Muretu. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
võimusid ning mees soovis, et see aina jätkuks ja jätkuks. Ja veidi enne, kui ta orgasmini jõudis, peatus naine järsku, hoidis mehe nägu oma käte vahel ja sosistas: „Igavesti minu?”
„Ei, põrgu päralt,” naeris ta ja keeras naise peale. Puust deemonid naersid talle vastu.
„Igavesti minu?”
„Jaa,” oigas mees ja lõpetas.
Kui naer vaikis ja nad lebasid higistena, kuid ikka teineteise haardes teki peal, jutustas Anna, et voodi oli kinkinud vanaemale üks Hispaania aadlik.
„Pärast üht tema kontserti 1911. aastal Sevillas,” ütles ta ja kergitas veidike pead, et Harry saaks süüdatud sigareti tema huulte vahele panna.
Voodi jõudis Oslosse aurulaeval Eleonora kolm kuud hiljem. Juhuse tahtel läks nii, et pardal olnud Taani kaptenist, Jesper-miskist, sai vanaema esimene armuke – mitte siiski kõige esimene – selles voodis. Jesper oli kuuldavasti olnud väga kirglik mees ja see oli vanaema sõnul põhjuseks, miks hobusel voodipeatsis puudub pea. Selle oli Jesper nimelt ekstaasis otsast hammustanud.
Anna naeris ja Harry naeratas. Siis oli sigaret põlenud ja nad armatsesid Hispaania kanepiköite nagina ja kriuksumise saatel, mis pani Harry mõtlema, et nad on laeva pardal ja et tüüri ei hoia keegi, aga sellest polnud midagi.
See oli tükk aega tagasi ning see oli esimene ja viimane kord, kui Harry uinus Anna vanaema voodis kainena.
Harry vähkres kitsas raudvoodis. 3.21 helendas raadiokella ekraan öökapil. Ta vandus. Ta sulges silmad ja aeglaselt libisesid mõtted tagasi Annale ja suvele tema vanaema voodis valgete linade vahel. Harry oli olnud enamjaolt purjus, kuid need ööd, mida ta mäletas, olid roosad ja sulnid kui erootilised piltpostkaardid. Isegi tema lahkumisrepliik suve otsa saades oli olnud kulunud, kuid soe ja südamest tulnud klišee: „Sa väärid kedagi minust paremat.”
Sel ajal jõi ta nii tihti, et kõik sai minna vaid ühes võimalikus suunas. Ja ühel selgel hetkel võttis ta vastu otsuse naist endaga mitte kaasa tirida. Anna oli teda oma võõras keeles kirunud ja vandunud, et ühel päeval teeb ta Harryle tagasi: nimelt võtab temalt ainsa, mida ta armastab.
Sellest oli möödunud seitse aastat ja see oli kestnud vaid kuus nädalat. Hiljem oli Harry naist kaks korda kohanud. Üks kord baaris, kus Anna oli pisarsilmil tema juurde tulnud ja palunud tal lahkuda, mida ta oligi teinud. Ja teine kord näitusel, kuhu Harry oli läinud koos oma noorema õe Søsiga. Ta lubas naisele helistada, aga ei teinud seda.
Harry keeras end uuesti kella poole. 3.32. Ta oli naist suudelnud. Nüüd, täna õhtul. Kui ta oli kindlalt tema krobelise klaasiga välisukse taha jõudnud, oli ta naise poole kummardunud, et teda hüvastijätuks kallistada, ja siis oli sellest saanud suudlus. Lihtsalt niisama. Lihtsalt igatahes. 3.33. Pagan, millal oli ta nii õrnatundeliseks muutunud, et üks vanale armukesele antud head-ööd-suudlus talle süümepiinu valmistab? Harry püüdis sügavalt ja ühtlaselt hingata ning keskenduda mõttes võimalikele põgenemisteedele Bogstadveienilt Industrigatale. Sisse. Välja. Ja uuesti sisse. Ta tundis ikka veel naise lõhna. Tema keha armsat raskust. Teema keele karedat, pealekäivat kõnet.
6. PEATÜKK
Tšilli
Päeva esimesed päikesekiired libisesid vaevalt üle Ekebergi mäe, vägivallaosakonna koosolekuruumi pooleldi allatõmmatud ribakardina vahelt läbi ja kiilusid end nahakortsude vahele Harry kinnipigistatud silmade ümber. Pika laua otsas seisis Rune Ivarsson, jalad harkis, ja õõtsutas end kingataldadel, käed selja peal. Tema taga seisis pabertahvel, kuhu oli suurte punaste tähtedega maalitud TERE TULEMAST. Harry oletas, et Ivarsson oli selle mõnelt esitlusseminarilt üles noppinud, ja tegi pooliku katse haigutust alla suruda, kui ülemus rääkima hakkas.
„Tere hommikust kõigile. Meie kaheksa siin laua ümber moodustame uurimisrühma, mis tegeleb reedese Bogstadveieni rööviga.”
„Mõrvaga,” pomises Harry.
„Kuidas palun?”
Harry kohendas end toolil kõrgemale istuma. Neetud päike pimestas teda, ükskõik kuhupoole ta pööras. „Õigem oleks lähtuda sellest, et tegu on mõrvaga, ja uurida juhtumit nii.”
Ivarsson naeratas kõveralt. Mitte Harryle, vaid teistele laua ümber istujatele, kellest ta lasi pilgu kiirelt üle libiseda. „Ma mõtlesin, et alustuseks tutvustan teid omavahel, kuid siinkohal on meie sõber vägivallaosakonnast juba otsa lahti teinud. Vaneminspektor Harry Hole, kelle loovutas heatahtlikult meile tema ülemus Bjarne Møller, kuna tema erialaks on mõrvad.”
„Tapmised,” ütles Harry.
„Tapmised. Holest vasakul istub Karl Weber tehnilisest osakonnast, kes juhib uurimistöid sündmuskohal. Weber, nagu paljud teist teavad, on meie kõige kogenum jäljekütt. Tutnud nii analüüsivõime kui ka täpse intuitsiooni poolest. Politseiülem ütles kord, et ta võtaks Weberi hea meelega Trysilile oma jahiseltsi koeraks.”
Naer ümber laua. Harryl polnud tarvis vaadata Weberi poole teadmaks, et too ei naeratanud. Weber ei naeratanud peaaegu kunagi, igatahes mitte kellelegi, kes talle ei meeldinud, ja talle ei meeldinud peaaegu keegi. Eriti mitte noorem vahetus ülemusi, kes olid Weberi meelest eranditult ebakompetentsed karjeristid ja kes ei tundnud ei oma tööd ega meeskonna vaimu, kuid mõistsid seevastu hästi bürokraatlikku võimu ja mõjujõudu, milleni võis jõuda pärast lühikest külalisesinemist prefektuuris.
Ivarsson naeratas ja õõtsutas end rahulolevat üles-alla nagu kipper kõvas lainetuses, oodates, et naerulagin vaibuks.
„Beate Lønn on üsna värske tegija ja meie videoanalüüsi spetsialist.”
Beate läks näost tulipunaseks.
„Beate isa on Jørgen Lønn, kes teenis üle kahekümne aasta osakonnas, mida tookord nimetati röövi- ja vägivallaosakonnaks. Senise põhjal otsustades tõotab ta käivat oma legendaarse isa jälgedes, ta on juba andnud otsustava panuse mitme juhtumi lahendamisse. Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga rööviosakonnas on viimase aasta jooksul lahendamisprotsent tõusnud ligi viiekümneni, mida peetakse rahvusvahelisel tasandil…”
„Seda sa juba mainisid, Ivarsson.”
„Tänan.”
Seekord vaatas Ivarsson naeratades Harryle otsa. Jäik roomajalik naeratus, mis paljastas pikalt tema hambarea. Ja selle naeratuse jättis ta näole kogu ülejäänud seltskonda tutvustades. Harry tundis neist kahte. Magnus Rianit, Tomrefjordenist pärit noort meest, kes oli töötanud pool aastat vägivallaosakonnas ja jätnud endast soliidse mulje. Teise nimi oli Didrik Gudmundson ja ta oli osakonna kõige kogenum uurija ja asejuhataja. Rahumeelne metoodilise tööviisiga politseinik, kellega Harryl polnud kunagi probleeme ette tulnud. Kaks viimast olid samuti rööviosakonnast, mõlemad perekonnanimega Li, aga Harry võis otsekohe öelda, et ühemunakaksikud nad polnud. Toril Li oli pikk heledapäine kitsa suu ja kinnise ilmega naine, Ola Li seevastu oli punapäine lühikest kasvu mesise näo ja naeratavate silmadega mees. Harry oli neid nii palju kordi koridoris kohanud, et mõne arvates oleks normaalne olnud juba tervitada, Harryle polnud see aga pähe tulnud.
„Ma julgen oletada, et mina olen teile juba varasemast tuttav,” lõpetas Ivarsson tutvustusringi. „Aga et kõik oleks öeldud, siis mina olen rööviosakonna juhataja ja määratud käesoleva uurimise etteotsa. Ja vastuseks sinu sissejuhatavale küsimusele, Hole, ei ole see esimene kord, kui me uurime röövi, mis on lõppenud mõne ohvri surmaga.”
Harry püüdis suu kinni hoida. Tõepoolest püüdis. Aga krokodilliirve tegi selle võimatuks.
„Kas sel puhul samuti lahendamisprotsendiga viiekümne ligi?”
Ainult üks inimene laua ümber naeris, aga ta naeris valjusti. Weber.
„Vabandust, seda unustasin vist Hole kohta öelda,” lausus Ivarsson naeratamata. „Tal olevat naljasoont. Jaguks isegi lavale, olen ma kuulnud.”
Hetk piinlikku vaikust. Siis naeris Ivarsson lühidalt ja mürisevalt ning ümber laua levis kergendatud sumin.
„Olgu, alustame siis kokkuvõttega.”