Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy SnyderЧитать онлайн книгу.
taha. 10. septembril 1898, kui ta Genfis aurulaevale läks, tappis üks itaalia anarhist ta nõelviili torkega. Elisabeth suri sisemisse verejooksu, ilma et oleks aru saanud, et peenike tera oli läbistanud tema südame.25
Keiser Franz Joseph oli kaotanud oma venna Maximiliani, poja Rudolfi ja naise Elisabethi. Kahtlemata olid need talle isiklikult traagilised sündmused. Kuid ühtlasi oli tegemist probleemiga Habsburgi dünastia jaoks. Franz Joseph oli valitsenud pikka aega, aga ühel päeval tuleb temalgi surra. Kes astub tema järel troonile? Peale Maximiliani oli keisril veel kaks venda. Neist noorem, ertshertsog Ludwig Viktor kogus kunsti ja ehitas paleesid, mis olid ühe ertshertsogi puhul igati aktsepteeritavad tegevused. Ent ühtlasi rõivastus ta naiseriietesse, et paremini mehi võrgutada. Vargsi harrastatuna poleks see harjumus teda ehk troonipärijana diskvalifitseerinud, aga Ludwig Viktor, keda tema lähedased sõbrad tundsid nimega Lutziwutzi, diskreetsusega just silma ei paistnud. Pärast üht üleliigset seiklust Viini Zentralbadis saadeti ta lossi Salzburgi lähedal. Seal kutsus ta enda juurde ohvitsere ja kasutas kavalaid nippe, et panna neid pükse jalast võtma. Järele jäi viimane vend, ertshertsog Karl Ludwig, kellel õnnestus end tappa oma katoliikliku innukusega. Ta suri 1896. aastal, olles joonud Jordani jõe püha, kuid saastunud vett.
Sellegipoolest oli Karl Ludwig see, kes sigitas järgmise kroonprintsi. Oma kolmest naisest teisega oli tal kolm poega: Franz Ferdinand, Otto Franz ja Ferdinand Karl. Otto Franz, neist kolmest tuntuim, armastas kohvikutes alasti tantsida ja valas kord kausitäie spinatit keisri rinnaesisele. Teise eksimuse, oma raseda naise häbistamise eest, sai ta Franz Josephilt kõrvakiilu. Pole selge, kas oli see Otto Franz või Franz Ferdinand, kes oma hobust proovides hüppas sellega üle matuserongkäigus kantava kirstu. Nii või teisiti oli Franz Ferdinand, ehkki mitte nii värvikas nagu tema vend, kurikuulus oma püsimatuse poolest. Aga ta oli elus, ta oli keisri vanim vennapoeg ja seega oli ta kroonprints.26
Otto Franz põdes süüfilist ja suri kohutavat surma. Tema vennal, kroonprints Franz Ferdinandil oli tiisikus ja seepärast sõitis ta lõunasse, Aadria mere äärde, et sealne õhk teda parandaks. Seal nägi ta Maria Theresiat, kes oli tema emapoolne nõbu, ning purjetas koos tema mehe Stefaniga. Nende seltskonnast leidis ta täiesti teistsuguse õhkkonna kui see, mis jäi selja taha. Kaugel impeeriumi pealinnast Viinist, soojas ja turvalises Pula sadamas, uuendasid Stefan ja Maria Theresia Habsburgide perekonda, rajades oma muljetavaldava pärilusliini. Lapsi ei tulnud neil kaua oodata – üheksa aasta jooksul sündis neid kuus.
Esimene oli tütar Eleonora, kes sündis 1886. aastal. Esimene poeg, Karl Albrecht, sündis 1888, mõni kuu enne Rudolfi enesetappu. Karl Albrecht sai nime kahe Habsburgide sõjakangelase järgi: oma onu ja eestkostja Albrechti ning oma isa vanaisa ja ema vanavanaisa Karli järgi. Säärane nimevalik oli traditsiooniline, lugupidav kummardus varasematele põlvedele. Albrechti suhtes, kes ka veel elas, oli see ühtlasi väga ettenägelik samm. Stefan ei olnud sel hetkel kõige rikkamate ertshertsogite seas, aga tal oli võimalus pärida muinasjutulisi rikkusi oma kasuisa Albrechti surma korral. Pärast Karl Albrechti tõi Maria Theresia ilmale kaks tütart: Renata ja Mechtildise. Ka Mechtildis sai nime Albrechti auks. Nimelt oli Albrechti tütar Mechtildis kogemata oma kleidi põlema pannud, püüdes oma isa eest sigaretti peita, ja surnud.
Stefanil olid oma kavad tulevase dünastia tarvis ning tema kahe noorima poja nimedes avaldus tema jõuline poliitiline kujutlusvõime. Järgmine poeg, kes sündis 1893. aastal, ristiti nimega Leo Karl Maria Kyrill Method. Kyrillos ja Methodios olid kaks venda ja pühakut, ehkki mitte katoliku kiriku, vaid õigeusu omad. Tuhat aastat tagasi misjonäridena slaavlaste juurde saadetud vennad lõid kirjakeele, milles sai õigeusu liturgia traditsiooniline keel. Ehkki nad elasid ja surid enne suurt kirkulõhet 1054. aastal, seostati nende saavutust hiljem eeskätt õigeusuga. Leo sündis nende pühakute mälestuspäeval, 5. juulil. Seda püha, mida tavapäraselt tähistati õigeusu kirikus, oli ka katoliku kirik hiljuti tunnustanud – taktikalise sammuna, et saavutada suuremat mõjujõudu Balkani poolsaare õigeuskliku elanikkonna seas. Korralduse muudatuseks oli andnud paavst Leo XIII, mis nähtavasti seletab Leo esimest eesnime. Tema kolmas eesnimi näib olevat selge viide neitsi Maarjale, keda sel ajal ja selles paigas austasid katoliiklased rohkem kui õigeusklikud. Ent pärimuse järgi olevat ka Kyrillose ja Methodiose isa nimi olnud Leo ja ema nimi Maria. Nõnda olid need kaks nime – Leo ja Maria, katoliiklikud viited ametisolevale paavstile ja neitsi Maarjale – ühtlasi usutavalt õigeusklikud. Neid nelja nime (Leo, Maria, Kyrillos, Methodios) võis mõista kahe õigeusu pühaku ja nende vanemate nimedena.27
See nimi oli otsekui sild üle suure kirikulõhe. Alates 1054. aastast oli ristiusu kirik Euroopas lõhenenud ida ja lääne vahel. Stefani poeg Leo, Euroopa kõige tähtsama katoliikliku perekonna pärija, sai sellise nime, et ta võiks ühel päeval olla vastuvõetav ka õigeusklikele. 19. sajandil lõpul olid Balkani poolsaarel usulised viited omamoodi rahvuspoliitika. Stefan pakkus välja Habsburgide vastuse idaküsimusele, oma aja kõige pakilisemale diplomaatilisele probleemile. Kagu-Euroopas käis Habsburgide traditsiooniline võistleja, Osmanite impeerium, üha enam alla. Idaküsimus puudutas Osmanite Balkani territooriumide saatust, sest need olid suuresti asustatud õigeusklikega. Kas need haaravad oma kätte rahvuslikud monarhiad, nagu juhtus Serbias? Või hoopis Vene impeerium, mis oli ise õigeusklik ja oleks hea meelega näinud oma vasallina õigeusklikku Serbiat? Itaalia ja Saksamaa kogemuse põhjal teadis Stefan, et rahvuslikud ühendamised võivad Habsburgide monarhiat ohustada. Horvaadid, kes elasid Habsburgide riigi lõunaservas, olid katoliiklased nagu ka Habsburgid, aga murded, mida nad rääkisid, olid väga sarnased sellega, mida määratleti serbia keelena. Serbia, mis ühendanuks lõunaslaavlased, haaranuks endasse ka Aadria mere ranniku, sealhulgas ka Pula ja Stefani enda palee.
Leo oli Stefani vastus idaküsimusele: las rahvuslus kestab, las rahvuslased ühendavad territooriume, las Jugoslaavia tekib ning ühendab serblased ja horvaadid, õigeusklikud ja katoliiklased – aga see toimugu Habsburgide valitsuse all ja olgu valitsev Habsburg minu poeg. Värskelt ühendatud rahvustest võiksid saada Habsburgide kroonimaad, nii et kohalikud püüdlused oleksid rahuldatud ning samal ajal saadakse osa rahulikust ja õitsvast impeeriumist ja kõrgemast tsivilisatsioonist.
Stefan ei olnud ainus Habsburg, kellel olid sellised ideed. Prints Rudolf oli uskunud, et Habsburgidest peaks saama Balkani maade domineeriv võim ning et nad peaksid taotlema, nagu ta 1886. aastal ütles, „ülemvõimu Euroopa idaosas”. Selline domineerimine tuli saavutada Balkani maade rahvuslike monarhiatega liidu otsimise poliitika abil koos nende majandusse imbumise ja saksa keele kui kultuurkeele toetamisega Balkani maades. Temast järgmisel kroonprintsil Franz Ferdinandil olid samasugused prioriteedid. Ühistel purjelaevareisidel Stefaniga Aadria merel 1880. aastate lõpul ja 1890. aastate alguses rääkis Franz Ferdinand tõenäoliselt ka oma mõttest sulatada lõunaslaavi alad rahumeelselt Habsburgide impeeriumi. Selle kava kohaselt oleks Austria-Ungari kaksikriigist saanud kolmikriik – Austria-Ungari-Jugoslaavia. Habsburgid saaksid kuidagiviisi jagu Balkani poolsaare õigeusklikest riikidest – tõenäoliselt Osmanite impeeriumi lõpliku kokkuvarisemise poolt esilekutsutud kriisi ajal – ning inkorporeeriksid nende alad uuteks Habsburgide kroonimaadeks. Näib, et Stefan astus sammu, mida Rudolf ja Franz Ferdinand ei olnud teinud – ta valmistas ette Habsburgide kandidaati tulevase Balkani mõjutsooni tarvis. Väga tõenäoliselt oli isa kavatsus, et Leost saaks mingisuguse Habsburgide Balkani kuningriigi regent.28
Habsburgide perepilt aastast 1895. Vasakult: Renata, Leo, Wilhelm, Maria Theresia, Eleanora, Albrecht, Stefan, Mechtildis.
Poola Riigiarhiiv, Żywiec
Stefan väljendas samasugust ambitsiooni ka oma noorima poja, 10. veebruaril 1895 sündinud Wilhelmi nimega. Wilhelmi nime kandis üks Habsburgide soost ertshertsog, kes oleks 14. sajandil äärepealt abielu kaudu Poola troonile tõusnud. Ta kihlus Poola noore tüdrukkuninga Jadwigaga – kes oli kuningas, sest Poola ei tundnud valitsevaid kuningannasid. Kui Wilhelm 1385. aastal Poolasse saabus, et viia täide oma abielu üheteistkümneaastase tüdrukuga, võtsid Poola aadlikud ta kinni ja ajasid maalt välja. Põhjuseks polnud õrnatundelisus, aadlikud tahtsid lihtsalt tüdruku kellegi
Tsitaadid on Hamanni raamatust
Markus,
Ivanova, Стара българска литература, lk 64.
Rudolfi kohta vt Hamann,