Muretu. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
Møller pole rääkinud? Nad ei leidnud ei vanemate, õdedevendade ega kellegi teise aadressi, ainult ühe onu, kes istub kinni. Møller pidi ise matusebüroosse helistama, et vaene tüdruk ära viidaks. Nagu poleks suremine juba iseenesest küllalt üksildane.”
„Mm. Millisesse matusebüroosse?”
„Sandemanni,” ütles Halvorsen. „Onu tahtis, et ta tuhastataks.”
Harry imes sigaretti ja vaatas suitsu, mis hõljus taeva poole ja haihtus siis sootuks. Lõpetas protsessi, mis oli alanud siis, kui üks Mehhiko talumees külvas oma põllule tubakaseemne. Nelja kuu jooksul sirgus seemnest mehekõrgune tubakataim ja kaks kuud hiljem korjati see ära, röstiti, kuivatati, sorditi, pakiti ja saadeti Floridasse või Texasesse RJ Reinoldsi vabrikusse, kus sellest sai Cameli filtersigaret, mis pakiti õhukindlasse kollasesse Cameli pakki ja pakk omakorda kasti, mis saadeti laevaga Euroopasse. Ja kaheksa kuud pärast seda, kui see on olnud leheke rohelise tärkava taime tipus Mehhiko päikese all, kukub see purjus mehe jakitaskust välja, kui too trepist alla kukub või taksost välja koperdab või endale jaki tekina üle pea keerab, kuna ta ei suuda või julge magamistoa ust lahti teha, kus elavad voodi all igasugused koletised. Ja kui ta siis lõpuks suitsu üles leiab, kortsus ja sodi täis, paneb ta selle ühe otsa oma halvasti lõhnavasse suhu ja teise süütab põlema. Ja pärast seda, kui kuivatatud, tükeldatud tubakaleht on viibinud ühe nauditava hetke mehe kehas, puhutakse see välja ja on lõpuks, ometi kord vaba. Vaba, et lahtuda, muutuda eimillekski. Olla unustatud.
Halvorsen köhatas kaks korda: „Kuidas sa teadsid, et ta tellis võtmed just Vibes gate lukksepalt?”
Harry lasi konil maha kukkuda ja tõmbas jaki tihedamini ümber. „Tundub, et Aunel oli õigus,” ütles ta. „Vihma hakkab sadama. Kui sa otse prefektuuri sõidad, tuleksin ma hea meelega kaasa.”
„Oslos on kindlasti sada lukkseppa, Harry.”
„Mm. Ma helistasin ühistu aseesimehele. Knut Arne Ringnesile. Tore mees. Nad on seda lukksepa kakskümmend aastat kasutanud. Kas lähme?”
„Tore, et sa siin oled,” ütles Beate Lønn, kui Harry House of Paini uksest sisse astus. „Ma avastasin eile õhtul midagi. Vaata seda.” Ta keris video tagasi ja vajutas pausinupule. Lina täitis värisev stoppkaader Stine Grettest, kes vaatas kapuutsiga röövli poole. „Ma suurendasin videost ühte kohta. Ma tahtsin Stine nägu nii suurena kui võimalik.”
„Miks?” küsis Harry ja vajus toolile istuma.
„Kui sa loendurit vaatad, siis näed, et Varustaja tulistamiseni on jäänud kaheksa sekundit…”
„Varustaja?”
Ta naeratas häbelikult. „Ah, see on ainult nimi, mille ma talle nii endamisi panin. Mu vanaisal oli talu, nii et ma… jah.”
„Kus?”
„Valles, Setesdalenis.”
„Ja seal nägid sa, kuidas loomi tapeti?”
„Jah.” Hääl ei oodanud järgmist küsimust. Beate vajutas slownuppu ja Stine Grette nägu ärkas ellu. Harry vaatas, kuidas ta aegluubis silmi pilgutas ja tema huuled liikusid. Harry jõudis peagi kõlavat lasku kartma hakata, kui Beate korraga video peatas.
„Kas nägid seda?”
Möödus mõni sekund, enne kui see Harryle kohale jõudis.
„Ta rääkis!” ütles ta. „Ta ütleb midagi vahetult enne, kui ta maha lastakse, kuid helisalvestusel on vaikus.”
„See on seepärast, et ta sosistab.”
„Et ma seda varem ei ole märganud! Aga miks? Ja mida ta ütleb?”
„Loodetavasti saame varsti teada. Ma sain Kurtide keskusest kätte ühe huultelt lugemise spetsialisti, ta on teel siia.”
„Hästi.”
Beate vaatas kella. Harry hammustas alahuulde, hingas sisse ja ütles vaikselt: „Kuule, Beate…”
Harry nägi, kuidas tüdruk kangestus, kui ta tema nime lausus. „Mul oli partner, ta nimi oli Ellen Gjelten.”
„Ma tean,” ütles Beate kähku. „Ta sai Akerselva jõe ääres surma.”
„Jah. Kui me olime mõne juhtumiga ummikusse jooksnud, kasutasime erinevaid tehnikaid, et aktiveerida infot, mis oli jäänud meie alateadvusesse pidama. Seoste leidmise mängud, kus kirjutasime sõnu paberilehtedele ja sedasi.” Harry naeratas rõhutult. „Kõlab võib-olla arusaamatult, kuid see andis aeg-ajalt tulemusi. Nii et ma mõtlesin, et me võiksime sama proovida.”
„Ah soo?” Harryle torkas jälle pähe, kui palju kindlam Beate tundus, kui nad uurisid videot või arvutiekraani. Nüüd vaatas tüdruk teda sellise näoga, nagu oleks ta äsja välja pakkunud mängida stripp-pokkerit.
”Ma tahaksin teada, mida sa selle juhtumiga seoses tunned,” ütles Harry.
Beate naeris ebakindlalt. „Tunnen ja tunnen.”
„Unusta hetkeks jäigad faktid.” Harry kummardus toolil ettepoole. „Ära ole usin tütarlaps. Sul pole vaja tõendeid kõige kohta, mida sa ütled. Ütle lihtsalt, mida su kõhutunne räägib.”
Beate vahtis tükk aega lauaplaati. Harry ootas. Siis tõstis tüdruk pilgu ja vaatas talle otse silma. „Ma usun L-i.”
„L?”
„Lüüasaamist. Et juhtum on viiekümne protsendi hulgas, mida me lahendada ei suuda.”
„Või nii. Ja miks siis mitte?”
„Lihtne matemaatika. Kui sa mõtled kõigile neile idiootidele, keda me kätte ei saa, on sellisel mehel nagu Varustaja, kes on kõik hoolega läbi mõelnud ja ilmselgelt teab pisut meie töömeetodite kohta, küllaltki head võimalused.”
„Mm.” Harry hõõrus nägu. „Nii et su kõhutunne tegeleb vaid peastarvutamisega?”
„Mitte ainult. Midagi on ka viisis, kuidas ta seda teeb. Nii kindlalt justkui. Nagu ajendaks teda mingi…”
„Mis teda ajendab, Beate? Rahaahnus?”
„Ma ei tea. Statistika järgi on rahaahnus röövimise motiiviks number üks ja põnevus number kaks ja…”
„Unusta statistika, Beate. Nüüd oled sa uurija, nüüd ei analüüsi sa pelgalt videopilte, vaid omaenda alateadlikke tõlgendusi sellest, mida oled näinud. Usu mind, see on uurija olulisim niidiots.”
Beate vaatas talle otsa. Harry teadis, et ta suudab tüdrukust kohe midagi välja meelitada. „Lase tulla!” ei andnud ta järele. „Mis Varustajat ajendab?”
„Tunded.”
„Millised tunded?”
„Tugevad tunded.”
„Millised tunded, Beate?”
Tüdruk sulges silmad. „Armastus või viha. Viha. Ei, armastus. Ma ei tea.”
„Miks ta naist tulistab?”
„Sest ta… ei.”
„Lase tulla. Miks ta naist tulistab?” Harry oli tollhaaval oma tooli tüdruku kõrvale nihutanud.
„Sest ta peab. Sest see on otsustatud… juba ette.”
„Hästi. Miks see on ette otsustatud?”
Keegi koputas uksele.
Harryle oleks meeldinud, kui Fritz Bjelke poleks Kurtide keskusest nii kiiresti rattaga läbi kesklinna sõitnud, et neile appi tulla. Aga nüüd seisis ta uksel, rõõmsameelne ümar mees, ümmarguste prillide ja roosa kiivriga. Bjelke ei olnud kurt ja kindlasti mitte tumm. Et Bjelke saaks Stine Grette huulte liikumise kohta võimalikult palju teada, mängisid nad kõigepealt ette selle osa, kus naise juttu on kuulda. Kui lint käis, lobises Bjelke ise katkematult:
„Ma olen küll spetsialist, kuid tegelikult oleme kõik huultelt lugejad, kuigi me kuuleme, mis teine kõneleja ütleb. Näiteks sellepärast