Seesama jõgi. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
et sel kombel hakkab inimene mõtlema. Aga see on ka enesekaitse-mõtlemine, tõe otsimine, mis aitaks tervemõistusliku tõe vastu seista. Tõde, mis on mõõk või kilp. Aga kas on tõde, mis ei ole mõõk ega kilp, tõde, mis on lihtsalt tõde?”
Ta pidi tunnistama, et ei saanud Õpetajast päriselt aru. Too pidi seletama.
“On üks sufi lugu pühamehest, kes kõndis ringi, käes põlev latern ja veekruus. Kui küsiti, mis need tähendavad, ütles ta, et vesi on selleks, et kustutada põrguleegid, ja tuli selleks, et põletada maha paradiis. Et siis inimesed armastaksid Jumalat ainult tema enda, mitte lubatud nuhtluse või õndsuse pärast.”
“Jah, aga põrgutuli põleb enamuse usklike meelest edasi ja Peetrus seisab paradiisi väravatel.”
“See šeik ei rääkinud kõigile, vaid ainult neile, kes mõistavad.”
“Seda küll, aga siin on üks paradoks… See tuletab mulle meelde üht teist lapsepõlve juhtumist. Põrgut ja paradiisi miniatüüris. Mul oli vanatädi, keda ma kartsin. Ta oli vahel kuri ja pani mind nurka seisma, kui ma midagi tegin, mida tema ulakuseks pidas. Aga tal oli tihti minu jaoks ka komme või šokolaadi kaasas. Ükskord, kui vanatädi pidi tulema, manitses ema mind, et ma ikka hää laps oleksin: ta vist natuke kartis tädi Ellat ka. Mina ütlesin, et olen hää laps jah, sest siis annab tädi Ella kommi. Ema ütles selle pääle, et nii ei tohi mõelda, hää laps tuleb olla niisama, ilma mõtlemata kommidele või siis karistusele, mis halb-laps-olemise eest tuleb. Mina jäin mõtlema ja ei saanud aru, kudas ma siis üldse saan hää laps olla. Ma ju TEAN, et hää olemise eest tuleb hüvitus ja halb olemise eest tuleb karistus. Ma ei saa sellele mitte mõelda…”
“Kas te tõesti räägitegi nii: “ei saa mitte mõelda?”” katkestas Õpetaja teda.
”Kuidas siis peaks ütlema?” küsis ta ehmunult.
“No üks võimalus on öelda “mõtlemata olla”, see on päris korralik eestipärane ütlemine. Võiks ka “mõtlemata jätta” või isegi “mõtlemata jääda”. Mulle teeb lihtsalt haiget, kuidas üks korralik läänemeresoome keel mu oma silmade all alla käib, indoeuroopastub ja primitiivsemaks muutub. Kui venelased sisse tulid, siis ma lootsin, et vähemalt oleme saksa mõju alt pääsnud. Aga võta näpust, läks hoopis vastupidi.”
“Kas te võiksite veel mõne näite öelda nendest nõukogudeaegsetest saksapärasustest?”
“Neid on keeles nii palju. Osa on tulnud vene keele kaudu. Nagu see “kujutab endast” – predstavljajet soboi. Mis vene keel see on? Kui ma vene lehti või uuemaid raamatuid loen, tuleb mõte, et viimane, kes korralikku vene keelt oskas, oli krahv Tolstoi.”
“Aga tema “Sõda ja rahu” on ju poolenisti prantsuse keeles!” ei saanud ta jätta oma imestust avaldamata.
““Sõda ja rahu” pole keeleliselt midagi erilist. Aga lugege tema muinasjutte, kooliraamatuid, mis ta lastele kirjutas. Ja võrrelge praeguste venekeelsete kooliraamatutega, mida meil eesti keelde tõlgitakse, siis näete ise.”
Ellen tuli sisse, istus vabasse tooli ja läitis sigareti. Õpetaja jäi vait ja ta pää vajus veel rohkem norgu.
“Nii et teie meelest nii eesti ajal kui nõukogude ajal eesti keel ja kultuur saksastusid edasi?” jätkas ta teemat, mis oli teda huvitama hakanud.
“Aga muidugi. Kadaklus pole kuskile kadunud. Sakste vana on ikka see kõige uhkem ja uuem. Mis sakstel oli, peab meil ka olema. Olgu verb haben, pasunakoorid või lustmängud. Kõik meie energia on kulunud sakste matkimisele ja imetlemisele. Vana Veski tegi ju ka eesti keelde sõnu juurde nii, et võttis Pavlovski saksa-vene sõnaraamatu ja vaatas säält, mis sõnu eesti keeles polnud, siis otsis vasteks mingisuguse murdesõna. Nii töötasid mitmed inimesed selle nimel, et eesti keel muuta semantiliselt-leksikaalselt saksa ja vene keeleks.”
“Aga saksa ja vene keeled on ju üpris erinevad,” sekkus jutusse Ellen.
“Olid jah,” jätkas Õpetaja. “Vene keel oli üks korralik soomeugri substraadiga euraasia keel, nüüd aga on ta muutumas ikka rohkem euroopalikuks, keskmiseks vaesevõitu euroopa keeleks.”
“Kas sa Alo ei saa vahel ka jätta sakslasi ja eurooplasi kirumata?” õhkas Ellen. “Külalisel jääb nüüd mulje, et sa vihkad eurooplasi ja sakslasi.”
“Mis mulje!” ütles Õpetaja juba ägedalt. “Ma vihkangi, olen pool elu vihanud ja vihkan surmani. Saksamaa on Euroopa süda ja hing ja Euroopa ise on tont, zombi, viirastus, millesse kõik meil hardalt usuvad. Tegelikult ei ole Euroopat olemas. On Euraasia, õigemini Euraasia koos Aafrika ja Okeaaniaga, suur Vana Maailma superkontinent, kus on mitmesuguseid erinevaid geograafilisi ja kultuuripiirkondi. Aga Euroopat nende hulgas ei ole, Euroopa jaguneb omaette piirkondadeks, millest olulisemad ulatuvad üle tema piiride. Näiteks Vahemere piirkond, taigapiirkond, steppide ja poolkõrbete piirkond. Lõunaitaallased ja kreeklased on lähedasemad palestiinlastele ja alžeerlastele kui soomlastele või hollandlastele.”
“Aga kuidas siis tekkis see kujutlus Euroopast, kes lõi selle, mida teie nimetate Euroopa tondiks?” küsis ta.
“Paavstide ja Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisrite võimujanu. Nende keeles oli esse – subjacere. Olemas oli vaid see, kes ja mis nende võimule allus. Kõik pidi standardiseeruma. Üks püha katoliku kirik, ühed seadused, üks keel, üks meel. Isegi inimeste nimed tuli ühesugusteks muuta – ühed Jaanid, Johnid, Janised ja Giovannid Atlandist Uuraliteni. Euroopa ideaal on algusest pääle olnud totalitarism, koonduslaager. Ja need kõige suuremad eurooplased – sakslased – on selle nüüd ka hiilgavalt teoks teinud. Ja nende õpilased püüavad nüüd sedasama teha terves maailmas.”
“Aga maailmas on praegu jäme ots ju ameeriklaste ja venelaste käes!” ei saanud ta jätta vastu vaidlemata.
Õpetaja ei jäänud vastust võlgu:
“Venelastest ma juba rääkisin. Anglosaksid on üsna samasugused saksadsaksid kui need, kes XIII sajandil siia tükkisid. Keldid Iirimaal ja Walesis nimetavad inglasi saksteks – iiris sassenach. Ja Lähis-Idas (ka Kreeka on tegelikult osa Lähis-Idast) kutsutakse lääneeurooplasi frankideks, mis on peaaegu seesama.”
“Kas te siis arvate, et praegune Euroopa tsivilisatsioon on teistest halvem? Inimesed elavad sääl ju paremini kui kunagi, orjus, vaesus ja viletsus on Euroopas kaotatud, kirjaoskus ja valimisõigus on üldine. Sääl, kus püüti luua Lääne demokraatiatele alternatiivseid süsteeme, läks asi ju hulluks nagu natside Saksamaal ja punasel Venemaal!”
Tal ei õnnestunud Õpetajat kõigutada. Too vastas rahulikult ja veendunult, nagu oleks tal seda tulnud teha juba palju kordi.
“Kulla laps, samal kombel võisid kunagi rääkida Rooma orjapidajad, Balti parunid ja võivad rääkida Lõuna-Aafrika orjapidajad. Ka nemad elavad-elasid suurepäraselt, neil ei ole viletsust ega vaesust, nad on haritud ja saavad otsustada riigiasjade üle. Aristokraatidel, parematel inimestel, nad võivad ka jõukamad linnakodanikud olla, on ikka olnud demokraatia. See on jamajutt, et kreeklased selle välja mõtlesid. Kreeklased mõtlesid välja selle, et inimesed jagunevad inimesteks ja inimloomadeks, orjadeks, kes pole muud kui kõnelevad tööriistad. Midagi säärast ei leia te Hiinas ega Indias, tõelise tsivilisatsiooni kodumaal.”
“Nüüd sa Alo küll liialdad,” sekkus Ellen. “Kas sa tõesti arvad, et Hiinas ja Indias olid asjad nii ilusad ja eurooplased tõid maailma ainult häda ja õnnetust?”
“Täpselt nii ma arvan.”
“Kas sul oleks siis olnud hää meel, kui mongolid oleksid omal ajal ka Lääne-Euroopa vallutand? Või kui nüüd venelased oleksid Elbe asemel peatund Atlandi ääres ja Hiinast Hispaaniani oleks hakand kehtima nõukogude kord?”
“Mul oleks olnud hää meel, kui ameeriklased oleks visand oma aatomipommi Hiroshima ja Nagasaki asemel Berliinile ja Nürnbergile. Kui Saksamaa oleks võitjate vahel niisama ära jagatud nagu kunagi Poola.”
“Sinu vihkamisest ei saa mina küll kunagi aru!” ütles Ellen ja tõusis. “Eesti Vabariigile sa ju minu meelest