Novelle. Edgar Allan PoeЧитать онлайн книгу.
type="note">32 kirjeldus, mis on neist ehk kõige üksikasjalikum, ei suuda anda kõige ähmasematki kujutlust ei selle vaatepildi ülevusest ega ka jubedusest – samuti mitte segadusseviivast uudsusest, mis pealtvaatajat rabab. Ma ei tea, kust kohast või mis ajal kõnealune kirjanik teda vaatles, aga see ei saanud olla Helseggeni tipust ega tormi ajal. Siiski leidub tema kirjelduses lõike, mida võiks nende detailsuse pärast tsiteerida, kuigi nad suudavad anda nähtust vaid väga nõrga mulje.
„Lofootide ja Moskoe vahel,” ütleb ta, „on vee sügavus kolmekümne viie ja neljakümne sülla vahel; teises servas aga, Veri (Vurrghi) poole, sügavus alaneb niivõrd, et laevad enam läbi ei pääse, ilma et neid ei ähvardaks oht kaljude otsas puruneda, mida juhtub isegi kõige vaiksema ilmaga. Tõusuvee ajal voolab hoovus Lofootide ja Moskoe vahel tormaka kiirusega maa poole, tema hoogsa merre mõõnamise müha ei saa aga võrrelda ka kõige valjuhäälsema ja hirmsama kosega – selle müra kostab mitme penikoorma kaugusele ja keerised või hauakohad on nii suured ja sügavad, et kui laev satub nende külgetõmbejõu piirkonda, neelatakse ta paratamatult alla ja kistakse põhja ning pekstakse seal vastu kaljusid pilbasteks, ja kui meri loidub, visatakse tükid tagasi. Nii tüüneid vaheaegu tuleb aga ette vaid tõusu ja mõõna algul ja vaikse ilmaga ning nad kestavad vaid veerand tundi, kuni vesi vähehaaval uuesti märatsema hakkab. Kui hoovus on kõige tormakam ning ta raev tormi tõttu ägenenud, on ohtlik talle ühe Norra miili kaugusele läheneda. Paadid, jahid ja laevad, kus selle järele ei valvatud, viidi minema enne, kui nad ta haardeulatusse jõudsidki. Samuti juhtub tihti, et vaalad tulevad hoovusele liiga lähedale ja kistakse keerisesse ning võimatu on kirjeldada nende ulgumist ja röökimist, kui nad siis asjatult rabeldes sealt välja püüavad pääseda. Ükskord sattus karu, kes püüdis Lofootidelt Moskoele ujuda, hoovusesse ja kisti põhja, ta möirgas nii kohutavalt, et seda kaldale kuulda oli. Võimsad kuuse- ja männitüved tõusevad pärast seda, kui vool on nad alla neelanud, nii lõhkikistult ja räsitult uuesti pinnale, nagu kasvaksid neil harjased. See näitab selgesti, et põhi koosneb rünklikest kaljurahnudest, mille vastu neid edasi-tagasi on vintsutatud. Seda hoovust reguleerib mere tõus ja mõõn – mis siin pidevalt iga kuue tunni järel vahelduvad. 1645. aastal vastlanädala pühapäeva varahommikul märatses see nii valjusti, et kaldal asuvate majade kivid maha varisesid.”
Mis puutub vee sügavusse, siis ei suutnud ma mõista, kuidas seda üldse keerise vahetus läheduses kindlaks sai määrata. Need „nelikümmend sülda” pidid käima voolusängi kohta otse Moskoe või Lofootide kalda lähedal. Moskoe-strömi keskel pidi sügavus olema mõõtmatult suurem; selleks pole paremat kinnitust vajagi, kui heita korraks pilk Helseggeni kõrgemalt rüngalt pöörise põhjatusse kurku. Siit kaljutipult alla ulguvasse Phlegethoni33 vaadates ajas mind vägisi muigama ausa Jonas Ramuse lihtsameelsus, kes kirjeldas neid vaala- ja karulugusid kui asju, mida on raske uskuda; minu meelest oli endastmõistetav, et sattudes tolle hukutava külgetõmbejõu mõjupiiri, suudab ka kõige suurem liinilaev sellele sama vähe vastupanu osutada kui sulg orkaanile ning kaob jalamaid kogu täiega silmist.
Katsed seda nähtust seletada – millest mõned minu mäletamist mööda tundusid lugemisel küllaltki usutavad – paistsid nüüd hoopis teises valguses ega rahuldanud enam. Üldiselt arvatakse, et nii see kui ka kolm väiksemat keerist Ferroe saarte vahel „tekivad lainete kokkupõrke tagajärjel, mis tõusu ja mõõna ajal peksavad vastu kalju- ja šelfiseljandikku, mis vett niiviisi oma vangistuses hoiab, et see kosena sügavikku langeb; mida kõrgemale seega loodevesi tõuseb, seda sügavam on langus ning kõige selle loomulik tagajärg on veepööris või – keeris, mille tohutut imemisjõudu on tõestanud vähema mastaabiga katsed”. Nii seisab „Briti entsüklopeedias”. Kircher34 ja teised arvavad, et Maelströmi voolusängi keskel on maakera läbiv ja kuskil väga kauges paigas välja tulev kuristik – ühel puhul on õige kindlalt nimetatud Botnia lahte. Sellest iseenesest põhjendamatust arvamusest haaraski mu mõttekujutus kärmesti kinni, kui ma veekeerist vahtisin, ning ma olin pisut üllatunud, kui mu teejuht sellekohase märkuse peale tähendas, et kuigi peaaegu kõik norralased samal seisukohal on, ei jaga ta nende arvamust. Mis esimesse seletusse puutub, siis tunnistas ta, et ei suuda sellest aru saada; ja siin nõustusin temaga – sest kui veenvalt see ka paberil ei kõlanud, tundus see keset seda mürisevat kuristikku hoopis arusaamatu ja koguni nõme.
„Olete keerisest nüüd hea pildi saanud,” ütles vanamees, „ja kui ronite selle kaljurünga taha, nii et ta jääb teile tuulevarjuks ja summutab veemüra, jutustan teile ühe loo, mis näitab, et ma peaksin sellest Moskoe-strömist mõndagi teadma.”
Sättisin enese istuma, nagu ta oli soovitanud, ning ta jätkas.
„Minul ja mu kahel vennal oli kunagi seitsmekümnetonnaažine kuunari taglasega luup, millega me Moskoe-taguste Vurrghini ulatuvate saarte vahel kalal käisime. Kõigis tugevates merekeeristes on soodsal juhul hea kala püüda, kui ainult jätkub julgust proovida, aga nagu ma ütlen, olime meie kolmekesi kõigi Lofootide randlaste hulgast ainukesed, kes pidevalt nende saarte juurde välja sõitsid. Tavalised kalastamispaigad jäävad tükk maad lõuna poole. Kala saab seal igal ajal ilma suurema riskita, ja seetõttu neid eelistataksegi. Siin-seal kaljude vahel on aga kohti, mis ei anna mitte ainult igasugu haruldast kala, vaid ka palju suuremat saaki, nii et meie saime tihti üheainsa päevaga rohkem, kui kartlikumad kalurid terve nädalaga kokku suutsid kraapida. Õieti oli see üks hulljulge ettevõtmine – töö tähendas eluga riskimist, kapitaliks oli julgus.
Luupi hoidsime ühes lahesopis, siit randa mööda viis miili ülevalpool; ja ilusa ilmaga kasutasime ära viieteistkümneminutilise tasase veeseisu tõusu ja mõõna vahel, et kaugel ülalpool seda sügavikku üle Moskoe-strömi voolusängi pääseda ja siis allpool kuskil Otterholmi ja Sandfleseni vahel, kus keerised pole nii ägedad kui mujal, ankrusse heita. Siia jäime seniks, kuni vesi oli jälle tüün, siis hiivasime ankru ja võtsime kursi kodu poole. Säärasele retkele läksime ainult püsiva külgtuulega nii minekul kui ka tulekul, mille suhtes olime kindlad, et see meid enne tagasipöördumist hätta ei jäta – ja selles punktis tegime harva valearvestuse. Kaks korda kuue aasta jooksul olime sunnitud kogu ööks ankrusse jääma täieliku tuulevaikuse pärast, mis on siinkandis tõesti haruldane asi; ja ühel korral pidime peaaegu nädalaks paigale jääma ja nälga surema tormi tõttu, mis kohe pärast me kohalejõudmist valla puhkes ja hoovuse nii möllama pani, et üleminekule mõeldagi ei saanud. Tol korral oleks meid kõigest hoolimata avamerele aetud (sest keerised loopisid meid nii ägedalt ringi, et lõpuks läks ankur sassi ja me lohistasime seda järele), kui me poleks triivinud ühte neist lugematutest ajutistest ristvooludest, mis täna siin ja homme läind; see ajas meid Flimeni alla tuulevarju, kuhu jäime õnnekombel pidama.
Ma ei suuda teile rääkida kümnendikkugi neist raskustest, millega me tolles paigas kokku puutusime – see on kehv koht isegi hea ilmaga –, aga meil õnnestus kuidagi Moskoe-strömi kadalipust alati läbi lipsata, ilma et õnnetust oleks juhtunud; kuigi mõnikord oli mul süda saapasääres, kui sattusime mõni minut enne või pärast tüünvett tulema. Alati polnud tuul ju nii tugev, kui me teele asudes olime arvanud, ja siis ei jõudnud me nii kiiresti edasi, nagu oleksime tahtnud, voolus aga ei lasknud luupi juhtida. Vanemal vennal oli kaheksateistkümneaastane poeg ja mul endal oli ka kaks sitket poissi. Neist oleks neil kordadel suur abi olnud, küll aerude taga ja hiljem püügi juures, aga kuigi me oma eluga riskisime, ei olnud meil südant noori ohtu saata – sest mis siin salata, hirmus ohtlik ta oli, see on tõsi.
Mõne päeva pärast saab sellest nüüd kolm aastat, kui juhtus see, millest ma teile jutustada tahan. See oli juulikuu kümnendamal päeval 18 – , mida siinkandi rahvas iialgi ei unusta – sest see oli päev, mil möllas kõige hirmsam orkaan, mis eales taevast on valla pääsenud; ja ometi puhus kogu hommiku ja koguni kuni hilise pärastlõunani edelast mahe ja ühtlane tuul ning päike paistis heledasti, nii et kõige vanemgi meremees meie hulgast ei oleks osanud ette näha seda, mis pidi järgnema.
Meie kolmekesi – mu kaks venda ja mina – olime umbes kella kahe paiku saarte juurde sõitnud ja paadi peagi täis lastinud toredat kala, mida sel päeval, nagu me kõik märkasime, oli rohkem kui iial enne. Minu kella järgi oli just seitse, kui hiivasime ankru ja hakkasime koju sõitma, et Strömi kõige hullemast
Phlegethon – kreeka mütoloogias allilma ümbritsev tulejõgi.
Athanasius Kircher (1602–1680) – saksa teadlane, kes koostas esimese tähtsamate merehoovuste trükitud kaardi.