Lohejooksja. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.
Me pritsisime nende muulasid veega. Ma sundisin Hassanit istuma „põdura maisi müürile” ja laskma kadast kive kaamelite tagumiku pihta.
Me nägime koos ka oma esimest vesternit – „Rio Bravot” John Wayne’iga – Cinema Parkis, minu lemmikraamatupoe vastas. Mäletan, kuidas palusin Babat viia meid Iraani, et saaksime näha John Wayne’i. Baba tõi kuuldavale sügavalt kurgu põhjast tuleva naeru – heli, mis meenutas tuure koguvat automootorit – ja kui ta jälle rääkida sai, seletas ta meile, mis on hääle dubleerimine. Olime Hassaniga rabatud. Jahmunud. John Wayne ei rääkinudki tegelikult farsi keelt ja ta polnud ka iraanlane! Ta oli ameeriklane just nagu need sõbralikud pikajuukselised mehed ja naised, keda me kogu aeg nägime Kabulis ringi kõndimas, seljas räbaldunud eredavärvilised särgid. Me käisime „Rio Bravot” kolm korda vaatamas, kuid oma lemmikvesternit – „The Magnificent Seven” nägime kolmteist korda. Ja iga kord me nutsime filmi lõpus, kui mehhiko poisid matsid Charles Bronsoni, kes, nagu selgus, polnud samuti iraanlane.
Me lonkisime ringi kopituse järele lõhnavatel Šar-e-Nau piirkonna turgudel, või siis uues linnas, mis jäi Wazīr Akbar Khānist läände. Rääkisime viimati nähtud filmist ja kõndisime keset sagivat rahvahulka basaaridel. Lipsasime läbi kaupmeeste ja kerjuste vahelt, hulkusime kitsastel alleedel, mis olid tihedalt täis topitud tillukesi müügiputkasid. Baba andis meile iga nädal kümme afgaanit ja me kulutasime selle soojale kokakoolale ning roosivee-jäätisele, mille peale oli riputatud purustatud pistaatsiapähkleid.
Kooli ajal oli meil iga päev kindel rutiin. Selleks ajaks kui mina end voodist üles sain ja vannituppa komberdasin, oli Hassan end juba pesnud, palvetanud koos Aliga hommikuse namaz’i ja valmistanud mulle hommikusöögi: kuum must tee kolme suhkrutükiga ja tükk röstitud naani, peal mu lemmik – hapukirsimarmelaad – kõik korralikult söögilauale pandud. Kuni ma sõin ja kaeblesin koduste ülesannete pärast, tegi Hassan mu voodi üles, viksis kingad, triikis päevased rõivad, pani kokku mu raamatud ja pliiatsid. Kuulsin, kui ta koridoris triikides ninahäälel omaette laulis vanu hazara laule. Siis sõitsin ma Babaga ära mustas Ford Mustangis – autos, mis tõmbas endale kõigi kadedaid pilke, sest see oli samasugune auto, millega Steve McQueen oli sõitnud „Bullittis”, filmis, mis jooksis ühes kinos kuus kuud jutti. Hassan jäi koju ja aitas Alid päevatoimetuste juures: mustade riiete käsitsi pesemine ja hoovi kuivama riputamine, põrandate pühkimine, turult värske naani ostmine, liha marineerimine lõunaks, muru kastmine.
Pärast kooli saime Hassaniga kokku, haarasime mõne raamatu ja sörkisime kausikujulisele mäele, mis jäi mu isa krundist Wazīr Akbar Khānis otse põhja. Seal oli mäe otsas padrikust ümbritsetud vana mahajäetud kalmistu pealdiseta hauakividega. Vihm ja lumi olid raudvärava roostesse ajanud ja pannud kalmistu valged kivimüürid lagunema. Sissekäigu lähedal kasvas granaadipuu. Ühel suvepäeval kasutasin ühte Ali kööginugadest, et lõigata puusse meie nimed: „Amir ja Hassan, Kabuli sultanid”. Need sõnad muutsid asja ametlikuks – tegid sellest puust meie puu. Pärast kooli ronisime Hassaniga granaadipuu okstel ja napsasime veripunaseid granaatõunu. Kui olime puuvilju söönud ja käed rohu vastu puhtaks pühkinud, lugesin Hassanile ette.
Hassan istus ristijalu, päikesevalgus ja granaadipuu lehtede varjud näol tantsimas, ning sikutas hajameelselt rohuliblesid maast välja, sel ajal kui mina lugesin talle raamatust ette lugusid, mida ta ise ei saanud lugeda. See, et Hassan kasvas üles kirjaoskamatuna nagu Ali ja enamik hazaraid, oli otsustatud hetkel, kui ta sündis, vahest isegi hetkel, kui ta Sanaubari soovimatusse emakasse viljastati – lõpuks, mis kasu oleks teenril kirja tundmisest? Kuid hoolimata kirjaoskamatusest – või vahest just selle pärast –, võlus Hassanit sõnade müsteerium, võrgutas see temale keelatud salamaailm. Lugesin talle luuletusi ja lugusid, mõnikord mõistatusi – ehkki lakkasin neid lugemast, kui nägin, et Hassan oli kaugelt parem lahendaja kui mina. Niisiis lugesin talle pretensioonituid lugusid nagu hulkurmulla Nasreddini ja tema eesli äpardused. Istusime tunde puu all, istusime seal, kuni päike kadus läände, ja ikka veel käis Hassan peale, et oli küllalt valge, lugemaks veel üksainus lugu, üksainus peatükk.
Mulle meeldis Hassanile ettelugemisel see, kui juhtus ette tulema mõni äge sõna, mida Hassan ei teadnud. Ma õrritasin teda, näitasin talle tema harimatust. Kord, kui lugesin mulla Nasreddinist, katkestas ta mind. „Mida see sõna tähendab?”
„Mis sõna?”
„Imbetsill.”
„Sa ei tea, mida see sõna tähendab?” küsisin ma irvitades.
„Ei, Amir-agaa.”
„Aga see on ju nii tavaline sõna!”
„Ometi ma ei tea seda.” Kui ta ka adus minu õrritavat torget, ei paistnud see ta naerul näost välja.
„Oh, igaüks minu koolis teab, mida see tähendab,” seletasin. „Kuula siis. „Imbetsill” tähendab nutikat, arukat. Kasutan seda näiteks sinu kohta käivas lauses: „Mis puutub sõnadesse, siis selles osas on Hassan imbetsill.””
„Ahah,” vastas ta noogutades.
Pärast niisugust käitumist tundsin end alati halvasti. Nii ma siis katsusin temaga lepitust otsida, andes talle mõne oma vana särgi või katkise mänguasja. Veensin ennast, et sellest piisab taolise süütu vembu heastamiseks.
Hassani kõige suurem lemmik raamatute seas oli „Šahname”, 10. sajandist pärit eepiline jutustus muistsetest Pärsia kangelastest. Talle meeldisid kõik selle peatükid, vanad šahhid Feridun, Zal ja Rudabeh. Kuid tema armsaim lugu, ja minu armsaim lugu samuti, oli „Rostam ja Sohrab”, muinasjutt sõdalasest Rostamist ja tema välejalgsest hobusest Rakhšist. Rostam haavab lahingus surmavalt sangarlikku nemesist Sohrabi ainult avastamaks, et Sohrab on tema kaua aega tagasi kadunud poeg. Leinast murtud Rostam kuuleb poja surmaeelseid sõnu:
Kui sa oled tõesti mu isa, siis oled sa mõõga kastnud oma poja eluverre. Ja oled teinud seda omaenese kangekaelsusest. Sest ma püüdsin sind pöörata armastuse teele ja ma anusin sind sinu enese nimel, sest lootsin sinus näha neid märke, mida hindas mu ema. Kuid ma pöördusin asjatult sinu südame poole, ja nüüd on kohtumisaeg otsas…
„Loe seda veel kord, Amir-agaa,” palus Hassan. Mõnikord olid Hassani silmis pisarad, kui ma talle seda kohta ette lugesin, ja ma mõtlesin siis alati, kelle pärast ta nutab, kas murest murtud Rostami pärast, kes oma rõivad lõhki rebib ja tuhka pähe raputab, või sureva Sohrabi pärast, kes oli vaid oma isa armastust janunenud. Ise ma ei osanud Rostami saatuses traagikat näha. Lõpuks, kas siis kõik isad ei varjanud salajases südamesopis soovi oma poegi tappa?
Ühel 1973. aasta juulipäeval mängisin Hassanile veel ühe väikese vembu. Lugesin talle ette ja kaldusin kirjutatud tekstist ootamatult kõrvale. Teesklesin, et loen raamatust, keerasin korrapäraselt lehti, kuid olin juba kirjapandud tekstist lõplikult loobunud, loo üle võtnud ning sepitsenud selle asemel enda oma. Hassan seda muidugi ei teadnud. Tema jaoks olid sõnad sel leheküljel šifreeritud segapudru, arusaamatud ja salapärased. Sõnad olid salauksed ja kõik võtmed olid minu käes. Pärastpoole, kui küsisin, kas lugu talle meeldis, kippus mulle naer peale, kui Hassan hakkas plaksutama.
„Mida sa teed?” küsisin.
„See oli parim lugu, mida sa mulle tükil ajal oled lugenud,” ütles ta ikka veel plaksutades.
Ma naersin: „Tõesti?”
„Tõesti.”
„See on lummav,” pomisesin. Ma ka mõtlesin seda. See oli… täiesti ootamatu. „Oled sa kindel, Hassan?”
Ta plaksutas ikka veel. „See oli vahva, Amir-agaa. Kas loed mulle homme seda edasi?”
„Lummav,” kordasin veidi hingetult nagu inimene, kes on avastanud maa sisse kaevatud aarde omaenda tagaaias. Mäest alla kõndides sähvisid mõtted mu peas nagu tulevärk. Parim lugu, mida sa tükil ajal oled lugenud, oli Hassan öelnud. Olin talle lugenud palju lugusid. Hassan küsis minult midagi.
„Mida?” küsisin.
„Mida tähendab „lummav”?”
Hakkasin naerma. Võtsin talt ümbert kinni ja andsin