Mina olen moslem. Nele SiplaneЧитать онлайн книгу.
rahvamassist erinev. Kuid võõras kultuuris tekib vastupidine efekt ja nii keeravad autojuhid päid, olgugi, et midagi vaadata ei ole. Tõenäoliselt ei ole tänapäeval Euroopas näokatmine ka väga turvaline tegevus ja seostub pigem sooviga oma isikut varjata.
Jah, moslem peaks elama mõttega, et kõike, mida me teeme, teeme Jumala heaks. Kuid minu arusaam sellest, et me teeme kõike Jumalale, on selline: me katame end ja oma nägu, sest nii on Jumalale meelepärane, et me ei tõmba endale võõraste meeste pilke. Aga me ei kata oma nägu näiteks palvetades ja ka palverännakul ei ole seda kohustust, kui läheduses ei ole mehi. Seega me ei kata oma nägu Jumala ees, vaid püüame järgida Jumala ettekirjutust olla tagasihoidlik. Tagasihoidlikkus tähendab teisisõnu seda, et me ei ürita silma torgata. Kahjuks Euroopas ja mujal mitteislamimaades oma nägu kattes me seda just teeme.
Samal ajal arvan ma, et neile naistele, kes juba kannavad niqaab’i või burkat, kes on selle otsuse langetanud ja tahavad oma nägu katta ka Euroopas elades, ei tohiks seda keelata. Päris mõistlik vastus ei ole see, et mingu siis oma kultuuriruumi tagasi või see rikub tänavapilti või see kultuur ja usk ei sobi siia. Igal inimesel on oma põhjused, miks ta Euroopas elab. Aga kas ikkagi peaks talle keelama vabadust riietada end nii, nagu ta soovib? Kultuur on teine, las siis olla. Kas riietus on tõesti midagi, mis paneb inimese rohkem ühiskonda lõimuma? Ma ei usu. Pigem tekitab see trotsi, kui valitsuse tasandil ei lubata sul riietuda, nagu soovid. Mina näiteks küll ei kujutaks ette, et pärast viit aastat näokatmist keelustaks Egiptuse valitsus äkki näoloori kandmise. See oleks natuke nagu alasti tänavaleminek. Pigem eraldab see neid naisi ühiskonnast veelgi, sest kui nad „alasti” tänavale astuda ei soovi, siis tõenäoliselt jäävad nad nelja seina vahele.
Ega üks keskmine eurooplane ju ka ei kujutaks ette, kui Egiptuse valitsus keelustaks äkki bikiinide kandmise ja ütleks, et mingu päevitagu oma kodus – oma keha paljastamine on haraam ehk keelatud. No mida sa päevitad, kui päikest ei ole! Ikka võiks mõelda natuke laiemalt kui üksnes poliitiliste kampaaniate raames ja arvestada teiste erinevustega, võimaldada neile esmaseid inimõigusi. Elu ei ole alati must-valge. Tean seda nüüd omast käest – nägu kattes on ühiskonnal täiesti võimalik normaalselt toimida.
Naine
Läänes arvatakse enamasti, et naine on islamis madalam kui muru, kellel ei ole mingit sõnaõigust ja keda igal võimalikul moel väärkoheldakse. Harva ollakse kursis, et islami tulekuga naised mitte ei madaldunud, vaid pigem tõusid ühiskonna silmis.
Islam andis naisele näiteks pärimisõiguse, mis neil varem puudus. Andis õiguse olla iseseisev, ajada ise oma äriasju ja saada selle eest meestega võrdset tasu, omada oma vara. Andis õiguse omandada haridus, muutes selle lausa kohustuslikuks. Andis õiguse oma arvamust avaldada. Andis õiguse nõuda oma mehelt täielikku ülalpidamist ja kõikide vajalike kulude kandmist. Andis õiguse abielust keelduda, abielusätetes kaasa rääkida ja nõuda lahutust. Andis õiguse kõigeks selleks, mis tollel ajal, neliteist sajandit tagasi, oli Euroopas mõeldamatu.
Loomulik on, et õigustega kaasnevad ka kohustused, mis islamis on väga selgelt mehe ja naise vahel ära jagatud. Naise ülesandeks on hoolitseda pere ja kodu eest, mehe ülesandeks on peret ülal pidada. Seega näeb ühiskond naist küll esmalt ema rollis, kuid kui naine on arukas ja oma erialal vajalik, toetab ühiskond ka tema töötamist, pidades oluliseks, et naine saaks oma teadmisi ja oskusi rakendada ka väljaspool kodu.
Kuna islamis ei eksisteeri naiste- ja meestevahelist sõprust ja võõraste vastassugupoole esindajatega ei ole sünnis kokku puutuda, on naistele eriti soovituslikud õpetajaamet, kus naine saab rakendada ka oma emalikke omadusi, ja arstiamet, eriti günekoloogia ja pediaatria vallas. Muidugi võivad naised töötada ka mujal, nagu näiteks ametiasutustes ja poodides. Soovitav ei ole üksnes vaimuliku amet, kus tuleb mehi palvusel juhtida, seda seetõttu, et palvetades asub vaimulik kõikide meeste ees ja palve kujutab endast mitmeid kummardusi – et siis meeste mõtted religioosselt rituaalilt mitte kõrvale viia. See on ka põhjuseks, miks naised palvetavad alati meeste taga või eraldi ruumis. Samuti ei peeta naisele sobilikuks palvelehüüdja ametit, sest naise häält peetakse samuti osaks tema võlust – seetõttu ei ole mosleminaisel ka sünnis häält tõsta. See ei tähenda, et naine oleks kuidagi mehest madalam või ei oleks piisavalt väärt, et muudel aladel töötada, vaid et naise olemust ja ühiskondlikke tavasid silmas pidades on nii naisele kõige sobilikum.
Kuna mehele ja naisele on antud erinevad kohustused, on sellest lähtuvalt islamis ka vastav pärimissüsteem, mille kohaselt on põhireegliks see, et mees pärib naisest poole rohkem vara. See ei tähenda kuidagi, et naiste suhtes ollakse ebaõiglane. Lihtsalt siinkohal on arvestatud faktiga, et mees peab kasutama oma raha terve pere ülalpidamiseks, samas kui naine võib kulutada oma raha nagu soovib.
Koraanis ei süüdistata naist pärispatus, meelitamas Aadamat paradiisiaias, vaid islami kohaselt sooritasid mõlemad selle teo koos. Nii on nad Jumala silmis mõlemad ka võrdsed oma tegude eest vastuse andmisel. Samal ajal on naine oma olemuselt ja füüsiselt loodud mehest erinevaks ja seega on ka neile ettenähtud kohustused erinevad. Ka on naised vabastatud teatud perioodil religioossetest kohustustest, samal ajal kui meestelt oodatakse nende järjepidevat täitmist. Naised on teatud perioodil ja teatud teemadel emotsionaalsemad ning oma loomult kaastundlikumad kui mehed, seega on kohtus teatud asjade nagu kaubanduslepingute sõlmimise tunnistamisel nõutud kahe meessoost tunnistaja asemel ühte meest ja kahte naist, kui kahte meessoost tunnistajat ei ole võtta, et juhul, kui üks neist naistest peaks eksima, siis teine saab tema tähelepanu sellele veale juhtida. See kõik ei tähenda, et naine on kuidagi vähem väärikam, vaid oma olemuse, loomuse ja füüsise poolest lihtsalt mehest erinev.
Islam ei poolda mingil moel naise väärkohtlemist. On teada prohvet Muhamedi ütlus meestele, et parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu. Kuid igas abielus ja kooselus üldse tuleb ette erinevaid olukordi ja sellisel juhul on samuti mehele kui perekonnapeale antud juhised, kuidas naisega tülist välja tulla. Kõigepealt peaks temaga probleemi tekitanud teemal vestlema, kui sellest ei ole kasu, siis tema voodis hülgama ja kui ka sellest ei ole kasu, siis kõige viimase abinõuna on mainitud ka löömist, kuid seda pigem sümboolses tähenduses puudutusega. Näiteks on teada, et kui prohvetilt küsiti, kuidas lüüa, demonstreeris ta hambaorgiga kerget puudutust. Igasugune tahtlik valu tekitamine, peksmine, vigastamine, näkkulöömine, rääkimata happeliste lahuste ja tule kasutamisest on islamis täielikult keelatud ja peetakse rangeks isikuvastaseks kuriteoks.
Kindlasti on araabia maailm kultuuriliselt meeste poolt domineeritud ja kui tugevalt mingis riigis mehed oma naise üle võimust kasutavad, erineb kindlasti vägagi. Kui on teada, et Pakistanis näiteks on koduvägivald väga tavaline, siis Egiptuses võib täheldada pigem naiste võimukust, kes oma mehi ainult kamandavad. Kindlasti leidub aga igasuguseid juhtumeid igal pool, nagu inimesigi.
Siiski ei ole selline oma võimukuse näitamine teise madaldamisega mingilgi moel pärit islamist, mis oma olemuselt tuli naise staatust parandama, mis on naisi väärtustav ja naiste suhtes õiglane, naisi endid hoidev ja austav, eristades naised meestest, nii nagu nad oma olemuselt erinevad on, ning tagades mõlemale õigused ja kohustused, nagu on nende loomusele ja füüsisele vastav.
Ümberlõikus
Eestlasele tundub ümberlõikamine kummalise traditsioonina, mis on omamoodi vastuoluline. Miks on vajalik muuta seda, milliseks Jumal meid loonud on?
Kui minna päris aegade algusesse, siis on teada, et see kõige esimene inimene kõndis maa peal ilmselt ringi täiesti ihualasti. Mehele oli eesnahk tõenäoliselt lihtsalt kaitseks kõrges rohus ja kõrrestikus ringijooksmisel. Osa teadlasi on arvanud ka, et eesnaha ülesanne meestel oli sama, mis neitsinahal naistel – takistada liiga varajast seksuaalsuhet, mil ei olda veel võimeline oma järglaste eest hoolt kandma. Suguküpseks saades tekkis aga nii mehel kui ka naisel intiimpiirkonda ja kaenla alla karvkate, et eritada vastavaid aroome sobiva kaaslase leidmiseks, et inimkond võiks edasi areneda.
Ühel hetkel arenes inimkond niikaugele, et inimene hakkas tunnetama oma intiimsust ja järk-järgult katma üha rohkem piirkondi oma kehast. Arengu käigus hakkas ühiskond noorte sugutungi kontrolli all hoidma kokkuleppeliste moraalinormidega ja nii