Pariisi abikaasa. Paula McLainЧитать онлайн книгу.
aidanud ka see, et ta kirjade toon muutus tujukamaks ja voog katkendlikumaks. Ta vihkas oma tööd ja kakles Kenleyga, sest see tõstis toaja kostiraha. Kenley teab väga hästi, kuidas ma püüan säästa iga viimast kui krossi Rooma jaoks, kuid püüab ikkagi igati mu käsi väänata, kirjutas ta. Kah mõni sõber. Tuli kaasa tunda, aga olin hoopis isekalt tänulik iga viivituse eest ta plaanides.
Mul oli sel hetkel juba terve salavaru tema kirjadest, kõvasti üle saja, mida ma hoidsin kui aardeid ülal kapiriiulil. Võtsin karbi alla ja lugesin neid üle neil päevadel, kui ma ei saanud kaunilt kortsunud erilist, mida juhtus järjest sagedamini. Postitamiseks kulus kümnesendine hõbemünt, kuid ta hoidis neid münte liiride vahetamiseks. Mind häiris väga teadmine, et ta eelistus kuulub Jim Gamble’ile, seiklusele ja tööle. Ma ei suutnud ka unustada, kui palju noorem ta minust on. Üheksa aastat ei tunduks ehk palju, kui me kunagi jõuaksime koos keskikka, aga Ernest võis olla nii väga nooruslik ja ülevoolav ja tulvil plaane, et mul oli raske teda ette kujutada keskealisena. Ta oli kui kergejalgne nooruk Kreeka vaasil, kes ajab taga tõde ja ilu. Kuhu sobin mina selle kõige keskel?
„Arvan, et olen liiga vana, et nii juhuslikult armuda,” sõnasin Ruthile ühel pärastlõunal. Istusime minu toas voodil, taldrik teeküpsistega meie vahel, väljas oli aga nii tihe lumesadu, et näis, nagu ei lakkaks see ilmaski.
„Kas sina oled liiga vana − või on tema liiga noor?”
„Mõlemat pidi,” kostsin. „Mõnes mõttes oleks ta nagu elanud kauem kui mina, ja tal on kindlasti olnud elus rohkem põnevust. Aga ta võib olla ka kohutavalt romantiline ja isegi naiivne. Nagu see lugu Agnesega. Tüdruk murdis Ernesti südame, seda usun ma täiesti, aga mees käib ikka veel ringi nagu haavunud laps.”
„See pole just õiglane, Hadley. Sina ju kannatasid ka Harrison Williamsi pärast, eks ju?”
„Kannatasin küll. Oh, Ruth.” Nõjatasin pea kätele. „Ma ei tea, mis mulle sisse on läinud. Arvan, et ma lihtsalt kardan.”
„Muidugi kardad,” ütles ta õrnalt. „Kui sa ikka tõepoolest mõtled, et ta on liiga noor su jaoks, siis võta vastu otsus ja pea sellest kinni.”
„Kas sa arvad, et jätan muretsemise, kui tean, et ta mind kindlasti armastab.”
„Lihtsalt võta kuulda iseenda häält.”
„Nii palju on kaotada.”
„Alati on,” ütles ta.
Ohkasin ja sirutasin käe veel ühe küpsise järele. „Kas sa oled alati nii arukas, Ruth?”
„Ainult siis, kui asi puudutab teiste inimeste elu.”
Järgmisel päeval Ernestilt kirja ei olnud ja ka mitte ülejärgmisel ega ka sellele järgneval päeval. Oli järjest selgem, et ta kas hakkas mind unustama või teadlikult kõrvale lükkama, valides Rooma ja lootuse alustada seal kirjutamist. Olin solvunud ja ka kohutavalt armukade. Temal on midagi reaalset, millele oma lootusi rajada ja mida elus taotleda. Minu unistused on palju lihtsamad ja, päris aus olles, ikka enam ja enam temaga seotud. Tahtsin lihtsat maja kusagil, kus Ernest tuleks vilistades jalutamast, kaabu käes. Mitte miski, mida ta eales oli teinud või öelnud, ei viidanud sellele, et midagi niisugust võiks kunagi juhtuda. Nii et kes siis ikkagi see naiivne romantik on?
„Kui see on lõpp, suudan olla vapper,” ütlesin Ruthile ja Berthale kolmanda päeva õhtul, tundes kurgu tagaosas raske klombi pigistust ja seejärel selle kadumist. „Käärin käised üles ja otsin kellegi teise.”
„Oh, lapsuke,” lausus Ruth. „Oledki valmis alla andma, mis?”
Kui magama läksime, visklesin ja keerasin end asemel tundide viisi, enne kui mingil ajal pärast kella kahte kergesse unne vajusin. Järgmisel hommikul, ikka veel uimasena ja madalseisus, kontrollisin kirjakasti. Posti saabumiseks oli liiga vara, aga vaatasin ikkagi − ei saanud midagi parata. Ja seal kirjakastis ei olnud mitte ainult üks kiri, vaid kaks, mõlemad paksud ja paljutõotavad. Mõistusega võttes sain aru, et postikandja tõi need ilmselt juba eelmisel õhtul, kuid ei andnud teada ja rabas mind nüüd ootamatult, aga üks osa minust tahtis uskuda, et mu igatsus oli need sinna nõidunud. Ükskõik kuidas, ent Ernesti vaikimine oli viimaks lõppenud. Nõjatusin vastu uksepiita ja mu silmi ähmastasid kergenduspisarad.
Tagasi ülal, rebisin ahnelt kirjad lahti. Esimene puistas tavalisi uudiseid tööst ja lõbutsemisest Kenley majas, millele oli hiljaaegu nimeks pandud Domicile.3 Eelmisel õhtul oli elutoas toimunud poksimatš, milles Ernest esines John L. Sullivani rollis, kõrvale põigeldes ja küüru tõmbudes oma pikas aluspesus, pruun siidvöö ümber piha. Naersin, kui püüdsin teda niiviisi ette kujutada, ja naersin ikka veel, kuni hakkasin teist kirja lugema. Mõtlen ikka veel Roomast, aga mis oleks, kui sa kaasa tuleksid − abikaasana?
Abikaasana. See sõna pani mind tarduma. Ma ei olnud kohtunud ta emaga ega kellegagi ta perekonnast. Ta ise polnud käinud Saint Louisis ega istunud meie saalis ega pidanud taluma Fonnie laitvat pilku. Ent ometi võib tal olla tõsi taga. Niiviisi abieluettepanekut teha on väga tema moodi − eksprompt, lõbusa poksiloo järel. Kirjutasin tagasi samal hommikul natuke hiljem: Kui oled valmis midagi meeletut tegema, võtan väljakutse vastu.
Rooma. Meie koos. See oli erakordne idee. Kui lasksin fantaasial lennata Ernestiga abiellumise ümber, siis elasime ikka kas Saint Louisis või Chicagos, kohas, mis sarnanes vägagi Domicile’iga, kus igal ajal sai nalja ja võis targalt juttu puhuda. Põnev ja ka hirmuäratav oleks elada Ernestiga Itaalias − täiesti revolutsiooniline idee. Kui olin seitsmeteistkümneaastane, tegin reisi Firenzesse ja Rooma koos ema ja kahe õega. Reis ebaõnnestus täiesti ja ilust on mul väga vähe meeles − ainult kuumus ja minestushood ja sääsed. Ernestiga koos Roomas olla oleks kindlasti teistmoodi. Juba mina ise olen erinev. Teisiti ei saaks ju ollagi. Kujutlesin, kuidas me jalutame käsikäes Tiberi kaldal, ületades ükshaaval kõiki sildu. Lähme, kirjutasin reipalt, julgustatud ootusest. Mul on juba pakitud.
Läksin välja ilma mantli ja sallita. Taevas oli madal ja hall ning puistas alla suuri pehmeid räitsakaid. Vaatasin üles ja avasin suu, et tunda lume maitset.
Kaheksa
Kaks nädalat pärast Ernesti abieluettepanekut tegin vajaliku reisi Chicagosse, et saada tuttavaks kogu Hemingwayde perekonnaga. Olin nii erutatud, et jõin kõigepealt ära märgatava osa veinipudelist, mõõtes ise sammudega Domicile’i elutuba, sellal kui Ernest püüdis mind rahustada nii hästi kui suutis. Ei aidanud ka see, et tol pärastlõunal oli välja ilmunud Kate. Ernest oli tööl ja Kate leidis mu Kenley juurest üksi.
„Sa ei kavatse ometi tõsiselt Wemile mehele minna? See on naeruväärt.” Ta hääl oli kime. Ta oli sisse trampinud ning jätnud kübara ja mantli ära võtmata.
„Kate, palun võta istet ja ole mõistlik.”
„Sa veel kahetsed seda. Tead ka ise, et kahetsed. Ta on veel nii noor ja impulsiivne.”
„Ja mina olen kes? Tõsimeelne väike vanatüdruk?”
„Ei, lihtsalt naiivne. Sa hindad teda ülearu kõrgelt.”
„Ausalt, Kate. Sind peeti tema sõbraks. Mida ta tegi, et ta sinu nii enda vastu häälestas?”
Ta lakkas äkitselt käratsemast ja laskus raskelt diivanile. „Mitte midagi.”
„Siis milleks see kõik?” Rääkisin tasem ja istusin ta kõrvale. „Palun räägi mulle, mis toimub.”
„Ma ei saa.” Ta raputas aeglaselt pead. Ta silmad olid selged ja kurvad.
„Ma ei taha, et asjad läheksid veel inetumaks, ja ka sina ei tahaks. Olen õnnelik su pärast, vannun, et olen.”
Tundsin undamist kõrvus ja see ei vaikinud enam kogu ülejäänud päeva. Selleks ajaks kui Ernest töölt koju tuli, olin ennast nii üles kruttinud, et hakkasin teda juba peaaegu uksel piirama. „Kas on midagi, mida sa tahaksid mulle Kate’ist rääkida? Arvan, et ta on sinusse kõrvuni armunud.” Olin üllatunud, kui kuulsin ennast nii