Mina olen moslem. Nele SiplaneЧитать онлайн книгу.

      Olen naine, olen eestlane, olen kahe lapse, tütre ja poja, ema, olen egiptlase abikaasa, olen tütar ja olen õde, olen tädigi, olen inglise keele filoloog ja tõlkija, olen raamatukirjutaja ja blogija, vahel koguni ajakirjanik, olen, olen, olen…

      Ent kui ma ütlen, et olen moslem, siis olekski justkui kõik öeldud. Ometigi olen ma veel palju muud.

      Moslemeid ühendab küll rohkemal või vähemal määral ühine siht ja ühine uskumine kellessegi kõrgemasse, aga isiksustena oleme siiski kõik erinevad. Igaüks omamoodi, oma iseloomuga, oma soovide ja unistustega. Meile on küll ette antud ideaal naisest, kellega sarnaneda, olla heatahtlik, abistav, tagasihoidlik, aga keegi meist ei ole täiuslik.

      Et minu abikaasa on egiptlane, siis egiptuse kultuur on mind vorminud erinevaks sellest, kes ma kunagi olin: teises kultuuris vaimselt kasvamine on mu pilku avardanud. Kooselu egiptlasega on pannud mind paremini mõistma pereväärtusi ja teineteisest hoolimist, aga ka hindama ja austama ennast eestlasena. Kahe kultuuri tandril laveerimine ei ole lihtne, aga omamoodi on selles põnevust ja seda, mis argipäeva rikastab ning värvilisemaks muudab.

      Ka emaks olemine mõjub igale naisele isemoodi, vastavalt sellele, millised on kellegi maailm ja arusaamad. Emaks saamine on andnud minu maailmale teistsuguse väärtuse ja olemuse, muutnud mind inimesena ja naisena. See ei ole alati kerge, kuid ma olen õnnelik, et saan oma lastega nende varajastel aastatel kõik päevad koos olla.

      See, mida keegi eestlasena väärtustab, võib olla vägagi erinev. Väljaspool Eestit elades olen ma õppinud hindama Eesti loodust selle pidevas muutumises, rahvuspärandit muhu mustritest regivärssideni, olen mõistnud Eesti neid häid külgi, mida ma seal elades eriti tähelegi ei pannud. Keerulised poliitilised sündmused Egiptuses on pannud mind elu teise nurga alt vaatama ja niisamuti mind inimesena muutnud. Seega jah, olen ka eestlane, väliseestlane.

      Ma olen moslem ja islamiga läbi põimunud, võõramaalasega abielus, segavereliste laste ema, väliseestlane ja see kõik on mind omamoodi vorminud, kuid ennekõike olen ma lihtsalt… naine. Vaid see tõsiasi püsib kindlalt muutumatuna läbi aja.

      Avaja

      Tähistaevas

      Väiksena käisin ma isaga tihti kaasas autot garaaži ära viimas. Toona elasime tavalises korrusmajas, millest garaažiboksid jäid paarisaja meetri kaugusele. Aga see oli alati mõnus lühike sõit ja seejärel väike jalutuskäik tänavalaternatest valgustatud majadevahelisel teel.

      Mäletan kord, kui auto oli garaaži ära pandud, garaažiuks kinni ja me mööda teed tagasi kodu poole hakkasime kõndima, näitas isa käega taeva suunas ja ütles: „Näed, seal on Suur Vanker. Vaata hoolega. Kas näed?”

      Mina ei näinud tuhandetest tähetäppidest koosnevas meres aga midagi peale nende punktide.

      „Vaata, vaata. Seal on nagu ruut, millel saba küljes. Ja kohe seal lähedal on väiksem, samasugune. See on Väike Vanker.”

      Kael oli mul taeva poole küünitamisest juba kange, kui ma lõpuks Suure Vankri tähtkuju teistest täpikestest eristasin. Ja seejärel eraldus ülejäänud massist ka väiksem.

      Ma olin nii õnnelik, südamest õnnelik. Umbes sama õnnelik nagu pime, kes on jälle nägijaks saanud. Need tähtkujud olid kogu aeg minu kohal, minu ees, kuid ma ei suutnud neid märgata, eristada. Aga kord, kui olin neid märganud, nägin nende selgeid jooni edaspidi taeva poole vaadates alati.

      Usuga on niisamuti. Kui oled seda kord märganud, siis sa ei mõista, kuidas sa küll varem seda kõike ei näinud. Ja edaspidi, kui väga sa ka teisti ei mõtleks või teisele teele ei satuks, kusagil mälusopis jääb see usk alati sinuga.

      Moslem

      Tihti küsitakse minult: „Kas sa oled moslemina õnnelik?” Palju harvem uuritakse aga minu tollaseid tagamaid ja küsitakse, miks ma üldse moslemiks hakkasin, mis mind islami juures võlus või mida ma üldse varem uskusin. Enamasti eeldatakse, et võtsin islami vastu, kuna inimene, kellesse armusin, oli moslem ehk siis mehe pärast – no umbes nii nagu naised meeste pärast ikka igasuguseid lollusi teevad. Ja ega ma neid küsijaid hukka mõista – mäletan hästi enese kunagist ahastust, kui kuulsin, et mõni eesti neiu araablasest moslemile naiseks läks ja ise ka moslemiks hakkas. Mis siin ikka miksitada – loomulikult mehe heameeleks. Aga kuidas sellise valemi järgi õnnelik saab olla, see on paljudele hoopis suuremaks küsimuseks.

      Ma ei hakka siin seda ka eitama – fakt, et Mohamed on moslem, oli kindlasti suureks tõukejõuks islamisse astumisel ja just selle praktiseerimisel. Kuid mosleminaised oma tagasihoidlikkuses, kaetuses ja auväärsuses, justkui sisse pakitud hinnalised kingid, jätsid mulle sügava mulje juba minu esimese Egiptuse reisi käigus, kui ma neid hotellirestoranis ja kuurorti tänavatel kohtasin. Mosleminaised olid nagu mingid looritatud müstilised olevused, kes mind oma salapärasuses võlusid.

      Toona oli mu elus üsna raske periood – mulle tundus kohati, et ma olen nagu orav rattas ja kui ma seisma jään, on tulemus null. Ma ainult jooksin ja jooksin üksinda teadmata kuhu, kuid see elu ei pakkunud mulle midagi, peale kooliskäimise ja töötamise. Ma tundsid juba palju varem, enne Mohamediga internetis kohtumist, et ma pean sellest ringist välja murdma ja oma elule mõtte leidma. Mõte tuligi koos armastusega, aga mitte armastuse pärast.

      See oli aeg, mil ma tundsin, et vajan just sellist turvalist ja hoolitsevat keskkonda, mis pakub mulle kindlaid reegleid, millest ümbritsetuna saan tunda end taas kahe jalaga maa peal seismas, mitte nagu peata kana edasi tormamas. Ma õppisin seda usku hindama, õppisin uskuma saatusesse ja õiglusesse, sellesse, et Jumal on alati meie jaoks olemas, ainult me ise oleme need, kes tema teelt kõrvale astuvad. Just sellist rahulolu olin ma märganud nende mosleminaiste silmis, kadestamisväärset ühtekuuluvustunnet. Ka mina vajasin seda – kuuluda kuhugi, olla osa millestki suuremast, leida sisemine tasakaal.

      Mäletan, kuidas sõbranna mõni aeg hiljem mulle kirjutas, et tema peab saama just ise otsustada ja oma reeglid luua – kellegi teise ettekirjutuse järgimine ajab tal lihtsalt ihukarvad püsti ja tekitab trotsi. Ma saan sellest aru – mingis mõttes peame me igaüks ikkagi oma enese maailma looma, ole sa moslem või mitte. Aga tol hetkel tundus see mulle lihtsalt hädavajalikuna, et keegi näitaks kätte, milline on see rahumeelne maailm, mida luua ja kuidas seda teha.

      Koraan kõneles minuga tollal väga selges keeles. Mis mind esialgu eemale tõukas, olid prohvet Muhamedi õpetused, kuidas Koraani praktiseerida. Aga minu mees Mohamed ütles mulle toona ühe väga õpetliku lause, et kui Jumal on saatnud oma sõnumi ja usaldanud selle kellelegi edasiandmiseks, siis peab ta ju ometigi ka seda inimest usaldama. Tasapisi mõistsin, et tegelikult ei ole prohvet Muhamedi õpetuste järgimises midagi rasket, kui loogiliselt mõelda. Need seletavad lahti Koraanis antud käsud, kuidas täpselt palvetada, paastuda, anda almust, käia palverännakul – kõike seda, mis ühest moslemist moslemi teeb. Kuidas olla heatahtlik, aus ja õiglane, mida siin elus väärtustada, millised õigused ja kohustused on inimesel teiste ees ja vastupidi. Need õpetused, mis seletavad Koraani lahti, vormivad inimest olema eneseväärikas.

      Üks tuttav ütles mulle kunagi õpetlikud sõnad: väga oluline on see, kellega oma lapsed saada ehk leida tubli inimene, keda sinu lapsed kunagi isaks kutsuvad. Tol hetkel igatsesin ma väga ka lapsi ja mulle meeldis mõte, et pereelu ja isa moraal põhineb tugeval vundamendil, millele ühine maja ehitada. Perekond on minu jaoks tähendanud alati midagi püsivat, nagu kivist ehitist, mida ei lükka ümber siit ja sealt puhuvad tuuled.

      Mulle tundub, et kogu see moslemiks hakkamise teema on veidi üle paisutatud. Inimesed ikka