Lohejooksja. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.
Selleks kulus mul kolmkümmend minutit. Too sünge lugu rääkis mehest, kes leidis võlutassi ja sai teada, et kui ta nutab sellesse tassi, muutuvad ta pisarad pärliteks. Ta oli küll vaene, ent alati õnnelik mees, kel pisarad olid vaid harva silma tulnud. Nõnda otsis ta siis viise, kuidas kurvaks saada, et pisarad saaksid temast rikka mehe teha. Mida rohkem pärleid tal kogunes, seda ahnemaks ta läks. Jutt lõppes sellega, et mees istus abitult pärlimäe otsas, nuttes oma tassi, armastatud naise surnukeha käte vahel.
Sel õhtul ronisin trepist üles Baba suitsetamistuppa, käes kaks lehte paberit, millele olin oma jutu kirja pannud. Kui ma sisse astusin, suitsetasid Baba ja Rahim-khaan parajasti piipu ja mekkisid veini.
„Mis on, Amir?” küsis Baba, lebades sohval, käed kukla taga. Sinine suits keerles ta näo ümber. Ta ainitise pilgu all muutus mu kurk kuivaks. Köhatasin ja rääkisin, et olin kirjutanud ühe jutu.
Ta oli küll vaene,
Baba noogutas ja naeratas nõrgalt, mis ei tähendanud midagi muud kui vaid teeseldud huvi. „Oh, see on ju väga tore, eks ole?” sõnas ta. Ja ei midagi rohkemat. Ta lihtsalt vaatas mind läbi suitsupilve.
Seisin seal niimoodi arvatavasti vähem kui minuti, ent sellel päeval oli see pikim minut minu elus. Sekundid läksid üksteise järel ja igaüht lahutas eelmisest terve igavik. Õhk muutus raskeks, niiskeks, peaaegu tahkeks. Mul oli raske hingata. Baba põrnitses endistviisi ega palunud lugu ette lugeda.
Nagu alati, tuli appi Rahim-khaan. Ta sirutas käe välja ja kinkis mulle naeratuse, milles ei olnud midagi teeseldut. „Kas sa annaksid selle minu kätte, Amir-jan? Ma tahaksin seda väga lugeda.” Baba ei kasutanud minu poole pöördudes peaaegu kunagi hellitussõna jan.
Baba kehitas õlgu ja tõusis püsti. Ta paistis tundvat kergendust, nagu oleks Rahim-khaan ka teda päästnud. „Jah, anna see kaka Rahimile. Ma lähen üles end valmis seadma.” Ja nende sõnadega läks ta toast välja. Enamasti ma jumaldasin Babat nii väga, et see piirnes peaaegu religioossusega. Kuid tol hetkel oleksin tahtnud oma veenid läbi lõigata ja lasta tema neetud verel oma kehast välja voolata.
Tunni aja pärast, kui taevas tumedamaks tõmbus, sõitsid need kaks mu isa autos pidutsema. Välja minnes kükitas Rahim-khaan minu ette ja ulatas mulle mu loo ning veel ühe kokkuvolditud paberilehe. Ta naeratas ja tegi mulle silma. „Sinule. Loe seda hiljem.” Siis jäi ta korraks vait ja lisas üheainsa sõna, mis julgustas mind jätkama kirjutamist rohkem kui ükskõik missugune kompliment, mida toimetajad mulle kunagi on teinud. See sõna oli „braavo”.
Kui nad läinud olid, istusin voodile ja soovisin, et Rahim-khaan oleks olnud minu isa. Siis mõtlesin Babast, tema laiast rinnast ja sellest, kui hea see oli, kui ta mind selle vastu surus, kuidas ta hommikuti kuiva veini järele lõhnas ja kuidas ta habe mu nägu kõditas. Äkki tundsin nii suurt süütunnet, et panin end vannituppa riivi taha ja oksendasin kraanikaussi.
Hiljem õhtul lugesin voodis kerra tõmbunult Rahim-khaani sõnumit üha uuesti ja uuesti. Seal oli kirjas:
Amir-jan,
Mulle meeldis su jutt väga. Mašallah, Jumal on kinkinud sulle erilise ande. Sinu kohuseks on seda annet nüüd lihvida, sest inimene, kes raiskab ära Jumala antud anded, on eesel. Sa oled selle jutu kirjutanud grammatiliselt õigesti ja huvitavas stiilis. Kuid kõige muljetavaldavam sinu jutus on see, et selles on irooniat. Sa ei pruugi isegi teada selle sõna tähendust. Kuid ühel päeval saad seda teada. See on midagi, milleni mõned kirjanikud püüavad eluaeg jõuda, kuid ei jõua kunagi. Sina oled selleni jõudnud juba oma esimese looga.
Minu maja uks on sinu ees alati avatud ja jääbki avatuks, Amir-jan. Ma kuulan iga lugu, mis sul on pajatada. Braavo.
Rahim-khaani kirjast erutatult haarasin loo ja tormasin trepist alla fuajeesse, kus Ali ja Hassan madratsitel magasid. See oli nii vaid neil kordadel, kui Baba oli ära ja Ali pidi minul silma peal hoidma. Raputasin Hassani ärkvele ja küsisin, kas ta tahab juttu kuulata.
Ta hõõrus uneseguseid silmi ja ringutas. „Praegu? Mis kell on?”
„Jäta see kell. See on eriline lugu. Ma kirjutasin selle ise,” sosistasin, kartes Alid üles äratada. Hassani nägu selgines.
„Siis ma pean seda kuulma,” sõnas ta tekki kõrvale lükates.
Lugesin selle talle ette elutoas marmorkamina ees. Seekord polnud mingit mänglevat sõnadega eksitamist, see oli minu lugu! Hassan oli igati suurepärane kuulaja, ta läks täielikult jutu sisse ja tema ilmed vaheldusid vastavalt loo meeleolule. Kui ma olin viimase lause talle ette lugenud, plaksutas ta vaikselt käsi.
„Mašallah, Amir-agaa. Braavo!” Ta säras.
„Kas see meeldis sulle?” küsisin, nautides teist korda – ja oh kui magus see oli! – positiivset hinnangut.
„Ühel päeval, inšallah, saab sinust suur kirjanik,” sõnas Hassan. „Ja inimesed kõikjal maailmas loevad sinu lugusid.”
„Sa liialdad, Hassan,” sõnasin, armastades teda nende sõnade eest.
„Ei, sa saad suureks ja kuulsaks,” käis ta peale. Siis pidas ta vahet, nagu tahaks midagi veel lisada. Ta valis sõnu ja köhatas hääle puhtaks. „Aga kas ma võiksin sinult midagi küsida selle loo kohta?” lausus ta häbelikult.
„Muidugi.”
„Oh…” alustas ta, jäi siis vait.
„Küsi aga, Hassan,” ütlesin. Ma naeratasin, kuid äkitselt polnud minu seesmine ebakindel kirjanik enam nii veendunud, et tahab seda üldse kuulda.
„Oh,” alustas ta, „kui ma tohin küsida, siis miks see mees tappis oma naise? Tegelikult, miks ta pidi üldse kurb olema, et pisaraid valada? Kas ta ei oleks võinud lihtsalt sibulat nuusutada?”
Olin sõnatu. See moment, nii ilmselge, et lausa ülitobe, polnud mulle isegi pähe turgatanud. Maigutasin sõnatult. Tuli välja, et selsamal õhtul, kui olin teada saanud ühest kirjutamise eesmärgist – irooniast –, olin tuttavaks saanud ka ühe selle komistuskiviga – intriigi sõlmimisega. Ja seda õpetas mulle Hassan, just tema kõigist inimestest. Hassan, kes ei osanud lugeda ega olnud kunagi kirjutanud ainsatki sõna. Üks hääl, külm ja pahatahtlik, sosistas mulle kõrva: Mida tema ka teab, see harimatu hazara? Temast ei saa kunagi midagi muud kui harilik kokk. Kuidas ta üldse julgeb sind kritiseerida?
„Oh,” alustasin. Kuid ma ei lõpetanud seda lauset kunagi.
Sest äkitselt oli Afganistan igaveseks muutunud.
VIIS
Miski möirgas nagu äike. Maapind rappus veidi ja kuulsime kuulipilduja tärinat rat-ta-tat-tat. „Isa!” karjus Hassan. Hüppasime püsti ja tormasime elutoast välja. Leidsime Ali palavikuliselt mööda fuajeed komberdamas.
„Isa! Mis hääl see on?” kiljatas Hassan, käed Ali poole sirutatud. Ali võttis meil ümbert kinni. Sähvatas hele valgus, mis muutis taeva hõbedakarvaliseks. Uus sähvatus, ja sellele järgnes püssitule kiire staccato.
„Nad jahivad parte,” sõnas Ali kähedal häälel. „Nad jahivad parte öösiti, teate. Ärge kartke.”
Kaugemal jäi sireen vait. Kuskil purunes kildudeks klaas ja keegi karjus. Kuulsin, kuidas inimesed jooksid tänavale, une pealt üles äratatud ja vahest veel pidžaamadeski, juuksed segamini ja silmad turses. Hassan nuttis. Ali tõmbas ta endale lähemale, võttis ta õrnalt kaissu. Hiljem kinnitasin endale, et ma polnud Hassani peale kade. Üldsegi mitte.
Me kössitasime niimoodi varaste hommikutundideni. Tulistamine ja plahvatused olid kestnud vähem kui tunni, aga meid tublisti hirmutanud, sest keegi meist polnud kunagi varem kuulnud tänaval laskmist. Sel ajal olid need meie jaoks võõrad helid. Polnud veel sündinud see afgaani laste sugupõlv, kelle kõrvad ei tundnud muid helisid peale pommide lõhkemise ja kahuripaukude. Kui me seal söögitoas end üksteise vastu surusime ja päikesetõusu ootasime, polnud meil kellelgi aimu, et senine elamise