Troonide mäng. I raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
üks vana paispuu. Ned nimetas seda „südamepuuks”. Paispuu koor oli lumivalge, lehed tumepunased nagu tuhat verega määrdunud kätt. Suure puu tüve sisse oli lõigatud piklik ja kurvameelne nägu, sügavale uuristatud silmad kuivanud mahlast punased ja kummaliselt ärksad. Need silmad olid vanad; vanemad kui Talitundur ise. Kui pajatusi uskuda, siis olid need silmad näinud, kuidas Brandon Ehitaja esimese kivi paika asetas; olid jälginud, kuidas nende ümber tõusid kantsi graniitmüürid. Räägiti, et metsa lapsed olevat lõiganud need näod puudele aosajanditel, enne seda, kui Esimene Rahvas üle kitsa mere tuli.
Lõunas olid viimased paispuumetsad juba tuhande aasta eest maha raiutud või maha põletatud, välja arvatud Nägude Saarel, kus rohelised mehed ikka veel oma tumma vahti pidasid. Siin põhjas oli kõik teisiti. Siin oli igal kantsil oma hiis ja igal hiiel oli oma südamepuu ja igal südamepuul oma nägu.
Catelyn leidis oma mehe paispuu alt, samblasse kasvanud kivil istumas. Kahekäemõõk Jää oli tal risti üle põlvede ja ta puhastas selle tera tiigi öömustas vees. Hiiealust kattev tuhandeaastane paks huumusekiht summutas Catelyni sammude kõla, kuid paispuu punased silmad tundusid tema liginemist jälgivat. „Ned,” hõikas ta vaikselt.
Mees tõstis pea ja vaatas talle otsa. „Catelyn,” sõnas ta. Tema hääl oli äraolev ja ametlik. „Kus lapsed on?”
See oli tema alatine küsimus. „Arutavad köögis, mis hundikutsikatele nimeks panna.” Catelyn laotas oma mantli maha ja istus tiigi äärde, seljaga paispuu poole. Ta tundis, kuidas selle silmad teda jälgivad, kuid püüdis kõigest jõust neist mitte välja teha. „Arya on juba enda omasse armunud ja Sansa enda omast sisse võetud, aga Rickon on pisut ebalev.”
„Kas ta kardab?” küsis Ned.
„Pisut,” tunnistas Catelyn. „Ta on vaid kolme aastane.”
Ned kortsutas kulmu. „Ta peab õppima oma hirmudest jagu saama. Ta ei jää igavesti kolmeaastaseks. Ja talv on tulekul.”
„Jah,” nõustus Catelyn. Need sõnad ajasid talle külmavärinad peale nagu alati. Starkide tunnuslause. Igal valitsejasool oli oma tunnuslause. Need perekonnamotod, kriteeriumid, omamoodi palved ülistasid au ja kuulsust, vandusid truudust ja tõtt, tõotasid usku ja vaprust. Välja arvatud Starkide oma. Nende tunnuslauseks oli: Talv on tulekul. Catelyn mõtles juba ei tea mitmendat korda, et need põhjalased on üks kummaline rahvas.
„Selle mehe auks peab ütlema, et ta suri hästi,” ütles Ned. Tal oli ühes käes õliga immutatud nahklapp ja rääkimise ajal häilis ta sellega kergelt kahekäemõõka, nii et metall tuhmilt läikima lõi. „Mul oli Brani pärast hea meel. Sa oleksid tema üle uhkust tundnud.”
„Ma tunnen Brani üle kogu aeg uhkust,” vastas Catelyn, pilk mõõgal, mida mees häilis. Ta nägi sügaval terase sees, kus metall oli sepistamise käigus sadu kordi läbi taotud, virdavaid triipe. Catelyn ei armastanud mõõku, kuid ta pidi tunnistama, et Jää oli omamoodi kaunis. See oli sepistatud Valüürias enne seda, kui muistset Priivalda tabas Hukk ja kui sepad töötlesid metalli veel nii haamrite kui loitsudega. See oli nelisada aastat vana ja sama terav nagu päeval, mil see sepistatud sai. Nimi, mida see kandis, oli veelgi vanem ja pärines kangelaste ajastust, mil Starkid olid Põhja Kuningad.
„Ta oli tänavu juba neljas,” sõnas Ned süngelt. „Vaene mees oli pooleldi meelest ära. Miski oli teda nii sügavalt hirmutanud, et minu sõnad ei jõudnud temani.” Ta ohkas. „Ben kirjutab, et Öise Vahtkonna jõud on kahanenud alla tuhande mehe. Mitte ainult jooksikute pärast. Nad kaotavad mehi ka maakuulamisretkedel.”
„Kas metslased?” küsis Catelyn.
„Kes muu?” Ned tõstis Jää üles ja mõõtis pilguga selle pikka jahedat tera. „Ja asi läheb ainult hullemaks. Võib tulla päev, mil mul ei jää muud üle, kui vasallid relvile kutsuda ja põhja ratsutada, et sellele Müüritagusele Kuningale jäädavalt lõpp teha.”
„Müüri taha?” See mõte pani Catelyni judisema.
Ned märkas õudust tema näol. „Mance Rayderit ei pea me sugugi kartma.”
„Müüri taga leidub ka tumedamaid jõude.” Naine heitis pilgu üle õla, valeva koore ja punaste silmadega südamepuu poole, mis jälgis, kuulas, mõtles oma pikki aeglasi mõtteid.
Ned naeratas leebelt. „Sa kuulad liiga palju Vanamemme jutte. Ebalased on surnud nagu metsa lapsedki, juba kaheksa tuhat aastat. Meister Luwini jutu järgi pole neid olemas olnudki. Keegi ei ole neid kunagi oma ihusilmaga näinud.”
„Kuni täna hommikuni ei olnud keegi ka ürghunti oma ihusilmaga näinud,” tuletas Catelyn talle meelde.
„Tark mees ei hakkaks kunagi ühe Tullyga vaidlema,” sõnas Ned nukra naeratusega. Ta lükkas Jää tagasi tuppe. „Sa ei tulnud siia mulle muinasjutte rääkima. Ma tean, kui vähe see koht sulle meeldib. Mis on, mu emand?”
Catelyn võttis oma mehel käest kinni. „Täna saabus kurb uudis, mu isand. Ma ei tahtnud sind enne häirida, kui sa oled ennast puhastanud.” Hoopi polnud võimalik kuidagi leevendada ja seepärast ütles ta selle otse välja. „Mul on kahju, mu arm. Jon Arryn on surnud.”
Nende pilgud kohtusid ja naine nägi, kui ränk hoop see mehele oli, nagu ta oligi ette arvanud. Oma noorpõlves oli Ned olnud Kotkapesa kasvandik ja lastetu isand Arryn oli saanud talle ja oma teisele kasupojale Robert Baratheonile teiseks isaks. Kui Hull Kuningas Aerys II Targaryen nende päid nõudis, oli Kotkapesa isand mässu tõstnud ja oma alamad kuu ja pistrikuga lippude alla kutsunud, keeldudes välja andmast neid, keda ta oli vandunud kaitsta.
Ja ühel päeval viisteist aastat tagasi oli sellest teisest isast saanud ka tema vend, kui nad seisid koos Vetevoo seitsmekojas, et naituda kahe õega, isand Hoster Tully tütardega.
„Jon…” ütles Ned. „On see kindel?”
„Läkitus kandis kuninga pitserit ja on kirjutatud Roberti enda käega. Ma panin selle sinu jaoks kõrvale. Ta kirjutas, et isand Arryni lõpp oli kiire. Isegi meister Pycelle ei suutnud midagi ära teha, kuid ta andis Jonile moonipiima, nii et ta ei pidanud kaua vaevlema.”
„Väike õnnistus seegi,” sõnas Ned. Catelyn nägi tema näol kurbust, kuid isegi sel hetkel mõtles mees kõigepealt temale. „Sinu õde,” ütles ta. „Ja Joni poeg. Mida nende kohta kuulukse?”
„Kirjas öeldi vaid niipalju, et nad on terved ja pöördusid tagasi Kotkapesasse,” ütles Catelyn. „Nad oleksid parem võinud Vetevoole minna.
Kotkapesa on kõrge ja üksildane ja see jäigi tema mehe, mitte Lysa enda koduks. Iga kivi kannab seal endas isand Joni mälestust. Ma tunnen oma õde. Ta vajab enda ümber perekonna ja sõprade lohutust.”
„Orus ootab teda ees sinu onu, kas pole? Ma kuulsin, et Jon nimetas ta Värava Rüütliks.”
Catelyn noogutas. „Brynden teeb Lysa ja poisi heaks kõik, mida vähegi suudab. See lohutab pisut, kuid ikkagi…”
„Sõida tema juurde,” soovitas Ned. „Võta lapsed kaasa. Täida tema kambrid lärmi ja hüüete ja naeruga. Tema poeg vajab enda ümber teisi lapsi ja Lysa ei tohiks oma leinas üksinda jääda.”
„Kui ma vaid saaksin,” sõnas Catelyn. „Kirjas seisis veel muudki. Kuningas sõidab Talitundrusse sinuga kokku saama.”
Nedil kulus naise sõnade mõtteni jõudmiseks pisut aega, ent kui ta mõistma hakkas, tõmbus ta pilk selgeks. „Robert tuleb siia?” Catelyni noogutuse peale ilmus mehe näole naeratus.
Catelyn oleks tahtnud tema rõõmu jagada. Kuid ta oli kuulnud, mida lossi peal räägiti: surnud ürghunt lumes, murdunud hirvesarv kõris. Hirm siugles tema sisimas nagu madu, kuid ta sundis ennast mehele naeratama – mehele, keda ta armastas, mehele, kes ennetesse põrmugi ei uskunud. „Ma teadsin, et see rõõmustab sind,” sõnas ta. „Me peaksime Müürile sinu vennale sõna saatma.”
„Aga muidugi,” nõustus Ned. „Ben tahab kindlasti siin olla. Ma ütlen meister Luwinile, et ta saadaks oma kõige kiirema linnu.” Ta tõusis ja tõmbas naise jalule. „Pagana pihta, kui mitu aastat