Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. OshoЧитать онлайн книгу.
PEATÜKK
Süütus on jõud
Kas hüpotees Jumala kohta võib osutuda mõttetuks? Minus tekitab tohutut hirmu juba ainuüksi mõte, et ma enam Jumalasse ei usu.
Nüüd on juba liiga hilja! Selsamal hetkel, mil inimene hakkab nimetama kujutlust või käsitlusi Jumalast hüpoteesiks, ongi juba nendes kahtlema hakatud.
Nõndanimetatud usklikud inimesed ei kasuta Jumala kohta mitte kunagi sõna „hüpotees”. Nende jaoks ei ole Jumal inimeste loodud hüpotees, vaid vastupidi, meie oleme Jumala looming; tema on kogu eksistentsi kõige tähtsam allikas, tema on kõige olemuslikum olevus. Aga kui te nimetate Jumalat hüpoteesiks, tähendab see, et asetate ta samasse kategooriasse Eukleidese geomeetriaga või teiste hüpoteesidega, mis on vaid oletused; need võivad osutuda tõeks või siis mitte. Ainult eksperiment, ainult kogemus võimaldab otsustada, kas hüpotees on tõene või väär, ning seegi pole lõplik järeldus, sest tulevikus aset leidvad eksperimendid võivad selle järelduse ümber lükata.
Hüpotees on oletuslik fakt – teatud ajal tõena aktsepteeritud, kuid ainult teatud ajal. Mitte keegi ei saa öelda, et see on tõsi ka homme. Loodusteaduste kolmesaja-aastasest arengust on seda hästi näha: see, mis oli tõde Newtoni jaoks, polnud tõde Rutherfordi jaoks; see, mis oli tõde Rutherfordi jaoks, polnud tõde Albert Einsteini jaoks. Tehes paremaid eksperimente ja kasutades täpsemaid seadmeid, võime me igal hetkel oma hüpoteese tõestada või kummutada.
Niisiis, mitte ükski teoloog ei nimeta Jumalat hüpoteesiks – teoloogi jaoks on Jumal absoluutselt tõene ega sõltu teie katsetustest. Kui te ei suuda Jumalat üles leida, on see teie probleem, mitte tõestus selle kohta, et Jumalat pole olemas. Kui teil on õnne, siis Jumal muidugi eksisteerib. Kui teie teda ei leia, siis te ei leia; Jumal eksisteerib ikka.
Hüpotees on teaduslik oletus, mitte teoloogiline kontseptsioon; ja teadus on väga aus. Teoloogia on aga vastupidi väga ebaaus. Juba sõna teoloogia väljendab ebaausust ja ebasiirust. Theos tähendab Jumalat, loogia tähendab loogikat. Kuid mitte keegi pole kunagi pakkunud Jumala kohta midagi loogilist. Iga argument räägib Jumala olemasolule vastu; seni pole välja tuldud ühegi argumendiga, mis tõestaks Jumala olemasolu. Aga ikka endiselt nimetatakse seda teoloogiaks – „Jumala loogikaks”.
Teoloogidel oleks ausam nimetada Jumalat hüpoteesiks, ent hüpoteesi ei saa ju kummardada, eks ole? Kui sa tead, et tegu on vaid hüpoteesiga, mis on võib-olla õige, võib-olla vale… Aga pole võimalik kummardada midagi, mis „on võib-olla”, kummardamiseks on vaja pimedat usku, et miski on just nii. Isegi kui kõik tõendid räägivad selle vastu, on ikka kõik just nii. Selline ongi uskumise tähendus. Uskumine pole loogiline, vaid absoluutselt ebaloogiline. Jumala nimetamine hüpoteesiks tähendab kõikide kirikute, templite ja sünagoogide hävitamist.
Sõna hüpotees on väga paljutähendav: see tähendab, et sul on lubatud kahelda, kuna sul on lubatud katsetada ja avastada. Alguses on see vaid lihtsalt oletus – millestki peab ju alustama, nii et alustuseks aktsepteerime hüpoteesi. Aga kuidas on võimalik hüpoteesi kummardada? Kuidas oleks võimalik preestritel seda ära kasutada? Usklike inimeste jaoks on välistatud sõna „hüpotees” kasutamine. Nad pole isegi nõus nimetama jumalakäsitlust teooriaks, sest see on miski inimese peas, see on inimese projektsioon. Nende jaoks on Jumal mitte teoreetiline kujutlus, vaid ainus tõde.
Indias on religioon omandanud väga peeneid vorme ja seal öeldakse, et idee on Jumala teadvuses, mitte vastupidi. Jumal ei ole idee inimese teadvuses – sest inimese peas on kõikvõimalikku totrust: te näete õudusunenägusid, te unistate, teil on igasuguseid ihasid. Kas Jumala saaks pista samasse kategooriasse? Ja ideed muutuvad igal hetkel; need on nagu pilved, mis pidevalt oma kuju muudavad.
Kui olete laps, on teie ideed kindlasti erinevad. Kui olete nooruk, on need teistsugused, kui teist saab noor mees, muutuvad ka teie ideed ja kui saate vanaks, ei saa teie ideed olla sellised nagu nooruses. Kogemus muudab kõike. Pole lihtsalt võimalik jääda kogu eluks ühe ja sama idee juurde, seda suudaks ainult täielik idioot. Kui teil on vähegi mõistust, siis muutuvad teie ideed elu käigus.
Usklike jaoks pole vastuvõetav isegi see, kui nimetada Jumalat ideeks – rääkimata siis hüpoteesist. Sellepärast ütlengi, et nüüd on liiga hilja.
Te nimetate Jumalat ideeks… ja meditatsiooni definitsioon on olla seisundis, kus pole ideid, isegi mitte Jumala kohta.
Gautama Buddha ütleb: „Kui te oma vaimsel teel minuni jõuate, lööge mu pea otsekohe maha, sest mida ma teie elus teen? Segan teid. Minust mõtlemine segb teid.” See on nagu kivikese viskamine siledasse järvevette. Sellest sünnib nii palju lainesõõre, miljoneid. Ühe lihtsa mõtte viskamine teie teadvusejärve tekitab miljoneid laineid; see võib teid endast eemale eksitada.
Iga idee viib teid endast eemale; sellest tuleneb ka meditatsiooni definitsioon: mõteteta teadvusseisund.
Niisiis, mediteerides pole võimalik endast eemalduda, te olete lihtsalt keskendunud oma olemusse. Te ei näe ühtegi objekti. Olete täiesti üksi. Teie teadvus hakkab enda poole pöörduma.
Teadvus on nagu valgus. Valgus on siin, me kõik oleme siin; valgus langeb meie peale, seintele, kardinatele ja kõigele, mis siin on. Need kõik on objektid. Mõelge korraks: kui ühtki eset poleks, kui kõik esemed ära viia, siis jääks ainult valgus, mis ei lange mitte millelegi. Kuid valgus on alateadvus – teie olete teadvus. Nii et kui kõik asjad on eemaldatud, langeb valgus teie enda peale, teie enda poole; see langeb, sest seda ei takista miski.
See ongi objekti tähendus: „objekt” tähendab seda, et takistus tekitab vastuväidet, takistab ja segab. Kui objekti pole, kuhu on siis meelel võimalik minna? Teil tuleb pöörduda enda poole, teadvus on teadlik enesest – Jumala-ideele ruumi ei jää.
Tavapärastes meeleseisundites on ideed vaid totrused. Erakordses mõteteta meeles aga ideid ei eksisteeri. Niisiis tuleb Jumal paigutada kas totruste kategooriasse või sinna, kus pole lubatud ühtegi objekti.
Usklikud inimesed ei suuda kasutada Jumala kohta sõna idee. Ideed kasutavad filosoofid, nii nagu teadlased kasutavad sõna hüpotees. Usklike inimeste jaoks on Jumal ainus reaalsus, aga sõna idee kasutamisega olete juba läinud liiga kaugele – liiga kaugele nõndanimetatud Jumala olemasolust.
Aga teie küsimus on mitmes mõttes paljutähenduslik. Esiteks: te küsite, kas see hüpotees võib osutuda mõttetuks. See on mõttekas – kasulik mitte teie jaoks, aga nende jaoks, kes tahavad teid ära kasutada: preestrid, rabid, paavst, terve armee neid inimesi üle maailma. Kes oleks paavst ilma Jumala hüpoteesita? Kes oleks Šankara1? Mitte keegi! Aga kes on siis Jeesus? Ei saa ju olla hüpoteesi poeg, see oleks väga kummaline. Ei saa olla hüpoteesi lunastaja. Maailm oleks üks imelik koht, kui hüpotees hakkaks saatma lunastajaid.
Usk Jumalasse on tähtis kõigi nende jaoks, kes teid ära kasutavad ja on seda teinud juba tuhandeid aastaid. Ja nad teevad seda edaspidigi sel lihtsal põhjusel, et te kardate sellest ideest vabaneda. See paljastab teie olemuses midagi ääretult tähenduslikku. Miks te kardate Jumala-ideest vabaneda? Ilmselt mingil moel ei lase kujutluspilt Jumalast teis tekkida hirmul; seega niipea, kui ideest loobute, hakkate kartma. See on teatud laadi psühholoogiline kaitse, ja muud ei midagi.
Lapsel on kalduvus hirmu tunda. Kuid emaüsas ta ei karda – ma pole kuulnud ühestki lapsest, kes oleks emaüsas kordagi mõelnud sünagoogi või kirikusse minemise peale või lugenud piiblit, koraani või „Bhagavadgītāt” või tundnud vähimatki muret selle pärast, kas Jumal on olemas või mitte. Ma ei suuda ette kujutada, et ükski laps oleks emaüsas mingilgi viisil huvitatud Jumalast, saatanast või taevast ja põrgust. Milleks? Ta juba on paradiisis. Asjalood ei saakski enam paremini olla.
Laps on soojas, õdusas üsas täiesti kaitstud; ta hõljub toitvas vedelikus. Ja uskuge või mitte, laps kasvab nende üheksa kuuga proportsionaalselt rohkem kui üheksakümne aastaga. Üheksa kuuga teeb ta läbi pika rännaku; peaaegu mitte millestki saab olevus. Üheksa kuuga läbib ta miljonid evolutsiooniaastad, alates kõige esimesest olendist kuni praeguseni. Ta teeb läbi kõik faasid.
Ja
India mõtteloo üks mõjukamaid esindajaid (788–820), kes arendas edasi Gaudapāda (7. saj) filosoofiat, kirjutas kommentaare upanišadidele, „Bhagavadgītāle” ja