Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy SnyderЧитать онлайн книгу.
uues Bosnia provintsis – võis neid reegleid eirata. Franz Ferdinand oli võtnud Sophie kaasa sõjaväemanöövreid vaatama. Selles Balkani paigas võis Franz Ferdinand näidata, et ta on oma naise üle uhke. Sel päeval sõitsid nad koos lahtises autos.
Serbia natsionalistidel oli aga oma aastapäev, mida Sarajevos meeles pidada. Täpselt viissada kakskümmend viis aastat tagasi olid Osmanite impeeriumi armeed purustanud Kosovo väljal Balkani vürstide koalitsiooni. Serbia rahvuslased mälestasid Kosovo lahingut oma kangelasliku riigi märtrisurmana ning selle türanlikele võõrvalitsejatele alistamise algusena. 28. juuni oli ka Püha Vituse päev, mida serblased tähistasid rahvuspühana. Serblastel oli muidugi ka poliitilisi kaebusi. Veidi rohkem kui viis aastat oli möödunud sellest, kui Habsburgid olid annekteerinud Bosnia. Dünastia soosis provintsis elavaid katoliiklastest horvaate, valitses islamiusuliste Bosnia maaomanike abil ega usaldanud õigeusklikke serblasi. Rahvuslikult meelestatud serbia üliõpilastele, nagu Nedeljko Čabrinović, oli Franz Ferdinandi visiit hoolimatu provokatsioon. Päev, mil oleks tulnud mälestada serblaste võitlust võõramaiste türannide vastu, tuli pühendada ühe sellise vastuvõtmisele.
Čabrinović nagu teisedki Serbia natsionalistid uskus, et Bosnia ja Hertsegoviina tuleks Habsburgide impeeriumist lahutada ning ühendada Serbiaga. Tema ja mõned ta mõttekaaslased otsisid abi Serbia natsionalistide terroristlikult salaorganisatsioonilt Must Käsi. Selle eesotsas seisis kolonel Apis, Serbia kindralstaabi luureülem. Apis, kes oli oma hüüdnime saanud Egiptuse härgjumala järgi oma tohutu suure ihurammu tõttu, oli osa võtnud kuningatapust, mis oli toonud Serbia troonile Habsburgidevastase dünastia, mis Serbias valitses. Habsburgid ei meeldinud Apisele üldiselt, aga Franz Ferdinandiga olid tal isiklikud arved klaarida. Ta nägi kroonprintsis võimekat Habsburgide sõjaväe ülemjuhatajat ning uskus, et Franz Ferdinand tahab Serbia annekteerida ja luua Austria-Ungari-Jugoslaavia. Kui rahvuslikult meelestatud üliõpilased pöördusid tema poole plaaniga Franz Ferdinand mõrvata, siis oli ta sellega meeleldi nõus. Must Käsi tõi kohale vajalikud tulirelvad ja pommid.86
28. juunil 1914 oli Čabrinovićil pomm. Kui Franz Ferdinand ja Sophie aeglaselt mööda kaid sõitsid, heitis ta selle nende lahtise auto suunas. Autojuht, kes nägi midagi läbi õhu lendamas, lisas gaasi. Pomm tabas auto pealetõmmatavat katust ja põrkas tagasi. See plahvatas ning tekitas vigastusi korteeži järgmises autos olnud ohvitseridele ja pealtvaatajatele tänaval. Šrapnellikild tabas riivamisi ka Sophiet, põhjustades väikese veritsuse.
20. sajandi algus oli poliitilise terrorismi ajastu ning atentaatidel oli selles oluline koht. Eelnenud nelja aasta jooksul oli viiel korral Habsburgide elu kallale kiputud. Hispaania kuningas Alfonso, kes oli ema poolt Habsburg, oli isiklikult üle elanud viis atentaati, ühe neist oma pulmapäeval. Hispaania oli nii terrorismialdis, et Alfonso võttis rünnatud olemist juba lausa spordialana; ühe kallalekippuja ratsutas ta polomanöövri abil pikali. Samas oligi see pigem kuningliku bravuuri kui turvaabinõude ajastu. Franz Ferdinand reageeris ootuspäraselt – ta käskis oma juhil edasi sõita. Mingit plaani ettenägematuteks asjaoludeks ei olnud. Tema ja Sophie sõitsid mööda kaid edasi raekotta, nagu kavandatud, ja ta pidas seal oma kõne. Siis otsustas ta külastada ohvitsere, kes olid pommirünnakus haavata saanud. Raekojast pidi tema auto alternatiivset marsruuti mööda haiglasse sõitma, hoidudes kailt eemale. Seda ta siiski ei teinud. Ühel hetkel peatas teelt eksinud sohver auto ja pani sisse tagurpidikäigu.
Rahvahulgast astus välja teine serbia üliõpilane, Gavrilo Princip. Astudes otse auto ette, tulistas ta Sophiet ja Franz Ferdinandi lühikese maa pealt. Kumbki neist mõtles surmavalt haavatuna teise peale. Sophie küsis Franz Ferdinandilt, mis temaga juhtus. Franz Ferdinand palus Sophiet, et ta nende laste pärast ellu jääks. Üks kuul oli läbistanud Sophie korseti ja alakõhu, teine oli tunginud Franz Ferdinandi kägiveeni. Kroonprints kaldus pikkamisi ettepoole, kaotades rohkesti verd. Tema kübar kukkus peast, selle rohelised suled imbusid autopõrandal verest punaseks. Franz Ferdinandi viimased sõnad olid: „See pole midagi.” Tema surnukeha läbi vaatavad arstid pidid eemaldama tema kaelast seitse kullast ja plaatinast amuletti, mis ei olnud suutnud halba õnne tõrjuda. Tema vasakule õlavarrele oli tätoveeritud kõigis vikerkaarevärvides Hiina draakon.
See oli pühapäev ja Viini seltskonnahooaja viimane päev. Prateri pargis mängisid orkestrid. Kaarikud ja tõllad tegid oma sõiduringe, sõbrad vahetasid kuulujutte. Kroonprintsi surm ei pidanud tähendama veel maailmalõppu. Franz Ferdinand oli püsimatu loomuga, emotsionaalne ja ebapopulaarne. Ertshertsogid olid ennegi vaatamisväärselt vägivaldsel moel surma saanud, aga dünastia ja riik oli jäänud püsima. Keiser Franz Joseph oli hea tervise juures, vähemalt niipalju kui Viinis teati. Kroonprintsiks sai nüüd tema venna pojapoeg, ertshertsog Karl. Karli isa oli kurikuulus Otto Franz, kes üsna sobivalt oli juba surnud süüfilise tüsistustesse. Kuid Karl oli nägus ja sümpaatne mees, kellele tema energiline ja kaunis naine Zita oli juba sünnitanud terve pesakonna kõlblikke lapsi.87
Avalik arvamus jäi rahulikuks ja dünastia edasikestmine näis olevat selge, kuid Principi kuulid olid tabanud kümnesse. Principi ja tema terroristidest kaaslaste eesmärk oli olnud provotseerida Habsburgid üle reageerima. Nagu kõigi aegade ja paikade terroristid soovisid nad nõrkust ära kasutades meelitada suurriiki tegema midagi, mis poleks tema huvides. Nad lootsid kutsuda esile Habsburgide repressioonid Bosnias, mis nende ootuste kohaselt oleks pidanud looma sealse serbia elanikkonna seas tugeva toetuse natsionalistide üritusele. Provokatsioon õnnestus paremini, kui nad oleksid osanud uneski näha. Franz Ferdinandi, kes tegelikult oli olnud Balkanil peetava sõja vastu, ei olnud enam ees. Habsburgide kindralstaabil, mis oli juba aastaid kavandanud ennetavat sõda Serbia vastu, oli nüüd otsustav argument käes. Habsburgide liitlane Saksamaa oli samal ajal ihunud hammast koloniaalvõimude Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu ning oodanud üldist Euroopa sõda, mis võimaldaks Saksamaal võita endale koha päikese all. Nüüdne kriis andis selleks sobiva juhuse. Habsburgide monarhia saatis Serbiale 23. juulil ultimaatumi. Serbia vastus oli üheseltmõistetav ning viis päeva hiljem kuulutas Viin Serbiale sõja. Järgmisel hommikul pommitas Habsburgide Doonau laevastik Serbia pealinna Belgradi.
Nii see algas. Prantsusmaa õhutusel mobiliseeris Venemaa oma armee Serbia kaitseks. Saksamaa nõudis, et Venemaa lõpetaks sõjaks valmistumise. Kui Venemaa seda ei teinud, kuulutas Saksamaa 1. augustil Venemaale sõja. See muutis vältimatuks Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise sõja. Prantsusmaa ja Venemaa olid liitlased, kes piirasid Saksamaad kahelt poolt. Saksamaa sõjaplaan nõudis Prantsusmaa kiiret alistamist, et vältida sõda kahel rindel. Invasioonitee Prantsusmaale läks läbi neutraalse Belgia. Belgia neutraliteedi rikkumine Saksamaa poolt tõi 4. augustil sõtta Suurbritannia. Mõne nädala jooksul oli atentaat saanud ajendiks piirkondlikule sõjale Balkani poolsaarel; mõne päeva jooksul sai sellest piirkondlikust sõjast Euroopa sõda ülemvõimu pärast maailmajaos.
Esimene maailmasõda ei olnud konflikt, mida Habsburgide kindralid oleksid kavandanud. Nad kujutlesid, et annavad kiire löögi ja suudavad selle poliitilisi tagajärgi ohjes hoida. Nad nägid ette, et alandavad Serbiat mõne päeva jooksul. Ent Habsburgide pealetung nurjus. Serbia väed, mis olid kahes Balkani sõjas karastunud ja mille eesotsas olid arukad kindralid, kaitsesid end visalt, lüües Habsburgide armeed 19. augustil Ceri lahingus. Rünnanud Serbiat, väikest riiki oma lõunapiiril, leidis Habsburgide monarhia end nüüd sõjast Venemaa, tohutu suure kirdes asuva impeeriumi vastu. Habsburgide armeed möödusid üksteisest raudteedel: ühed läksid Serbia rindelt Vene rindele, teised Vene rindelt Serbia rindele. Abi polnud ka sellest, et tänu kolonel Redlile, kes vajas raha oma meeshaaremi ülalpidamiseks, oli Venemaa saanud oma valdusse Habsburgide mobilisatsioonikavad ja sõjaplaanid. Impeeriumi väljakuulutatud sõjaline eesmärk, Serbia alistamine, libises käeulatusest.
Mõnele kujutlusvõimelisele vaimule Habsburgide monarhias olid nii lõuna- kui ka idarindel pakkuda tõotatud lahendused rahvusküsimustele. Serbia alistamine lubaks impeeriumil laieneda lõuna suunas, haarata endasse Balkani slaavlased ja lubada neil teostada oma rahvuslikku elu üheskoos, kuid Habsburgide ülemvõimu all. Võit Venemaa üle oleks impeeriumil lubanud laieneda kirdesse ning lahendada seega Poola- ja Ukraina-küsimused. Kui Habsburgid suudaksid Venemaalt piisavalt palju territooriume ära võtta, oleks võimalik luua uued Poola ja Ukraina kroonimaad, et rahuldada poolakate
MacKenzie,
Olukord oli täiesti teistsugune Ungaris, kus Franz Josephi vaenulikkusele madjarite vastu vastati samaga. Tema kolmeosalise riigi plaanid olid mõeldud kahandama Ungari tähtsust impeeriumis.