Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy SnyderЧитать онлайн книгу.

      Tehes järeleandmisi oma aadliga rahvustele, lootsid Habsburgid neid rahuldada, enne kui nad täielikku iseseisvust nõudma hakkavad. Talupojarahvuste toetamisega lootsid Habsburgid võluda rahvamasse sel hetkel, kui nad poliitikasse astuvad. Nende uskumust mööda pidid need talupojaühiskonnad tooma demokraatliku poliitika ajastusse kaasa oma traditsioonilise ja harjumusliku lojaalsuse impeeriumile. Kroonimaadel sai vaidlusi ära kuulata ja kompromisse sobitada Viini kui vahekohtuniku abiga. Habsburgid pidid jääma keskmesse, tasakaalustades oma aadliga rahvusi ja talupojarahvusi, võites kummagi lojaalsuse, juhtides nende kaebused Viini aadressilt üksteise vasu.

      Hoolimata sellisest kohandumisest modernse rahvusluse poliitikaga oli Franz Joseph, nagu ta kord Theodore Rooseveltile ütles, viimane vana koolkonna monarh. Ühe imetleva elulookirjutaja arvates oli ta tugev just seetõttu, et ta ei teadnud midagi oma ajastu ideedest. Keiser ei kasutanud telefoni ega lifti. Isegi kui ta õhtul haige oli, keeldus ta oma arsti vastu võtmast, kui see polnud riietatud kohaselt ametlikku saterkuube. Ta oli oma elu lõpuni absoluutne monarh, kes valitses Jumala armust. Konstitutsiooni, meeste valimisõigust ja ka parlamenti ennast tuli mõista suveräänse võimu kingitustena oma alamatele. Neid võis anda ja jälle ära võtta. Monarh arvas heaks valitseda vastavalt konstitutsioonile, mille ta oli andnud, ja kooskõlas parlamendis vastu võetud seadustega. Franz Joseph kiitis heaks laiendada järk-järgult valimisõigust, sest ta uskus, et see suurendab tema tegelikku võimu. Tema deviis oli „viribus unitis”, mis tähendab „ühendatud jõududega”.

      Franz Josephi valitsuse kordaminekud olid küllaltki reaalsed, ehkki unenäopiltide jaoks mitte piisavalt säravad. Seepärast viipas Rudolf viimases vaatuses Franz Josephi suunas, kattes puuduva sajandi dramaatilise energiaga, ning näidendi lõpul kutsuti kohale Armastus, kes asus lava keskele ja juhtis publiku tähelepanu nende monarhile. Muidugi teadsid kõik vaatajad, et impeeriumi keerukas organisatsioon tähendas kompromisside tegemist võistlevate jõududega. Vanadele rahvustele anti provintsiparlamendid, uutele rahvustele hääleõigus keiserlikus parlamendis. Vanad rahvused andsid Franz Josefile ministreid, uusi rahvuseid esindavad saadikud koostasid edumeelseid seaduseelnõusid. Iga kompromiss lahendas vältimatult ühe kriisi ja tekitas teisi, millega omakorda võis tegelda monarhia õiguslikus ja poliitilises raamistikus. Säärane reaalsus, mis oli ebamugav, kuid vastuvõetav, oli meeltmööda nii rahvuslastele, kes nautisid mõõduka edukuse hetki, kui ka keisrile, kelle käes püsis võim aastakümneid. See kestis kaua ja oleks võinud kesta kauemgi.12

      Ertshertsog Stefan aplodeeris oma boksist, kuid tal olid oma mured. Ta sai aru, et armastus tähendas kompromissi rahvuslusega, ning soosis igati mõlemat, aga teda pani muretsema rahvuslike kompromisside ajastu lõppemine. Ta teadis, et Habsburgide laval, kus nüüd paljud rahvused võisid oma värve heisata, oma nõudmisi esitada ja oma vaidlusi lahendada, oli ka pime tagauks.

      Rahvuslusele järeleandmiste tegemine toimis Habsburgide oma valdustes üsnagi hästi, aga see ei suutnud peatada rahvusluse väljakutseid, mis tulid väljastpoolt impeeriumi. Rahvuslus põhja- ja läänepiiril oli ajanud Habsburgid välja Saksamaalt ja Itaaliast; teised ohud terendasid idas ja lõunas. Saksamaa ja Itaalia oli kumbki lõpuni ühendatud, aga kahel teisel rahvusel oli see tegemata: poolakatel ja lõunaslaavlastel. Stefanit, kellel olid maavaldused Balkani poolsaarel, pani kõige rohkem muretsema Habsburgide lõunanaaber Serbia, mille valitsev dünastia vihkas Habsburge ning soovis nende maid endale. Habsburgide impeeriumi ja Serbia vahel asusid Bosnia ja Hertsegoviina vaidlusalused provintsid, mille Habsburgid olid mõni nädal tagasi, 1908. aasta oktoobris, annekteerinud. Nüüd, 1908. aasta detsembris, olid ajalehed täis sõjakuuldusi. Sel õhtul viibis õukondlikus ooperimajas Habsburgide kindralstaabi ülem, kes tahtis alustada ennetavat sõda Serbia vastu.13

      Kui „Keisri unenäo” aplaus oli vaibunud, sai Franz Joseph halva uudise. Viin oli pärjanud teda kuldse valgusega, ooperimaja tema rahvaste ja ajastute kiitusega. Ent igal pool tema impeeriumis ei olnud troonijuubelit nii rahumeelselt tähistatud. Prahas, kus sama näidendit samal ajal ette kanti, protestisid ja mässasid tšehhid. Habsburgide must-kuldsed lipud, mis olid selleks puhuks tseremoniaalselt heisatud, kisti maha ja rüvetati. Mõnikord süüdati need ka põlema, nagu tehti Serbias. Osa tšehhe oli Serbia asja ajamise oma südameasjaks võtnud. Protestides Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise vastu, hüüdsid nad: „Elagu Serbia!”14

      Franz Josephil polnud järelemõtlemiseks palju aega. Prahas kehtestati sõjaseisukord. Viini ooperimajas aga tõusis taas eesriie ning algas teine etendus. Kerges balletinumbris „Kodumaalt” liuglesid rahvarõivastes tantsijad ja lauljad üle lava, kuulutades impeeriumi iga rahvuse armastust keisri vastu. Lõpuks kogunesid nad tohutu suureks kooriks, kes seisis näoga keisri poole ja väljendas ühiselt oma lojaalsust talle. Stefan jälgis tantsijaid oma loožist. Ta nägi riigi tosinat rahvust, kes toodi tema ette igaüks oma rahvarõivastes. Ta ise kandis Kuldvillaku ordeni ketti, Habsburgide soost printsi tunnust, aga ta teadis, et kostüümi võib muuta. Ta ise eelistas vähem ettearvatavaid muutusi. Oma Galiitsia lossis armastas ta korraldada kostüümiballe lühikese etteteatamisega. Ta ise ilmus aruka narrina alati koomilises maskeeringus.

      Stefan mõistis keisri unistust – impeerium, mis koosneb rahvustest, kes on pühendunud oma valitsejale, hoolimata rahvuslusest. Tal oli ka oma unistus. Rahvuslus oli vältimatu, rahvuslik ühinemine oli vältimatu, aga see ei tarvitsenud nõrgestada Habsburge. Saksamaa ja Itaalia olid pööranud rahvusluse Habsburgide vastu, jäid Poola ja lõunaslaavlased. Need olid rahvusküsimused, mille 1815. aasta Viini kongress oli alla surunud ja mis ka unenäopiltides alla suruti, aga elus esitati see kuulide ja tääkidega. Franz Joseph oli leidnud, et kestvuse võtmeks on kompromissid; aga mitte ükski Habsburg