisid, kuidas ta läbi hekivärava silmist kadus. Seejärel lidusid nad trepist alla ja talle järele, lootes innukalt pikale jalutuskäigule minekut. Nende ülevoolav rõõmsameelsus pani Davidi naeratama, kuigi tal polnud enam põrmugi tuju naeratada. Tema hing oli jälle kord pimeduse valda tõugatud ja ta süda näis taas raske nagu tuhakott.
Isa oli olnud David elus sedavõrd olulisel kohal, et näis võimatu ette kujutada, et teda enam ei ole. Ta tunnistas kõrguvaid puid ja õrnalt lainetavat muruplatsi ning tuletas endale meelde, et miski ei ole igavene. Isegi mitte see maapind, mille peal ta seisab. Lõpuks langeb kõik igaviku rüppe.
Elu maal oli üpris vaikne. Isa oli talle soovitanud juba noorelt kodu ja perekond luua, nagu tema seda oli teinud, kuid David polnud veel seda õiget tüdrukut kohanud. Tal oli olnud suhteid, kuid armastus oli talle seni jäänud kättesaamatuks. Ta oli kõrvalt vaadanud, kuidas Joshua abiellus Robertaga, ja teadis, et ei soovi endale samasugust rõõmutut abielu nagu nende oma. Samuti ei soovinud ta elada sellist juurteta elu, nagu elas Tom. Igal õhtul erinev tüdruk, nii et viimaks sulasid nad kõik kokku üheks hingetühjaks kohtumiseks.
Phaedra oli naisena talle vägagi meeldinud. Tagantjärele vaadates võis see olla nende ühine veri, mis Phaedra talle nii ligitõmbavaks oli teinud. Võib-olla oli ta alateadlikult tajunud mingit sidet. Kuid mis iganes see ka oli, see veetlus polnud määratud vilja kandma. Kui David teda järgmine kord näeb, tuleb tal need tunded alla suruda.
Temast oli vapper täna siia tulla, ehkki sobimatu, mõtles David. Ja ema oli otse loomulikult juhtunu pärast endast väljas. David ise polnud niivõrd endast väljas, kuivõrd üllatunud – kahekümne üheksa aastaselt ootamatult avastada, et sul on poolõde, on päris suur üllatus. See, et isa oma testamenti oli muutnud, ei läinud talle põrmugi korda. Kui ta oli soovinud oma tütart testamendis meeles pidada, siis oli see tema valik. Tomil pole selle vastu samuti midagi. Ta polnud ahne, vaid lihtsalt omajagu ekstravagantne, rahul sellega, mis tal oli. Kuid mis puutus Joshuasse ja Robertasse, siis nendega oli hoopis teine lugu. David juurdles endamisi, kuidas nemad seda uudist võtavad. Ta järeldas, et ilmselt mitte kuigi hästi. Kui üldse keegi raha pärast nääklema hakkab, siis on see Roberta.
Phaedra keeras oma taevasinise Fiat Uno maanteeäärsesse peatumiskohta ja lülitas mootori välja. Ta langetas pea vastu rooliratast ja surus silmad kinni. Ta oli kogu hingest tahtnud minna George’i matustele, kuid nüüd sai ta aru, et see oli olnud tohutu viga.
Ta krimpsutas nägu, tuletades meelde Antoinette’i õudusest vallatud ilmet ja seda, kuidas ta oli värisevi käsi tugitooli kössi vajunud, tema õe Rosamunde põlglikult mossi väänatud suud ja uskumatust, mis oli poistel põsed õhetama löönud. Ainult Julius oli jäänud resoluutseks, nagu oleks ta kogu südamest nautinud oma üleolekut. Phaedra soovis, et tal oleks olnud võimu oma nimi testamendist välja jätta. Ta soovis, et ta ei oleks tulnud. Kui ta ainult saaks praegu suitsupahvakuna lihtsalt õhku haihtuda.
Phaedra oli õnnetu, sest George oli surnud, andmata Phaedrale võimalust temaga hüvasti jätta. Phaedra oleks talle öelnud, et armastab teda. Ta oleks talle öelnud, et on talle andeks andnud. George’il ei olnud vaja selleks testamenti muuta, et talle kõike heaks teha. Phaedra ei tahtnud tema raha. Ta ei tahtnud tema kingitusi. Ta tahtis hoopis teiselaadset turvatunnet ja seda George talle enam pakkuda ei saanud.
Ta oli vajanud George’i ennast kui meesfiguuri. Phaedra lapsepõlveaegne isa oli ta ema maha jätnud, kui Phaedra oli kümneaastane, ning läinud elama Uus-Meremaale, kus ta viimaks uuesti abiellus ja lõi uue perekonna. Phaedra läks tal meelest või lihtsalt kadus kuhugi ta mineviku hämarasse soppi ning ta ei näinud seda meest enam kunagi. Pärast seda oli ta ema hüpanud ühe sobimatu mehe juurest teise juurde nagu konn tiigis vesirooside vahel, lootes järgmisel maandumisel viimaks ometi õnne leida. Ta ei taibanud, et kannab sedaviisi hüpates oma õnnetuse põhjust enese sees kaasas, ega võinud iseenda eest ära põgeneda. Ta kandis Phaedra peale vimma, kuna tütar oli tema jaoks soovimatu vastutuskoorem ja elav mälestus sellest, kuidas tema laulatatud mees ta maha jättis. Nii et sel ajal, kui ta ema oma muresid džinnipudelisse uputas, rajas Phaedra endale ise teed, leides rasketel hetkedel ema asemel tuge oma sõpradelt ja oma unistustest. Niipea kui ta oli selleks piisavalt vana, lahkus ta kodust ja oma emast igaveseks. Tal polnud mingit soovi enam iialgi tagasi minna. Ta polnud mitte ainult sellele peatükile punkti pannud, vaid terve raamatu prügikasti visanud.
George oli olnud tema jaoks nagu päästenöör, mis pakkus stabiilsust, jäävust ja armastust. Ta oli kahe käega selle järele haaranud ja kogu jõust kinni hoidnud. Kuid nüüd oli nöör katkenud ja George oli läinud, jättes Phaedra taas kord üksinda triivima. Miski siin elus pole jääv, mõtles ta – peale armastuse. See mõte pani ta lausa ulguma iseenda haleda olukorra pärast ja tuleviku pärast, mis koos George’iga surnud oli.
Veidi aja pärast ta rahunes ja pühkis musta mantli käisega nina ja silmi. Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja kohkus tagasi. Matustel oli tal õnnestunud päris esinduslik välja näha – ta tahtis, et nad kõik temaga kohtudes teda võimalikult kenana näeksid. Kui nad praegu võiksid heita pilgu tema paistes, punastele sisalikusilmadele ja lapilisele näole, siis vaevalt, et see neile suuremat muljet avaldaks.
Ta pani mootori käima ja lülitas raadio sisse. Muusika trööstis teda pisut. Ta ei hakka tuleviku pärast muretsema, vaid võtab iga hetke nii, nagu see on, ja mis minevikku puutub, siis see elab nüüd edasi vaid tema mälestustes, tekitades talle valu iga kord, kui ta seda meenutama peaks. Nii et ta ei hakka seda meenutama. Teele tagasi keeranud, vaatas ta sõites ringi ja värsked rohelised pungad tuletasid talle meelde taassündi. Kui nemad suudavad pärast talve jälle elule ärgata, siis suudab seda ka tema.
Kui David elutuppa