Muretu. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
– kui palju aega ta selle noarünnaku eest trellide taga sai?”
„Ta ei saanudki,” ütles Aune sardooniliselt naeratades.
„Oh-oh?”
„Nad ei leidnud mingit nuga.”
„Mu meelest ütlesid sa, et te istusite tema kongis luku taga.”
„Oled sa kunagi rannas kõhuli lebanud ja su sõbrad ütlevad, et püsiksid täiesti liikumatult, sest nad hoiavad su selja kohal hõõguvaid süsi. Ja siis sa kuuled neid „oih” ütlemas ja järgmisel hetkel tunned sa, kuidas söed su seljale kukuvad ja nahka põletavad?” Harry aju tuhnis suvemälestuses. See käis kiiresti. „Ei.”
„Aga siis tuli välja, et nad mängisid vingerpussi, et need olid jääkuubikud…”
„Ah nii?”
Aune ohkas. „Vahel ma mõtlen, kus sa oma kolmkümmend viis eluaastat veetnud oled, Harry.”
Harry tõmbas käega üle näo. Ta oli väsinud. „Olgu, aga mis su jutu mõte on, Aune?”
„Et üks hea manipuleerija suudab sind uskuma panna, et sajakroonise serv on noatera.”
Blond naine vaatas Harryle otse silma ja lubas talle päikest, kuid päeva peale ilmuvaid pilvi. Harry vajutas off-nupule ja pilt kahanes väikseks helendavaks täpiks neljateistkümnetollise ekraani keskel. Kui ta silmad sulges, jäi Stine Grette pilt võrkkestale püsima, taustaks reporteri teksti kaja „… juhtumis puuduvad jätkuvalt kahtlusalused”.
Ta avas uuesti silmad ja uuris peegelpilti väljasurnud ekraanil. Ennast, vana rohelist Elevatori tugitooli ja lagedat diivanilauda, mida ehtisid vaid klaaside ja pudelite jäetud rõngad. Kõik oli endine. Reisi-TV oli seisnud riiulis Lonely Planeti, Taimaa raamatu ja Norra teedeatlase vahel nii kaua, kui ta seal oli elanud, ja see polnud nende peaaegu kahekümne aasta jooksul meetritki liikunud. Ta oli lugenud seitsmeaastakiheluse kohta, et umbes seitsme aasta möödudes hakkavad paljud inimesed uut elukohta igatsema. Või uut töökohta. Või uut elukaaslast. Harry polnud seda täheldanud. Ja ta oli ligi kümme aastat samas kohas töötanud. Harry vaatas kella. Anna oli öelnud kell kaheksa.
Mis elukaaslasesse puutus, polnud ta kunagi nii kaugele jõudnud, et teooriat järele proovida. Peale kahe suhte, mis oleksid võibolla võinud nii kaugele jõuda, olid romansid lõppenud sellepärast, mida Harry nimetas kuuenädalakiheluseks. Ta ei teadnud, kas tema hirm ennast siduda tuli sellest, et need kaks tõelist armusuhet olid lõppenud traagiliste asjaolude tõttu. Või olid need tema kaks truud armukest – mõrvauurimine ja alkohol –, keda võis selles süüdistada. Enne kui ta aasta tagasi Rakelit kohtas, oli ta hakanud uskuma, et pole püsivate suhete jaoks loodud. Ta mõtles naise suurele jahedale magamistoale Holmenkollenil. Nende kodeeritud ümahtused hommikusöögilauas. Olegi joonistus külmkapiuksel, kus oli kolm inimest, kes hoidsid üksteisel käest, pikim neist, alla kirjutatud HARY, küündis niisama kõrgele kui kollane päike pilvitus taevas.
Harry tõusis toolilt, leidis telefoni automaatvastaja kõrvalt naise mobiilinumbri ja valis selle. Telefon kutsus neli korda, enne kui teises otsas vastati.
„Tere, Harry.”
„Tere. Kuidas sa teadsid, et see mina olen?”
Madal sügav naer. „Kus sa küll viimased aastad elanud oled, Harry?”
„Siin. Ja seal. Kas ma tegin ennast lolliks?”
Naine naeris valjemini.
„Aa, sa näed mu numbrit telefoniekraanil. Küll ma olen loll.” Harry kuulis, kui totakalt see kõlas, aga sellest polnud midagi, oluline oli öelda, mis tal öelda oli, ja toru ära panna. Üks, kaks ja valmis. „Kuule, Anna, see meie tänaõhtune kokkulepe…”
„Ära ole lapsik, Harry.”
„Lapsik?”
„Ma teen parasjagu aastatuhande parimat karrit. Ja kui sa kardad, et ma su ära võrgutan, pead sa pettuma. Ma arvan lihtsalt, et me võlgneme teineteisele mõne tunni õhtusöögilauas, et pisut vestelda. Mälestusi heietada. Paar arusaamatust sellest ajast ära klaarida. Või vahest mitte. Vahest ainult veidi naerda. Oli sul tšilli meeles?”
„Noh. Jah.”
„Tore! Täpselt kell kaheksa, okei?”
„Noh…”
„Kena.”
Kui naine oli toru ära pannud, jäi Harry paigale telefoni vahtima.
8. PEATÜKK
Jalālābād
„Ma tapan su õige pea,” ütles Harry ja pigistas relva külma metalli tugevamini pihku. „Ma tahan lihtsalt, et sa seda teaksid. Mõtleksid selle üle veidi. Tee suu lahti.”
Inimesed olid tema ümber kui vahanukud. Liikumatud, elutud, ebainimlikud. Harry higistas nüüd maski all, veri tuksus meelekohtadel ja iga löök tekitas nüri valu. Ta ei tahtnud näha inimesi enda ümber, ei tahtnud kohata nende etteheitvaid pilke.
„Pane raha kotti,” ütles ta ilma näota inimesele enda ees. „Ja tõmba kott üle pea.”
Näotu hakkas naerma, Harry pööras relva ja lõi talle relvasuuga vastu pead, kuid ei tabanud. Nüüd hakkasid teised ruumis olijad samuti naerma ja Harry vaatas neid läbi maski lõigatud ebaühtlaste aukude. Nad tundusid otsekohe tuttavad. Teise leti taga olev tüdruk sarnanes Birgittaga. Ja ta võis vanduda, et tumedanahaline mees järjekorraautomaadi juures oli Andrew. Ja blond naine lapsevankriga…
„Ema?” sosistas ta.
„Tahad sa raha või mitte?” küsis näotu. „Kakskümmend viis sekundit veel.”
„Mina otsustan, kui palju see aega võtab!” möirgas Harry ja lükkas relvasuu tema mustavasse suhu. „See olid sina, ma teadsin seda algusest peale. Kuue sekundi pärast oled sa surnud. Karda!”
Näota mehel rippus hammas nahariba küljes ja suust voolas verd, kuid ta rääkis, nagu poleks ta seda tähele pannud: „Ma ei saa selle eest vastutada, et me kasutame aega ja ressursse isiklike soovide järgi.” Kuskil hakkas telefon raevukalt helisema.
„Karda! Karda samamoodi, nagu tema kartis!”
„Ettevaatlikult, Harry, ära lase sel kinnisideeks muutuda.” Harry tundis, kuidas suu mälus relvatoru.
„Sa kuradi idioot, ta oli mu kolleeg politseist! Ta oli mu parim…” Mask kleepus Harry suu külge ja tegi hingamise raskeks. Aga näotu hääl jahvatas segamatult edasi: „Tõmbas seitsme tuule poole.”
„… sõber.” Harry vajutas päästiku põhja. Midagi ei juhtunud. Ta avas silmad.
Alguses arvas ta, et oli vaid tukkuma jäänud. Ta istus sellessamas rohelises tugitoolis ja vaatas kustunud teleekraanile. Aga nüüd oli tal jakk. See oli tema peal ja kattis poole näost, ta tundis suus märga nahka. Ja päevavalgus täitis tuba. Siis tundis ta vasarat. See tabas närvi otse silmade taga, üha uuesti ja uuesti, üha halastamatuma täpsusega. Tulemuseks oli ühtaegu üllatav ja hästi teada valu. Ta üritas sündmusi rekonstrueerida. Oli ta Schrøderis maandunud? Oli ta hakanud Anna juures jooma? Aga kõik oli, nagu ta kartis – must. Ta mäletas, et oli pärast telefonikõnet Annaga elutuppa istunud, kuid seejärel valitses tühjus. Samal hetkel ajas magu üles. Harry kummardus üle tooliääre ja kuulis, kuidas okse parketile laksatas. Ta oigas, sulges silmad ja üritas ignoreerida telefoni, mis muudkui helises ja helises. Kui automaatvastaja sisse lülitus, oli ta juba uinunud.
Keegi oleks justkui aja katki lõiganud ja tükkidel kukkuda lasknud. Harry ärkas, aga ootas silmade avamisega hetke, et aru saada, kas tal on parem olla. Ei olnud. Ainsad erinevused olid, et haamrilöögid lajatasid laiemal alal, et toas oli oksehais ja et ta teadis, et ei suuda enam uuesti uinuda. Ta luges kolmeni, tõusis püsti, vaarus kumaras kaheksa sammu vannitoani ja tühjendas taas magu. Ta otsis potiäärest tuge, kuni jälle hingata sai, ja nägi endale üllatuseks, et kollane ollus, mis voolas mööda valget portselani alla, sisaldas mikroskoopilisi punaseid ja rohelisi tükikesi. Tal sai ühe punase tükikese nimetissõrme