Kettmõõgaga mõõdetud Maa : saladuslik tsaar 3. Maniakkide TänavЧитать онлайн книгу.
noogutas hüvastijätuks, Muhkard tõstis auru ja masin puhkis kolinal edasi pimedusse. Jürno ja Muhkard vaatasid teineteisele üle kägaras istuva Õnnepäeva tõsiselt otsa.
«Pahad lood.»
Õnnepäev kuulas maoljate juttu ja ta suu venis varjatult aina laiemale naerule. Hea, et maoljad seda ta nägu katva toruloti alt ei näinud. Ah siis niiviisi olid lood! Maoljad peavad pinnale minema! Ta peaaegu luksatas naerust, selle vastu ei olnud tal midagi, siis pääseb ka tema siit minema. Oleks võinud ju seda varem teada, siis oleks juba ammu visanud mõne kivi nende Südamesse või midagi sellist.
«Waat siis, aga pumpade jaoks saab ka aurumasinaid kohendada,» pomises Muhkard.
«Hmm, läheb tõesti kitsaks, kõige jaoks jääb praeguste masinate jõudlusest wäheks.»
Viimaks jõudsid nad kaevanduslinnast läbi, veel sügavamatesse käikudesse ja tee viis ikka ja aina alla. Peagi jäid selja taha ka põlevkivikaevandused, nad olid juba päris põhja ligidal. See siin oli maoljamaa kasutamata osa. Vagun peatus, siit edasi enam rööpaid ei läinud. Edasised käigud olid kasutamatusest lumivalget sammalt täis kasvanud. Hallitusena mõjuv kaame sammal ulatus Õnnepäevale põlvini, maoljatele aga lausa rinnuni. Mingit rada ei olnud, nad olid sunnitud kahlama sellest lihtsalt läbi ning udupeen tunnelitaim vajus nende jalgade all lössi, madaldudes nagu orja hing. Kõige ees läks muidugi Õnnepäev, kes teistele rada sisse trampis. Tema püksid olid taimeeostega kubemeni koos.
«Kaua veel?»
Jürno tõstis lambi kõrgemale ja uuris käiku, silmad vidukil. Ta ei olnud ka ise kindel.
«Mitte wäga kaua.»
Tal oli õigus, peagi käik lõppes ja nad jõudsid tupikusse. Tunneli seinas laiutas suur roostes luuk, näha, et juba aastakümneid avamata seisnud ja pooleldi samblasse mattunud. Vastikustundega kraapis Õnnepäev luugi vabaks, loopides valgeid taimetükke kõikjale laiali. Kaks maoljat seisid eemal, vaikides, mõttesse vajunult. Ettevõtmine tundus mõttetu, sest luuk oli nii roostes, et lihtsam olnuks ilmselt kõrvalt uus tunnel kaevata, kui hakata seda siin lahti kangutama. Oma tööga valmis saanud, astus Õnnepäev puhisedes eemale.
«Seda me küll lahti ei saa,» arvas Muhkard.
Jürno astus edasi ja kobas oma mantli alt välja pika pulga.
«Me ei pea sinna sisse murdma, meil on Wõtmesau.»
Ta puudutas luuki sauaga, kuhu oli sisse sulatatud ennemuistsete poolt vermitud maagilised uksevõtmed. Luuk lendas pauguga sissepoole lahti, puistates õhku pilve roostetolmu ja prahti. Maoljad hakkasid ootamatusest köhima, Õnnepäev aga tänas oma hingamismaski samast saatusest pääsemise eest.
«Kae ullu, hia, et see sissepoole käis. Mudu oleks meitest ainult märg plekk järgi jäänu.»
Jürno, saades hingamise korda, pühkis kuuevarrukaga laubale tükkivat higi.
«Hoia oma suu koomal, me pole weel terwe nahaga tagasi.»
Õnnepäeva hinges kihvatas. Ta vaatas pisikest könni, kes nii iseenesestmõistetavalt talle näkku sülitas. Oota sa, mõtles Õnnepäev, küllap tuleb veel sinugi tund. Kuid Jürno ei teinud maapealse hingeheitlustest välja, ta sisenes ettevaatlikult tunnelisse. Mitte jälgegi samblast, kõikjal puhtus ja kord. Jürno lambi valgel paljastusid kahel pool seinte ääres mitu ebakorrapärast riita hõbedasi kirstulaadseid kaste. Muhkard ja Õnnepäev järgnesid talle tunnelisse.
Õnnepäev astus ühele hõbedastest kastidest lähemale. Tuli välja, et sellel oli peal väike vaateaken, vägilane kummardus uudishimulikult lähemale ja Muhkard valgustas oma lambiga aknakest. Vägimees võpatas. Läbi tolmuse klaasi paistis tühjade silmakoobaste ning irevil hammastega koolnu. Muhkardile see muljet ei avaldanud.
«Need on meie esiwanemad, kes oma elu pikendamiseks wõi lihtsalt raskete aegade möödasaatmiseks lasid end sellistesse kastidesse sulgeda ning magasid seejärel neis aastakümneid – wahel isegi sajandeid. Üks ammune oskus, mille oleme minetanud.»
Õnnepäev vangutas pead. Maoljate maa-alune riik oli tõepoolest täis hämmastavaid saladusi ja teadmisi – kuid enamjaolt kaotatud teadmisi. Kuidas ometi, mõtles Õnnepäev neid pisikesi könne vaadates, on need rumalad suutnud nõnda palju käest pillata? Miks ei andnud nad oma teadmisi edasi üles, maapealsetele, kui nad ise ei osanud nendega midagi peale hakata? Hoolimata sellest, et nad on targemad kui inimesed, arutas ta omaette, on nad ühed ahned ja väiklased värdjad. See oli Ippolitil õige otsus saata mind siia alla, päästma jumala poega nende saamatute töllerdite käest. Nad on hääbuv hõim, kes on teinud ise omalt poolt kõik, et välja surra. Ta kõndis kahe kääbuse järel veel mõnda aega läbi kirstudega täidetud tunneli, kuni nad peatusid irvakil ukse ees, mille kohale oli kritseldatud arusaamatuid ja tuhmuma kippuvaid sõnu. See uks avanes kergelt. Uus tunnel oli üsna kitsuke, maoljad said selles kõndida vabalt, aga Õnnepäev pidi hoidma kühmu. Käigu edenedes hakkas see väsitama. Õnneks ei kulgenud tee väga pikalt. Esmalt hakkas kostma kummalist siristavat heli, ning seejärel valgustas Jürno lambi kuma mitut nende ees reas seisvat hiidputukat. Kolm meest astusid ootamatusest sammu tagasi.
«Maaemad ootasid meid,» sosistas hirmunud Muhkard kikivarvule tõustes Õnnepäevale kõrva. Tundus tõesti nii, mingi ime läbi olid need olevused võõraste tulekust teadlikud.
«Ma olen ennegi neid wilksamisi näinud,» sosistas Muhkard edasi, «kuid ükski neist polnud sedawõrd suur.»
Õnnepäev sai nüüd neid imeolevusi vaadates aru, et ta oli sihukesi varem näinud, või maaemad ongi need siin? See avastus pani ta ihukarvad ebameeldivustundest kogu kehal seisma. Ilged elukad, mustad kui öö, vastikud kui luupainajad, kuid mitte see ei häirinud teda. Kodus, maa peal kasutasid nad neid elukaid toiduks. Kas need olidki need salapärased maa-emad, kellelt maoljad lootsid abi? Lihtlabased pudulojused? Vägimees tundis äkitselt teravat igatsust oma mõõga järele, mille maoljad olid teda vangistades ära võtnud. Jürno vaikis hetke tervituseks ja lausus siis: «Me tulime kohtuma Pae-eidega, et rääkida Maailma Südamest.»
Putukad siristasid midagi oma keeles ning vabastasid tee. Jürno heitis julgustust otsides pilgu kaaslastele ning astus kõheldes edasi. Õnnepäev ja Muhkard järgnesid talle vapralt. Tunnel muutus aegamööda üha laiemaks ja mida edasi, seda rohkem nad maaemasid silmasid. Pimeduses, enne kui maoljate lampide valgus neid tabas, sibasid ja kihisesid nad õõvastavalt ringi, kostis ärevusttekitavat krabinat, nagu klõbiseksid kivipõrandal tuhanded trummipulgad, aga sattudes valgusesõõri, tardusid need ebalased jalamaid paigale. Järjest enam maaemasid ilmus pimedusest ja viimaks katsid putukad juba kogu tunneli pinna, ka lae, jättes vabaks vaid kitsukese riba tulijate jalge ees. Mitu korda tundis Õnnepäev maaemade niitjaid jätkeid oma kukalt riivavat ja ehkki ta oli oma elus heidelnud paljude kollidega, siis midagi nii ebameeldivat ei olnud teda kunagi varem puudutanud. Ta oleks hea meelega siit kaugele pagenud ja vist enam kunagi ei tule talle heade, keedetud putukamunade isu.
See oli tõeline elus tunnel, mis liikus ja kihises, nagu liiguksid nad mõne elusolevuse sees. Viimaks hakkas eespool kumama nõrk valgus ning vägilane ja tema kaaslased sattusid kambrisse, mille keskosa valgustasid maast välja sirutuvad, rohekalt kumavad sambad. Ilmselt olid need mingid taimed, sest nende jändrik ja muhklik tüvi eritas aeglaselt mööda sammaste külgi alla valguvat löga. See löga helendaski. Kolmik seisatas, paigal püsisid ka sajad kambris kihisevad putukad. Nüüd, kui oli aega rahulikult ringi vaadata, märkas Õnnepäev, et mõlema samba tipus oli hirmuäratav peakuju, millest üks meenutas pungis silmade ja kandilise, hirmsalt deformeerunud peaga inimest ja teine kahe suure liitsilma ning sakiliste suistega putukat. Jürno astus veidi taaruval sammul esimese samba juurde. Ta võttis taskust pakikese salviga, mille retsepti oli tarkade mapist saanud ning määris oma pea sellega hoolsalt kokku. Siis võttis ta ettevaatlikult kätte putuka peakuju. Samas astus hämarusest esile üks suurtest maaemadest, kes haaras esikäppade vahele inimpea ja pani selle endale seljale, või pähe, võimatu oli öelda. Mõlema kiivri küljest venisid kleepjad limased niidid sammaste külge. Jürno surus samuti maski omale pähe, hetkeks kostis lämbuv hääl ja siis maskid elustusid, nende silmad läksid pärani ning suud avanesid. Õnnepäev märkas jälestust tundes, kuidas Jürno maski serva alt valgus välja