Troonide mäng. I raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
tähnidega kaetud. Need mustrid värelesid iga tema sammu juures nagu kuuvalgus veepinnal.
Will kuulis, kuidas ser Waymar Royce kopsud pika sisinaga tühjaks hingas. „Hoia eemale,” hoiatas ülikupoeg. Tema hääl oli rabe nagu poisikesel. Ta heitis pika sooblinahkse mantli üle õlgade taha, et käed võitluseks vabaks teha, ja haaras mõlema käega mõõgast. Tuul oli vaibunud. Oli väga külm.
Ebalane nihkus hääletul sammul edasi. Tal oli käes mõõk, millesarnast Will polnud kunagi näinud. See polnud sepistatud ühestki inimestele tuntud metallist. See oli kuupaistest tulvav läbikumav kristallikild – nii õhuke, et serva poolt vaadates kadus see peaaegu silmist. Relva ümbritses nõrk sinine sädelus, selle teramike ümber värelev virvatuli, ja Will aimas kuidagi, et see on teravam kui habemenuga.
Ser Waymar ei löönud taganema. „Eks tantsime siis.” Ta tõstis oma mõõga uhmavalt pea kohale. Tema käed värisesid – mõõga raskusest või ehk ka külmast. Kuid nüüd ei ole ta mitte enam poisike, vaid Öise Vahtkonna sõjamees, mõtles Will.
Ebalane peatus. Will nägi ta silmi; sinised, tumedamad ja sinisemad kui ühelgi inimesel; see sinine kõrvetas nagu jää. Need peatusid kõrgele tõstetud väriseval mõõgal ja jälgisid, kuidas külm kuuvalgus üle metalli voolas. Hetkeks süttis Willis lootus.
Nad ilmusid vaikselt varjust esile, selle esimese teisikud. Kolm tükki… neli… viis… Ser Waymar tundis ehk külma, mis nendega kaasas käis, kuid ta ei näinud ega kuulnud neid. Will pidi teda hõikama. See oli tema kohus. Ja tema surm, kui ta seda teeb. Ta värises ja hoidis kätega puust kinni ja vaikis edasi.
Valev mõõk väreles läbi õhu.
Ser Waymar tõrjus selle terasega. Kui mõõgad kohtusid, ei saatnud seda mitte metalli kõlin, vaid nõrk kõrge heli kuulmise piiril, nagu kisendaks mõni loom valu pärast. Royce tõrjus teise hoobi ja kolmanda ja taandus siis sammu. Veel üks löökiderahe ja ta taganes uuesti.
Tema taga, paremal, vasakul, kõikjal ümberringi seisid kannatlikult tummad nägudeta pealtvaatajad, kelle eriskummaliste turviste värvidemäng muutis nad metsas peaaegu nähtamatuiks. Kuid nad ei üritanud vahele segada.
Mõõgad põrkasid üha uuesti vastamisi, kuni Will tundis tahtmist kõrvad kinni katta, et mitte kuulda seda saatvat veidrat ahastavat itku. Ser Waymar hingeldas nüüd pingutusest, nii et tema hingeõhk auras kuupaistel. Tema mõõka kattis valge härmatis; Ebalase oma sähvis kahkjat sinist valgust.
Siis jäi Royce tõrjega hetke hiljaks. Valev mõõk lõikas läbi rõngasrüü tema kaenla all. Ülikupoeg karjatas valust. Soomusrõngaste vahele nõrgus veri. See auras külma käes ja piisad tundusid tulipunased, kui need lumme langesid. Ser Waymar puudutas sõrmedega oma külge. Kui ta mutinahkse kinda tagasi tõmbas, oli see üleni punaseks värvunud.
Ebalane ütles midagi Willile tundmatus keeles; tema hääl kõlas nagu jää praksumine talvisel järvel ja tema sõnad olid pilkavad.
Ser Waymar Royce sattus marru. „Roberti eest!” hüüdis ta ja ründas raevunult, tõstis härmatisega kaetud mõõga mõlema käega üles ja pani kogu kehajõu laugesse laia kaarega külglööki. Ebalane tõrjus selle peaaegu loiult.
Teras purunes, kui mõõgad kohtusid.
Läbi öise metsa kaikus kisendus ja mõõk pudenes sajaks hapraks killuks, mis nõeltesajuna laiali lendasid. Royce vajus kriisates põlvili ja haaras kätega silmadest. Tema sõrmede vahelt immitses verd.
Nagu märguande peale astusid pealtvaatajad üheskoos lähemale. Mõõgad tõusid ja langesid täielikus surmavaikuses. See oli kalk veresaun. Valevad mõõgad tungisid läbi soomusrüü, nagu oleks see siidist. Will sulges silmad. Ta kuulis kaugel all nende hääli ja naeru, mis oli terav kui jääpurikad.
Kui ta lõpuks uuesti vaadata söandas, oli möödunud hulk aega ja mäehari tema all oli tühi.
Ta jäi puu otsa edasi, vaevu hingata söandades, kuna kuu liikus aeglaselt üle musta taeva. Lõpuks, kui ta lihased krampi kiskusid ja sõrmed külmast tuimaks jäid, ronis ta alla.
Royce’i keha lamas näoli lumes, üks käsi välja sirutatud. Paks sooblinahkne mantel oli kümnest kohast lõhki raiutud. Kui ta seal niimoodi lamas, võis näha, kui noor ta oli. Poisike.
Will leidis mõõga jäänused paari jala kauguselt, ots kildudeks ja väändus nagu välgust pihta saanud puu. Ta põlvitas maha, vaatas valvsalt ringi ja haaras selle pihku. Murtud mõõk on talle tõenduseks. Küll Gared oskab selle kohta midagi arvata, ja kui mitte tema, siis vana karu Mormont või meister Aemon kindlasti. Kas Gared ikka ootab veel hobuste juures? Tuleb kiirustada.
Will tõusis püsti. Tema ees seisis ser Waymar Royce.
Tema uhked riided olid räbalais, tema nägu sodi. Üks mõõgakild oli tema vasaku silma pimeda valge pupilli läbi puurinud.
Parem silm oli lahti. Selle pupill helkis siniselt. See nägi.
Katkine mõõk pudenes tundetute sõrmede vahelt. Will sulges silmad ja palvetas. Pikad elegantsed käed riivasid tema põske ja tõmbusid siis tema kõri ümber pingule. Need olid kõige uhkemates mutinahksetes kinnastes ja kleepusid verest, kuid nende puudutus oli jääkülm.
BRAN
Koidik oli selge ja külm ja selle kargusest aimus suve lõppu. Nad asusid kahekümnekesi aovalgel teele, et näha, kuidas ühel mehel pea maha raiutakse, ja põnevusest elevil Bran ratsutas nende seas. See oli esimene kord, kui teda loeti piisavalt vanaks, nii et ta võis koos oma auliku isa ja vendadega kuninga kohtumõistmist vaatama minna. Oli suve üheksas aasta ja seitsmes aasta Brani elus.
Mees oli kinni püütud ühe väikese küngasmaal asuva linnuse lähedal. Robb arvas, et ta on metslane, kes on oma mõõgaga truudust vandunud Mance Rayderile, Müüritagusele Kuningale. Sellele mõeldes tuli Branil kananahk ihule. Talle meenusid lood, mida Vanamemm neile kolde ees pajatas. Memme jutu järgi olid metslased julmad mehed, orjapidajad ja mõrtsukad ja vargad. Nad käisid läbi hiiglaste ja kurivaimudega, varastasid ööpimeduses tüdruklapsi ja jõid häilitud sarvedest verd. Ja Pikal Ööl heitsid nende naised ühte Ebalastega, sigitades kohutavaid poolinimlapsi.
Kuid mees, kes käsist ja jalust linnusemüüri külge seotuna kuninga kohut ootas, oli vana ja kõhn ja kondine, Robbist mitte palju pikem. Pakane oli talt röövinud mõlemad kõrvad ja ühe sõrme ja ta oli üleni mustas, samasugustes riietes nagu Öise Vahtkonna vennad, ainult et tema kasukas oli räbaldunud ja võidunud.
Meeste ja hobuste aurav hingeõhk segunes külmas hommikuõhus, kui Brani aulik isa käskis mehe köidikutest lahti lõigata ja nende ette lohistada. Robb ja Jon istusid sirgelt ja liikumatult oma hobustel, Bran oma ponil nende vahel, üritades välja näha vanem kui seitsmene, püüdes teha nägu, et on kõike seda juba varem näinud. Läbi linnusevärava puhus nõrk tuul. Nende peade kohal lehvis Talitundru Starkide lipp: jäävalgel taustal tormav hall ürghunt.
Brani isa istus surmtõsiselt oma hobusel, pikad pruunid juuksed tuules lehvimas. Tema lühikeseks pügatud habe oli hallikirju, nii et ta nägi välja vanem kui kolmekümne viie aastane – mis oli ta õige vanus. Tema hallide silmade pilk oli sel päeval morn ja ta ei sarnanenud sugugi mehega, kes istub õhtuti kolde ees ja pajatab vaiksel häälel kangelaste ajastust ja metsa lastest. Ta on isa näo eest võtnud, mõtles Bran, ja pannud ette Talitundru isanda Starki näo.
Sellel jahedal hommikul kõlasid seal nii küsimused kui vastused, kuid hiljem ei mäletanud Bran kõneldust peaaegu midagi. Lõpuks andis tema aulik isa käsu ja kaks tema sõdalast lohistasid räbaldunud riietes mehe raudpuukännu juurde platsi keskel ning surusid ta pea vastu kõva musta puud. Isand Eddard Stark tuli sadulast maha ja tema kasupoeg Theon Greyjoy tõi talle mõõga. Mõõga nimi oli „Jää”. See oli mehe kämbla laiune ja isegi Robbist pikem. Selle tera oli valüüria terasest, loitsudega sepistatud ja tume kui suits. Miski polnud vahedam kui valüüria mõõk.
Brani isa tõmbas kindad käest ja ulatas need Jory Casselile, oma relvasalga pealikule. Ta võttis Jää, kahe käega, ja ütles: „Baratheonide soost Roberti, Esimese Omanimelise, Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese