Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.
oli jutuajamine lõpetatud. Kal tajus küll Losi pettumust, kuid õnnitles end, et polnud Losi kunagi kõrgemale edutanud. Ta tundis kõhus jahutuspasta külmust, jälgis, kuidas toitelahuse dreen välja tõmmati, ka õli sai vahetatud. Kõik need elu pisikesed mõnud, mida küborg tavaliselt nautis, ei rõõmustanud täna ta hinge. Ootamatu sündmus oli kõik pea peale keeranud. Kuidas nad nüüd hakkama saavad, kui peamine maavõõrikute vastane relv oli rivist välja viidud?
«Miks mandurid Ippoliti alla lasid? Minu meelest nad justkui kummardasid seda ju?» küsis Los.
«Peab välja uurima. See peab olema võõrikute mõju.»
Nad jälgisid läbi kaameraliideste kapral Rajurit, kes tõstis sügavunes lapsed ammelas ükshaaval konteinerist hällidesse ja hakkas neile masinkeha ühendusi külge opereerima.
«Poiss on osav.»
Los pöördus töö juurde tagasi.
«Kuskohas meile veel lapsi tuuakse?»
«Siinkandis rohkem ei ole, Mitjakov uputati eelmine kuu pappide poolt sohu.»
Los raputas pead.
«Jälle arusaamatu. Ta ju hankis neile nii vajalikke seadmeid.»
«Seadmed uputati koos temaga.»
«Ma ei hakka neist vist kunagi aru saama.»
Kal kehitas õlgu, talle meenusid Juhan Liivi luuleread:
Koer lakkus kutsikaid õrnasti,
ja seadis neid kõikepidi…
Ei olnud neid vaja kellelgi –
nad ära uputati.
«Järgmine klient on Tõru juures3, see Tarbatu tüdruk, Õie. Ta vend käis Peipsi taga sõjaretkel ja napsas ühe lapse kaasa,» teatas Los.
«Üks ainult? Hmh. Noh, toome selle ära, siis hakkame kindral Raghavanka ülesannetega tegelema.»
«Tead, Kal,» ütles Los.
«Ma vist ikka ei tule sinuga Kiievisse, ma ei taha.»
Kal üllatus. See oli esmakordselt, kui Los midagi sellist ütles, muidu lohises ta alati Kali sabas nagu magnetiga. Tunne, mis oli koloneli juba ammu jälitanud, et nad hakkasid omavahel võõraks jääma, ilmus taas lagedale.
«Miks sa siis tulla ei taha?»
«Mulle ei meeldi see naine, Mstislava. Ta on sihuke ebasiiras. Ma läheks parem ja teeks väikse reidi Tarbatusse, vaataks sealt mingit luuti.»
Kal kujutas endale ette, kuidas Los üksi Tarbatusse läheb ja seal oma juhmuses paraja segaduse korraldab. Hea, kui inimesel on hobi, aga kui see kätkeb endas teiste tagant asjade virutamist siis…
«Mkm, ei, see ei ole hea mõte. Kui sa Kiievisse ei taha, siis mine Jomkaga, aita teda.»
«Jomkaga…» venitas Los. Tema poolmasinnäolt paistis pettumus. Ka Jomkaga ei saanud Los läbi. Tõtt-öelda, ei saanud ta läbi õieti kellegagi peale Kali ja nendegi läbisaamine ei olnud viimasel ajal enam see, mis enne.
«Kui just peab…»
«Peab, me ei ole siin lõbutsemas.»
«Mhm.»
Ja see «mhm» kõlas Kali kõrvadele, nagu oleks Los temast veelgi sammu võrra kaugenenud. Ei olnud nad enam sama mees, ega olnud enam ka hingesugulased… ega ega vennad. Sellest oli kahju.
5. PEATÜKK:
KUS MINNAKSE JA KÜSITAKSE MAAEMADELT HÜVA NÕU NING RÄÄGITAKSE KÕIGEST SELLEST VEIDRAST, MIDA RETKE KÄIGUS NÄHA SAADAKSE
Taas oli Õnnepäev kitsas metallkastis koos kahe maoljaga. Nad tuhisesid aina alla ja alla. Kord olid käigud kitsad ja raidkujudega kaunistatud, raiutud aastakümneid tagasi, kui uut magistraali ehitati. Kord aga laiad ja ilmetud, andes tunnistust, et need olid iidsed, sadu ja sadu aastaid juba kasutuses olnud. Õhk, mis niisamagi oli kogu varjendis maapealsele rahvale mürgine, haises siin isegi läbi maski. Maoljate riigi nii vanas osas polnud Õnnepäev veel viibinudki. Siin asusid kaevandused ja põlevkivikeemia tehased. Rööpaid oli seetõttu maha pandud lausa mitmes reas, kõik vagonette tihedalt täis. Mitu korda sõitsid nad läbi tohutute koobaste, mis olid maast laeni täis hiigelhammasrattaid ja neid ühendavaid linte. Ent kõik need masinad seisid paigal. Jürno vaatas neid vaikseid, hämaraid saale tõsise näoga.
«Näed, maapealne, warem käis siin usin töö, nüüd on aga Südame energia lakanud ja kõik seisab.»
Las ta tühi siis seisab, mürgitabki vähem, mõtles Õnnepäev. Nad kolisesid mööda pikkadest põlevkivi ääreni täis laotud vagonetiridadest. Need ilmusid pimedusest ja kadusid sinna, nagu oleks neid olnud lõputult. Õnnepäev oleks tahtnud jätta samamoodi seljataha need pikad pimedad päevad siin maa all. Ta mõtles, et mida oleks siinveedetud ajast meenutada, kui ta peaks ükskord pääsema. Suurt midagi peale pimeduse ja haisu, mürgise õhu ja pideva maski kandmise. Muhkard vaatas samuti möödavilksatavaid kivikoopaid, kuid tema mõtted käisid hoopis teist rada.
«Ehk rajada põlewkiwi baasil uus energiajaam,» pakkus ta. Jürno kehitas õlgu. Sellest liigutusest võis välja lugeda, et enam ei suuda neid päästa miski. Hukk on kindel.
«Ehk saakski, aga selleks tuleks ehitada wajalikud seadmed, seadmete ehitamiseks oleks aga waja energiat, mida meil ei ole.»
Muhkard sellega ei nõustunud.
«Tegelikult wõimatu see ei ole, masinad on meil ju olemas. Minu tehnikasaalis saaks sõidukite auruseadmed wabalt seada ümber nende käitamiseks siin.»
«Wõi nii, aga millega me siis ringi sõidaks?»
«Pikapeale ehitame uued.»
«Parem nõu oleks wast ikka Süda käima saada.»
«Seda küll.»
Õnnepäev silmitses neid kahte. Muhkard tundus igati asjalik sell. Saaks ta äkki endaga nõusse, tõukaks Jürno üle masinaserva välja ja põrutaks kahekesi üles, maa peale. Sihukesele osavnäpule leiaks Tarbatuski kõvasti tööd. Siis meenus talle Muhkardi arvukas perekond ja vägilane heitis plaani peast. Ilma oma pägaliketa Muhkard ei lahku. Peale selle ei kannata maoljad maapealset õhku, vaevalt on ta nõus ülejäänud elu elama, mask peas, nagu Õnnepäev siin all. Veidi aja pärast tuli neile vastu kamp tahmaseid tegelasi. Need olid alumiste tunnelite põlevkivikaevurid. Märgates tunnelikäänaku tagant välja pahvivat vagonetti, hakkasid nad kätega ja lampidega vehkima. Muhkard lasi osa auru pahinal välja. Kogu tunneli lõi sooja niiskust täis, Õnnepäeval oli tunne, nagu oleks keegi leili visanud. Ta oleks hea meelega maski peast heitnud, kuid nüüd ainult kirus endamisi. Auruvagun tasandas kaevuriteni jõudes käiku.
«Jõudu, wennad!» tervitas Jürno.
«Tarwis-tarwis, pidage kinni, edasi ärge minge!»
«Peame minema, on waja!»
«Kuhu teil seal waja?»
«Alla, maa-emade juurde, uurime kuidas saaks Maailma Südamele taas elu sisse puhuda.»
Kaevurite juht, pika habemega mehike sülitas kivipõrandale süsimusta läraka.
«Maa-emad, see on hea, nõu on waja, aga ma ei soowita teil alla minna, seal uputab.»
«Uputab?»
«Jah, kui Süda otsad andis, siis lõpetasid pumbad, mis on alati alumistelt korrustelt wett wälja uhtunud, töö ja nüüd tõuseb weetase koleda kiirusega. Juba warem suutsid pumbad suuri waewu oma töö ära teha, nüüd aga on suisa häda käes. Ei tule meil ka põlevkiwi kaewamisest enam miskit välja. Mitmed käigud on juba wee all ja maa-emade uks – see on sealsamas lähedal. Ehk leiate mõne teise tee?»
«Teist teed me kahjuks ei tea, peame katsuma ikka sedasama wana sissepääsu.»
Vana kaevur vangutas pead.
«Õnn
Täpsemalt saab selle kohta lugeda Maniakkide Tänava ja Leila Tael-Mikešini loost «Öönõia laps», kogumikust «Duumioru lood».