Troonide mäng. I raamat. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
käsi oli laenatud mõõga pideme ümber kõvasti rusikasse tõmbunud. Tema ilme oli peaaegu sama ehmunud nagu Danyl. „Jultunud eunuhh,” pomises Viserys, kui õõtsuv kandetool häärberile ligines.
Magister Illyrio hääl oli mesine. „Tänasele peole tuleb palju tähtsaid mehi. Niisugustel meestel on vaenlasi. Khaal peab oma külalisi kaitsma, ja teid sealhulgas ennekõike, Teie Majesteet. Kahtlemata maksaks Anastaja teie pea eest kõrget hinda.”
„Oojaa,” sõnas Viserys süngelt. „Ta on seda üritanud, Illyrio, võid selles kindel olla. Tema palgamõrtsukad jälitavad meid kõikjal. Mina olen viimane lohe ja ta ei saa rahulikult magada, kuni ma elan.”
Kandetool aeglustas liikumist ja peatus. Eesriided tõmmati kõrvale ja üks ori ulatas käe, et Daenerys välja aidata. Dany märkas, et orja kaelavõru oli harilikust pronksist. Tema vend järgnes talle, üks käsi endiselt mõõgapära külge klammerdunud. Magister Illyrio uuesti jalule aitamiseks läks tarvis kahe tugeva mehe abi.
Maja sees oli õhk tiine vürtside, tulirohu ja magusa sidruni ja kaneeli lõhnast. Nad eskorditi läbi vestibüüli, kus värviline klaasmosaiik kujutas Valüüria Hukku. Kõigi seinte ääres põlesid mustad rauast õlilambid. Põimunud kivilehtedest kaarvõlvi all kuulutas üks eunuhh nende saabumist. „Viserys Targaryenide valitsejasoost, Kolmas Omanimeline,” hõikas ta kõrgel mahedal häälel, „Andaalide ja Rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningas, Seitsme Kuningriigi valitseja ja Riigi Kaitsja. Tema õde Daenerys Tormissündinu, Lohekivi printsess. Tema auväärne võõrustaja Illyrio Mopatis, Pentose Vabalinna magister.”
Nad möödusid eunuhhist ja astusid sammastega siseõue, mida kattis kalbe luuderohi. Kuupaiste värvis lehed luu- ja hõbedakarva ja nende vahel liikusid külalised. Paljud neist olid dothraki hobuisandad, ripnevad vuntsid metallist sõrmustega palistatud, pikad mustad juuksed võitud ja palmitsetud ja kellukesi täis riputatud. Kuid nende vahel liikusid ka seiklejad ja rändsõdurid Pentosest ja Myrist ja Tyroshist, üks punane preester, kes oli Illyriost veel paksem, karvased mehed Ibbeni sadamast ja ülikud Suvesaartelt, kelle nahk oli must kui eebenipuu. Daenerys silmitses neid kõiki imestusega… ja taipas äkilise hirmuvõpatusega, et tema on siin ainuke naine.
Illyrio pöördus sosinal nende poole. „Need kolm seal on Drogo ratsavennad,” ütles ta. „Seal samba kõrval on khaal Moro koos oma poja Rhogoroga. See rohelise habemega mees on Tyroshi arhoni vend, ja mees, kes seisab tema taga, on ser Jorah Mormont.”
Viimane nimi äratas Daeneryse tähelepanu. „Rüütel?”
„Ehtne.” Illyrio muheles endale habemesse. „Ülemseitsmiku enda poolt seitsme õliga võitud.”
„Mida tema siin teeb?” pahvatas Daenerys.
„Anastaja tahtis tema pead,” selgitas Illyrio. „Mingi tühine üleastumine. Mees müüs paar salakütti ühele Tyroshi orjakaupmehele, selle asemel et nad Öisele Vahtkonnale üle anda. Naeruväärne seadus. Mees peaks saama oma vallasvaraga nii talitada, nagu ta heaks arvab.”
„Ma tahan ser Jorahiga rääkida, enne kui õhtu läbi saab,” ütles Viserys. Dany avastas, et silmitseb rüütlit uudishimulikult. Too oli vanem mees, üle neljakümne ja hõrenevate juustega, kuid siiski veel tugev ja kõbus. Siidist ja puuvillast riiete asemel kandis ta villast ja parknahast rõivaid. Tema kuub oli tumeroheline ja sellele oli tikitud tagajalgadele tõusnud karu kuju.
Dany silmitses ikka veel seda võõrast meest talle võõralt kodumaalt, kui magister Illyrio oma niiske käe talle õlale pani. „Seal, kallis printsess,” sosistas ta, „seal ongi khaal ise.”
Dany tahtis jooksu pista ja peitu pugeda, kuid tema vend vaatas teda ja ta teadis, et kui ta Viseryst pahandab, siis äratab ta lohe. Ta pöördus ärevalt ja vaatas meest, kes Viseryse lootust mööda pidi enne selle õhtu lõppu Danyt oma naiseks paluma.
Orjatüdruk rääkis peaaegu õigust, mõtles ta. Khaal Drogo oli peajagu pikem kõige pikemast mehest selles ruumis, kuid liikus ometi kuidagi kergelt, sama nõtkelt nagu panter Illyrio loomaaias. Ta oli noorem, kui Dany oli arvanud, mitte üle kolmekümne. Tema nahk oli häilitud vase värvi, tema tihedaid vuntse palistasid kuld- ja pronkssõrmused.
„Ma pean minema talle lugupidamist osutama,” sõnas magister Illyrio. „Oodake siin. Ma toon ta teie juurde.”
Kui Illyrio khaali poole vänderdas, võttis vend Danyl käest kinni ja pigistas nii kõvasti, et see tegi haiget. „Kas näed tema patsi, armas õde?”
Drogo pats oli must nagu pilkane öö ja aromaatse õliga läbi immutatud ning täis riputatud kellukesi, mis liikumise juures vaikselt tilisesid. See rippus pikalt allapoole ta vööd, isegi allapoole kannikaid, ja selle ots puutus vastu tema reisi.
„Kas näed, kui pikk see on?” küsis Viserys. „Kui dothraki lahingus lüüa saab, siis lõikab ta aukaotuse märgiks oma palmiku maha, nii et maailm tema häbist teada saab. Khaal Drogo pole eales ühtegi lahingut kaotanud. Ta on uuestisündinud Aegon Loheisand ja sinust saab tema kuninganna.”
Dany silmitses khaal Drogot. Mehe nägu oli kalk ja julm, silmad külmad ja tumedad nagu oonüks. Dany vend tegi talle vahel haiget, kui ta oli lohe üles äratanud, kuid Viserys ei ajanud talle sellist hirmu peale nagu see mees. „Ma ei taha tema kuninganna olla,” kuulis ta ennast nõrgal peenikesel häälel ütlemas. „Palun, palun, Viserys, ma ei taha seda, ma tahan koju minna.”
„Koju?” Tema vend ei tõstnud häält, kui Dany kuulis selles kõlavat raevu. „Kuidas me saame koju minna, armas õde? Nad jätsid meid meie kodust ilma!” Ta tõmbas oma õe varju, kus keegi neid ei näinud, sõrmed Dany ihu muljumas. „Kuidas me saame koju minna?” kordas ta, mõeldes Kuningalinna ja Lohekivi ja tervet kuningriiki, mille nad olid kaotanud.
Dany oli mõelnud ainult nende tube Illyrio villas, mis polnud küll päris kodu, kuid ainuke, mis neil oli, ent ta ei saanud seda oma vennale öelda. See polnud Viseryse jaoks mingi kodu. Ka seda suurt punase uksega maja ei olnud ta koduks pidanud. Tema sõrmed muljusid kõvasti õe käsivart, vastust nõudes. „Ma ei tea…” kostis Dany lõpuks murduval häälel. Tema silmad täitusid pisaraist.
„Mina tean,” ütles Viserys järsult. „Me läheme koju sõjaväega, armas õde. Khaal Drogo sõjaväega, vaat kuidas me koju läheme. Ja kui sa pead selle nimel tema naiseks saama ja tema voodisse minema, siis sa seda ka teed.” Ta naeratas õele. „Ma laseksin kogu tema khalasaril sind nussida, kui tarvis, armas õde, kõigil neljakümne tuhandel mehel ja nende hobustel pealekauba, kui ma ainult oma sõjaväe saan. Ütle aitäh, et see on ainult Drogo. Aja jooksul hakkab ta sulle ehk isegi meeldima. Pühi nüüd silmad puhtaks. Illyrio tuleb koos temaga siiapoole ja ma ei luba, et ta sind nutmas näeb.”
Dany pöördus ja nägi, et vend rääkis õigust. Ühtesoodu naeratav ja kummardav magister Illyrio juhtis khaal Drogot sinnapoole, kus nad Viserysega seisid. Ta pühkis silma jäänud pisarad käeseljaga ära.
„Naerata,” sosistas Viserys närviliselt, käsi mõõgapidemele langemas. „Ja aja selg sirgu. Las ta näeb, et sul on rinnad. Jumalad teavad, et need on sul isegi väikesed.”
Daenerys naeratas ja ajas end sirgu.
EDDARD
Külalised valgusid läbi lossivärava nagu kullast ja hõbedast ja häilitud terasest jõgi, kokku kolmsada, vasallide ja rüütlite, relvakaaslaste ja vallasratsanike koorekiht. Nende pea kohal lipendasid põhjatuules kümned kullakarva lipud, mida ehtis Baratheonide krooniga hirv.
Ned tundis nende ratsanike seast paljusid. Seal oli ser Jaime Lannister, kelle juuksed helkisid nagu lehtkuld, ja seal Sandor Clegane oma hirmsa põlenud näoga. Pikk poiss tema kõrval ei saanud olla keegi muu kui kroonprints ise ja see väike könnis mehike nende taga oli kindlasti Paharet; Tyrion Lannister.
Kuid kerekas mees kolonni eesotsas, kummalgi küljel Valvkonna lumivalges mantlis rüütel, tundus Nedile peaaegu võõras… kuni mees tuttava möiratusega oma sõjaratsu seljast maha kargas ja ta kontemurdvasse kaisutusse võttis. „Ned! Küll on tore sinu tardunud sihverplaati näha!” Kuningas mõõtis teda pilguga pealaest