Seesama jõgi. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
aknast paistis päike otse tema lauale. Veel paar tundi, siis ta läheb Õpetaja juurde, keskpäeval vist ei ole viisakas minna, vahest on tal siis kõige parem tööaeg. Mida teha vahepääl? Keele ajaloost aitas. Vahest vaadata, mida raamatukogus leiab nendesamade ibeeride ja etruskide kohta. Ta läks kartoteegikastide juurde, valis “keeleteaduse” ja lappas sääl. See oli tegelikult põnev, talle meeldis tegelda haruldaste imelikkude asjadega, inglise keele asemel iiri omaga, prantsuse keele asemel nendega, mida Lõuna-Euroopas muiste räägiti. Tal oli arheoloogi või ehk lihtsalt kollektsionääri hing. Või siis teadlase hing, keda ei huvita teatu, vaid teadmatu.
Etruskidest oli kaks raamatut – üks uuem venekeelne ja üks sajandialguse saksakeelne uurimus. Ta läks tädi Salme juurde, kes teda hästi tundis, ja palus keeleteaduse kapi võtit. See oli mõistlik tegu: ta teadis, et sääl kapis sorides kulub tal vähemalt tubli tund. Siis veel tund ja võib juba minna.
Kui ta raamatukogust välja astus, kotis venekeelne raamat etruskidest, oli vihmahoog just üle läinud ja päike taas väljas. Märg asfalt auras.
Seekord tegi Õpetaja ise ukse lahti. Ta oli kurb ja kõhn ning paistis korraga palju vanem, ta pilgus ei olnud sädet nagu eelmistel kordadel, see oli hall ja tühi. Ainult kummardus oli endine. See andis talle julgust mõelda, et tema külaskäik pole ainult tülinaks.
Ka istumise ja sigarettide pakkumise ja läitmise tseremoonia läks samamoodi kui esimesed korrad. Midagi oli aga teisiti ja ta tundis korraga, et ei oska kuidagi juttu alustada. Paberileheke küsimustega oli küll pluusitaskus, kuid piinlik oli seda välja võtta. Nii nad istusidki mõne viivu vaikides ja suitsetades. Siis küsis Õpetaja otsekui alustatud tseremooniat jätkates:
“Kuidas siis eksamid on läinud?”
Sellele oli lihtne vastata, nagu ka järgmistele küsimustele koduste ja selle kohta, mis ta suvel mõtleb ette võtta. Siin sai ta võimaluse rääkida plaanist minna Reinule külla ja küsida midagi Reinu perekonna kohta.
Õpetaja ja Reinu isa olid õppinud koos juba gümnaasiumis ja tulnud siis koos ka ülikooli usuteadust õppima. Reinu isast saanud korralik teoloog ja vaimulik, temast polevat midagi saanud. Ainult pahandus teistele ja iseendale.
“Hiinlastel on palju ilusaid ütlemisi, üks on minu kohta: “Lombis siplevat draakonit naeravad konnad.””
Ta ei saanud jätta ütlemata, et kõik, kes draakonit vaatavad, ei ole konnad ja kõik ei naera teda. Mõni imetleb teda ja on valmis temalt õppima.
“Mida, noormees, mida?” kostis Õpetaja ootamatu sarkasmiga. “Draakonitelt ei tasu õppida poris siplemist või halamist, vaid lendamist. Aga mina ju ei lenda, ma olen draakonina ilmselt äpardunud. Targem on mind jätta ja õppida midagi mõistlikumat ja elulisemat. Näiteks raamatupidamist või autojuhtimist. Ja mõtlemise ja oma pää vaevamise asemel võiksite hoopis õppida pähe terve mõistuse sõnaraamatu, sääl on fraase igaks elu puhuks, kui natuke harjutada, saate veel vaimuka inimese kuulsuse ka. Mida siis veel?”
Jah, tõesti, mida veel? Ta tundis, et tal on raske vastata sellele küsimusele, mis, tõsi küll, ilmselt ei olnud esitatud selleks, et vastust saada. Aga ikkagi tundis ta, et on kimbatuses.
“Ma võibolla ei tea, mida veel, aga seda ma tean küll, et autojuhtimine ja terve mõistuse sõnaraamat ja see kõik, mida te nimetate, ei rahulda mind. Mul on vaja midagi muud?”
“Kas olete kindel?”
Jah, ta oli kindel. Ilma igasuguse kõhkluseta.
“Ma usun, et teil on õigus. Aga kas te teate ka, miks see nii on, miks te ei lepi sellega, millega lepib üheksakümmend, võibolla isegi üheksakümmend viis protsenti inimestest? Kas teile meeldib olla teistsugune, teistest parem, kas on teid lapsepõlves kiusatud, naeruvääristatud, või ei ole see oluline, teid huvitab lihtsalt asi ise, Tõde ise, kui seda sõna kasutada?”
“Ristikivil on ühes luuletuses “Ma ei ütle Tõde, see sõna on liiga suur…”” ei saanud ta jätta tsiteerimata luuletust, mis oli juba mitu aastat tema lemmikuid.
“See on päris ilusti öeldud, kas teil on see tekst?” päris Õpetaja.
Ta tundis kergendust; korraks vilksatas pääst läbi mõte, et teise sünge meeleolu on natuke teeseldud või vähemasti üle dramatiseeritud. Nüüd oli masenduses mees igatahes näidanud, et tal on millegi vastu huvi (see ilmselt ei olnud teeseldud) ja et tema saab midagi Õpetaja hääks teha, teha talle teene ja saada ettekäände teda külastada.
Jah, tal oli see tekst ja veel teisigi. Ta võib need talle näha tuua.
Õpetaja noogutas.
“Mul oleks hää meel. Ma mäletan Ristikivit hästi. Korra me rääkisime temaga pikemalt. Ma just avaldasin imestust, et ta kirjutab ainult proosat. Minu meelest nii väikesel rahval kui eestlased ei saa olla korralikku pikka proosat. Tema ei uskunud. Tunnistas küll, et on kirjutanud mõned luuletused, aga et proosa kirjutamine on talle lihtsalt huvitavam… Sellepärast olekski hää teada, mis luuletusi ta siis nüüd avaldanud on.”
Ta mäletas peast paari rida “Maast ja rahvast” ja luges need ette:
Väljade valguses
sinakad jooned;
paastukuu alguses
tärkavad sooned.
Murravad trotsides
talvise tõkke.
Eksides, otsides
jõuavad jõkke.
Õpetaja noogutas mõtlikult:
“Ilusad fragmendid, aga ainult fragmendid. Minule tuleb millegipärast jälle meelde Rimbaud. See, teate muidugi:
Elle est retrouvée.
Quoi? – L’Eternité.
C’est la mer allée
au soleil.”
Eks ole midagi rütmis ja meeleolus sarnast?”
Jah, midagi sarnast oli. Kuigi Rimbaud’l olid suuremad sõnad, nagu prantslastel ikka. Taasleitud igavik. Päikesega läinud meri… Ta soovis olla Õpetajaga sama meelt. Õpetaja aga tundus vajuvat tagasi endisesse masendusse. Ta jäi vait ja temagi ei osanud vestlust jätkata. Siis aga tuli talle meelde, millest nad olid Ristikivi ja Rimbaud’ juurde libisenud. Tõde, sõna, mis ühe meelest oli liiga suur. Teise meelest igavik ilmselt ei olnud.
“Sellest tõest… Ma arvan, et mind ei huvita otse olla teistsugune kui teised. Mind lapsena kiusati koolis alatihti sellepärast, et ma olin teistsugune. Olin vene nimega, isa venelane, kartsin pallimängu ja oskasin mõne sõna prantsuse keelt. Vahel ma oleks nii väga taht olla nagu teised, tunda huvi spordi ja tehnika vastu, osta-müüa ja vahetada marke, püüda kala ja rääkida roppe nalju.”
“Kas proovisite ka?” päris Õpetaja. Ta ei saanud aru, kas irooniaga või huvitas see teda tõesti.
“Proovisin muidugi. Ja kuni murdeeani tuli see isegi välja. Ainult sportimine mitte. Ehitasin kahelambilise raadio, lugesin raamatut autodest ja elektrimootoritest, käisin kalal, korjasin marke ja kaklesin ka, kui kallale tuldi. Mind võeti peaaegu kampa vastu, olin peaaegu oma, kuigi natuke veidrik. Aga siis muutus kõik. Ma avastasin luule, kui lugesin Lermontovi. See tegi selle elu ja selle maailma korraga nii halliks ja tühiseks, et ei suutnud sellega kuidagi enam kohaneda… Hakkasin üksinda käima ja olema, luuletusi kirjutama ja lugema. Ja mõtlema hakkasin vist ka siis. Ma mäletan üht korda, mis oli vist endale oluline. Meil oli üks poolaasta koolis vabatahtlik ladina keel, mina tahtsin muidugi minna seda õppima, pinginaaber tuli algul ka, aga siis jättis katki. Seletas, et ladina keelest pole mingit kasu. See mõte mulle ei meeldinud, ma püüdsin oma valikut kaitsta ja äkki tuli mõte, mida ma ei oska praegu hästi sõnastada. See oli umbes nii, et hää küll, ladina keelest pole kasu selles asjas, mida sina tahad. Aga kas sellest, mida sina tahad, olgu see näiteks tehnika õppimine, on kasu mingis muus asjas? Kas see kasu ei ole lihtsalt meeldimine? Sinul on oma siht ja sulle on kasulik see, mis aitab sinul oma sihti saavutada. Minul on oma siht ja oma kasud.