Tagaotsitav. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
pealiigutus vasakule A-st edasi lugemist, sest läänekultuuri rahvad loevad ja kirjutavad vasakult paremale, ning vastavalt siis pealiigutus paremale võiks tähendada loendamist tagurpidi, alates Z-st?
Võib-olla.
Miks mitte.
Paremalt kolmteist, vasakult kaks, paremalt kolm, paremalt üks, vasakult üheksa.
N-B-X-Z-I.
Mis ei öelnud mitte kui midagi. NB oleks tuttav lühend ladina keelest, nota bene, mis tähendab märka hästi ehk teiste sõnadega pane tähele, aga mis on XZI?
Üks jura, muud midagi.
Reacher heitis pilgu peeglisse.
Delfuenso vaatas teda taas pingsalt, lootes ja oodates, et ta taipab.
Läbi peegli.
Ta oli peegelpildis.
Võib-olla ta oli seda arvestanud. Võib-olla parem oli vasak ja vasak oli parem.
Kolmteist edasi, kaks tagasi, kolm edasi, üks tagasi, üheksa tagasi.
M-Y-C-A-R.
Minu auto. 3
Reacher vaatas peeglisse ja küsis huuleliigutustega: „See on teie auto?”
Delfuenso noogutas ägedalt, innukalt, meeleheitlikult ja õnnelikult.
KAKSKÜMMEND
Sorenson astus sammu tagasi, pööras ringi, vaatas Goodmanile otsa ja ütles: „Nad läksid kõigepealt lõunasse, tulid seejärel teele tagasi ja võtsid suuna põhja. Miks?”
„Sest nii nad ka tulid,” pakkus Goodman. „Võib-olla nad ei teadnudki, et teele saab ka teisiti.”
„Jama. Pilk põhja poole, sealt paistavad vana baarihoone ja kruusaväljak, ning kohe on selge, et siit saab välja.”
„Ehk läksid teise bensiinijaama tankima.”
„Miks nad pidanuks? Bensiinijaam on siinsamas, selles asula otsas, otse nende nina all. Või arvate, et neile läks korda hinnaerinevus?”
„Võib-olla nad märkasid kaameraid.”
„Kui on kaamerad ühes tanklas, siis on ka teises. Selle peale võib mürki võtta.”
„Ja hind on niikuinii mõlemas linnaotsas sama. Alati on sama olnud.”
„Niisiis, miks nad ikkagi tegid kõigepealt haagi lõunasse?”
„Mingil muul põhjusel, arvan ma,” kostis Goodman.
Sorenson hakkas üle külmunud kruusa kiirel sammul lõuna suunas kõndima. Ta möödus tagantpoolt nii suletud söögimajast, nimetust baarist, lagunenud motellist kui ka süüdatud tuledega ööpoest, mis oli avatud.
Ta jäi seisma.
Tema ees oli lai hoonetevahe, siis järgmine baar, tolle taga veel üks kokteilibaar ja siis tühjus kuni teise bensiinijaamani.
„Oletame, et põhjus polnud ei joogis ega söögis,” ütles Sorenson. „Oletame, et nad ei soovinud ööseks tuba võtta. Ja kui neil oli vaja bensiini võtta, siis oleksid nad läinud lähimasse tanklasse. Miks nad siis ikkagi siitkaudu sõitsid?”
„Ööpood,” vastas Goodman. „Neil oli midagi vaja.”
Nad trügisid ümber nurga, jõudsid eesukseni ja sisenesid poodi, kus neid tervitas külm ere päevavalgus ja kus lõhnas seisnud kohvi, mikrolaineahjus soojendatud toidu ning antiseptilise põrandapesuvahendi järele. Tülpinud kassapidaja ei tõstnud isegi pead. Sorenson libistas pilguga üle lae. Turvakaameraid ei olnud.
Kaupluse vahekäigud olid täis kuhjatud rämpstoitu, konserve, leiba ja küpsiseid, esmaseid hügieenitarbeid ja autotarvikuid, nagu kvardiseid õlipudeleid ja gallonilisi antifriisi- ning aknavedelikukanistreid, iminapaga topsihoidjaid, iselagunevaid patenttuhatoose ja kokkupandavaid lumelabidaid. Leidus kalosse vihmase ilma puhuks, põlvikuid, valget aluspesu üks dollar tükk, odavaid T-särke ja teksariidest pluuse, puldanist tööjakke ja – pükse.
Sorenson vaatas rõivariiulid tähelepanelikult üle ja kõndis siis otsejoones kassasse, töötõend käes. Müüja tõstis pea.
„Saan aidata?” küsis ta.
„Kes oli tööl täna öösel ajavahemikus 00.20 kuni 00.30?”
„Mina,” kostis poiss.
„Ostjaid ei olnud?”
„Vist üks oli.”
„Kes?”
„Üks pikk kõhn mees, särgiväel ja lips ees.”
„Ilma mantlita?”
„Ta vist jooksis otse autost. Selle ajaga külm ei hakka. Siia ei tulegi jala keegi. See on nii eemal kõigest.”
„Kas te autot nägite?”
Poesell raputas pead. „Ma arvan, et see tüüp parkis maja taha. Ta tuli justkui nurga tagant. Aga võib-olla mul jäi lihtsalt selline mulje.”
„Mis ta ostis?” päris Sorenson.
Poiss võttis kassaaparaadist spiraalselt väljavingerdava paberlindi ja tõmbas selle sirgu. Ta lasi pöidlaküünel üle helesiniste ebaühtlase pikkusega kirjaridade libiseda, peatus, võttis järgmise, liikudes sissekandeid mööda eestpoolt tahapoole, kuni jäi peatuma üheteistkümnerealise arve juures.
„Kuus asja,” ütles ta, „pluss summa, käibemaks, summa koos maksuga, makstud summa, tagasi antud summa.”
„Kas ta maksis sularahas?”
„Pidi maksma, kui ma talle tagasi andsin.”
„Te ise ei mäleta?”
„Ma ei ela väga kaasa, proua. See siin pole teab mis unistuste amet.”
„Mis ta ostis?”
Poiss uuris arvet. „Kolm tükki ühte asja ja kolm tükki midagi muud.”
„Kolm tükki mida ja kolm tükki mida muud? See oli täna öösel. Me ei räägi siin antiikajast. Me ei oota teilt mingit tohutut mälupingutust.”
„Vett,” ütles poesell. „Nüüd tuleb meelde. Kolm pudelit külmutuskapist.”
„Ja veel?”
Poiss silmitses uuesti kassalinti. „Veel kolm asja, kõik sama hinnaga.”
„Mis asjad need olid?”
„Ma ei mäleta.”
„Kas sa oled täna öösel tõmmanud?” küsis Sorenson.
Poiss muutus tähelepanelikuks.
„Mida tõmmanud?”
„Võib-olla tuleb seda küsida šerif Goodmanilt. Kuidas sobiks üks väike läbiotsimine?”
Seda poiss ei kommenteerinud. Ta hoopis vehkis käega ülesalla, nipsutades võidukalt sõrmedega, oodates, millal talle meenub. Püüdes iga hinna eest meenutada. Lõpuks ta naeratas.
„Särgid,” ütles ta. „Kolm teksassärki, sooduspakkumine. Sinised. Väike, keskmine ja suur. Igaüht üks.”
Sorenson ja Goodman väljusid poest ja pöörasid hoone kõrvalt tagasi majatagusele parkimisplatsile. „Karen Delfuenso oli nende pantvang ja nad kavatsesid teda kasutada ka jälgede segamiseks,” lausus Sorenson, „järelikult ei saanud nad teda jätta napi särgikese väele. Hakkab liiga hästi silma. Nad teadsid, et võib tulla teesulge. Niisiis nad sundisid teda riideid vahetama.”
„Nad vahetasid ise ka,” lisas Goodman. „Kolm inimest, kolm särki.”
Sorenson noogutas.
„Vereplekid,” ütles ta. „Nagu tunnistaja ütles. Vähemalt ühe mehe pintsak oli verine.”
„Keerasime asja ikkagi tuksi,” märkis Goodman. „Me mõlemad.
Siin ja edaspidi on tegelaste sidepidamise kirjeldustes jäädud originaalis esitatud suundade, arvude ja tähestiku juurde, edastatavad sõnad aga tõlgitud. –