Tagaotsitav. Lee ChildЧитать онлайн книгу.
mõtlen alati millelegi.”
„Näiteks?”
„Näiteks praegu ühe ülesande peale,” ütles Reacher.
„Mis sorti?”
„Kas te suudate kõnelda minut aega normaalse kiirusega ja seostatud juttu?”
„Mida?”
„Te kuulsite küll.”
King mõtles hetke.
„Muidugi suudan,” ütles ta.
„Aga kas te suudate kõnelda minut aega normaalse kiirusega ja seostatud juttu, ilma et te kordagi kasutaks A-tähte?”
„See on juba raskem,” kostis King. „Ilmselt võimatu. A-täht esineb nii paljudes sõnades.”
Reacher noogutas. „Teie kasutasite praegu viit. Kokku kakskümmend seitse, arvates sellest hetkest, kui te kümne sekundi eest ärkasite.”
„Järelikult on tegemist totra ülesandega.”
„Ei, tegelikult on see päris lihtne,” kostis Reacher.
„Kuidas?”
„Ma seletan teile pärast,” ütles Reacher. „Magage edasi.”
„Ei, seletage kohe.”
„Seletan pärast,” kordas Reacher. „Las see olla teie jaoks midagi, mida oodata.”
King kehitas õlgu ja jäi minutiks hajameelselt, võib-olla natuke tusaselt või koguni pahaselt tühjusse vahtima, kuid pööras siis pea ära ja pani silmad uuesti kinni.
Reacher sõitis aina edasi, asudes juurdlema kahe läbitud teesulu üle. Kummaski kaheksa autot ja kaheksa politseinikku, vilkurid, taskulambid ja piisavalt aega iga auto põhjalikuks uurimiseks. Ta kujutles end tagaotsitavaks, kellel on keskmine välimus ja kes sõidab üksi ning kes tunneb end äkki ohus olevat, võib-olla aimates, et eespool ootavad lõksud. Mida saaks selline mees teha, et ohu vastu valmistuda?
Ta saaks üht neist kahest reetlikust tunnusest – või koguni mõlemat – muuta. See oleks esimene mõte.
Ta saaks oma keskmist välimust üle krohvida ja meigi, paruka, valemulkude, võltstätoveeringute ja kunstarmide taha peita.
Kuid ilma oskuste ja kogemusteta pole see kerge. Ja isegi siis ei oleks kerge seda teha kiirelt.
Järelikult tuleks tegeleda teise tunnusega.
Ta peaks korraldama nii, et ta ei ole enam üksi.
Mida on väga kerge teha ka ilma oskuste ja kogemusteta ning väga lühikese etteteatamisajaga.
Ta saaks peale võtta hääletaja.
ÜHEKSATEIST
Sorenson helistas ja teatas Delfuenso nime ning aadressi. Vähem kui minuti pärast oli tal teada, et Delfuenso auto on nelja aasta vanune tumesinine Chevrolet Impala ja tal oli teada ka autonumber. Sorenson edastas selle informatsiooni teesulumeeskondadele. Mõlemalt poolt öeldi, et nende esialgses kahemeheautode nimekirjas sellist numbrit pole. Mõlemal pool lubati armatuurlauavideo üle vaadata, lisades, et see võtab veidi aega.
Šerif Goodman viis Sorensoni tagasi kokteilibaari juurde, kus surnud või teadvuseta naise otsingud olid lõppenud negatiivse tulemusega. Goodmani mehed olid baari tagaukse juurest aina laiemaid ringe teinud, leidmata midagi huvipakkuvat. Nad olid tuhninud nurgatagustes, hüljatud koridorides, rohtukasvanud taraalustes, prügikastides, lompides ja teeaukudes.
„Ta võib olla ka kaugemal,” märkis Goodman. „Ta võis end üles ajada, minema tuikuda ja uuesti kokku vajuda. Uimaseks löödud inimestega võib sellist asja juhtuda.”
„Nad võisid ta ka autosse suruda ja hiljem välja visata. Kuskil pärapõrgus. Palju turvalisem ju. Nii et ta võib olla kus tahes. Viiekümne miili kaugusel näiteks.”
„Öelge seda palun uuesti,” lausus Sorenson.
„Ta võib olla viiekümne miili kaugusel.”
„Ei, seda mis te alguses ütlesite.”
„Nad võisid ta ka autosse suruda.”
Nende esialgses kahemeheautode nimekirjas sellist numbrit polnud.
„Kas teate, mis?” ütles Sorenson. „Ma arvan, et nii nad tegidki. Ja ma usun, et ta on praegugi veel autos. Ta on pantvangi võetud. Ja ühtlasi suitsukate. Kolm inimest autos, mitte kaks. Nad on kõigist sulgudest vabalt läbi sõitnud.”
Keegi ei lausunud sõnagi.
„Mis tal seljas oli?”
Vaikus.
„Kuulge, mehed, mõni teist on vabal õhtul ometi siin baaris käinud! Ärge tehke nägu, nagu ei oleks.”
„Mustad püksid,” ütles Goodman.
„Ja?”
„Ja hõbemust topp,” lisas Goodman. „Selline sädelev. Ega teda palju ei ole. Väga helde rinnalõikega.”
„Tõmbab pilku?”
„Kui sa just kapitaalselt pime ei ole. Tegemist on selle koha peamise tõmbenumbriga.”
„Ja mida õieti näha saab?”
„Teate isegi.”
„Ei tea.”
„Noh, see topp ei varja tegelikult midagi.”
„Ja see on viisakas baar? Mis siis teistes kantakse?”
„Stringe.”
„Ja kõik?”
„Ning kõrge kontsaga kingi.”
Sorenson võttis uuesti mobiiltelefoni. Transiitliiklus läbi Nebraska ja Iowa, südaöö ja südatalv. Treilerijuhid, talumehed, korralikud piibliusulised keskläänlased. Sügava dekolteega, sädelevast kangast baaritüdrukurõivastus torkaks silma nagu tuletorn. Tülpinud politseinikud oleks selle autoga kindlasti põhjalikumalt tegelenud.
Kuid ükski Nebraska korravalvur ei olnud näinud sügava dekolteega, sädelevast kangast topiga baaritüdrukut.
Ja ka ükski Iowa korravalvur ei olnud näinud sügava dekolteega, sädelevast kangast topiga baaritüdrukut.
Reacher jätkas sõitu, vasak käsi vahelduseks rooli alumisel kaarel ja parem puhkamas käigukangil, et õlad kangeks ei jääks ega valutama ei hakkaks. Käigukangis oli tunda kerget vibratsiooni, tema parem peopesa registreeris õrna surina. Ülekandeahel andis märku mingist sisemisest probleemist. Ta nügis kangi õrnalt sinnatänna, et teha kindlaks, kas see istub õigesti oma pesas, ja heitis pilgu peale. Käigukang asetses täpselt D-märgi juures. Kuid kerge vibratsioon ei lakanud. Tõenäoliselt ei midagi erilist. Loodetavasti.
Ta tundis autosid kehvasti. Igatahes värisesid sõjaväeautod mis hirmus ja sellest ei hoolinud keegi.
Käigukangi kõrval olevad tähed P-R-N-D-L helendasid nõrgalt. Park, Reverse, Neutral, Drive ja Low.2 Alfabeetiliselt kuueteistkümnes, siis kaheksateistkümnes, siis neljateistkümnes, siis neljas ja lõpuks kaheteistkümnes täht. Ebamugav ja kohmakas täherida, kui seda tuleks näiteks ette pilgutada. Kolm tähte viiest asusid tähestiku teises pooles. Parem muidugi kui WOOZY või ROOST või RUSTY või TRUST, aga ikkagi. Lineaarne pilgutamine, koputamine ega vilgutamine ei ole kahekümne kuue tähelise alfabeedi edasiandmiseks just efektiivne viis. Liiga aeganõudev ja edastaja või ka vastuvõtja võivad kergesti järje kaotada. See võib juhtuda isegi mõlemaga. Vana hea Samuel Morse sai sellest juba ammu aru.
Reacher vaatas uuesti käigukangi.
R – tagasikäik.
Karen Delfuenso kõige pikem pilgutusterida oli kolmeteistkümnene. Mis pidanuks tähendama, et kõik tema tähed asuvad tähestiku esimeses pooles. See oli võimalik, kuid statistiliselt ebatõenäoline.
Isegi
Parkimine, tagurdamine, seismine, sõitmine, madal käik –