Kolm musketäri. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
nii see on, nii see on. Aga mis ta nimi on?”
“Tema nimi? Seda ma ei tea.”
“Kas mu mees teadis, et mind rööviti?”
“Sellest teatati talle kirjas, mille röövel ise kirjutas.”
“Kas ta aimab, miks seda tehti?” küsis proua Bonacieux kõhklevalt.
“Minu meelest arvab ta, et poliitilistel põhjustel.”
“Algul ma kahtlesin selles, aga praegu arvan ma sedasama. Niisiis kallis härra Bonacieux ei kahtlustanud mind hetkegi…”
“Ah, kaugel sellest, proua, ta oli teie tarkuse ja eriti teie armastuse üle väga uhke.”
Taas ilmus peaaegu märkamatu naeratus kauni noore naise roosadele huultele.
“Kuidas teil põgeneda õnnestus?” küsis d’Artagnan.
“Ma kasutasin hetke, kui mind üksi jäeti, ja kuna ma hommikust saadik teadsin, miks mind rööviti, laskusin ma linade abil aknast alla. Arvates, et mu mees on kodus, jooksin siia.”
“Kas selleks, et temalt kaitset otsida?”
“Oh ei! Ma teadsin hästi, et mu vaene kallis mees ei suuda mind kaitsta. Aga kuna ta võiks meile teises asjas kasulik olla, siis tahtsin talle seda teatada.”
“Mida?”
“See ei ole üksi minu saladus, ma ei või seda teile öelda.”
“Muide,” ütles d’Artagnan, “andestage, proua, aga kuigi olen valmis teid kaitsma, palun teid olla ettevaatlik – arvan, see koht ei ole kõige sobivam saladuste usaldamiseks. Põgenema aetud mehed tulevad abiväega tagasi: kui nad meid siit leiavad, oleme kadunud. Ma saatsin küll oma kolmele sõbrale sõnumi, aga kes teab, kas neid kodunt leiti.”
“Ja-jaa, teil on õigus,” hüüdis proua Bonacieux ehmunult. “Põgeneme, päästame end!”
Nende sõnade juures võttis ta d’Artagnanil käe alt kinni ja tiris teda kärsitult kaasa.
“Kuhu me põgeneme?” küsis d’Artagnan. “Kuhu ennast peita?”
“Kõigepealt eemale sellest majast, siis vaatame, mis saab edasi.”
Naine ja noormees ei hakanud ukse sulgemisega aega viitma, vaid tõttasid kiiruga mööda Fossoyeurs’ tänavat alla, pöördusid sealt Fossés-Monsieur-le-Prince’i tänavale ja peatusid alles Saint-Sulpice’i väljakul.
“Ja mis me nüüd teeme?” küsis d’Artagnan, “kuhu ma pean teid viima?”
“Pean tunnistama, olen suures kimbatuses ega tea, mis teile vastata. Ma kavatsesin härra de La Porte’ile oma mehega sõna saata, et ta meile täpselt teataks, mis on viimase kolme päeva jooksul Louvre’is juhtunud, ja kas mul ei ole ohtlik sinna ilmuda.”
“Mina võin teate härra de la Porte’ile viia,” ütles d’Artagnan.
“Kahtlemata. Seejuures on ainult üks häda: Louvre’is tuntakse härra Bonacieux’d ja ta lastakse läbi, teid aga ei tunta ja teie ei pääse sisse.”
“Häh!” ütles d’Artagnan. “Kindlasti on teil mõne Louvre’i sissekäigu juures ustav uksehoidja, kes parooli peale… ”
Proua Bonacieux vaatas teravalt noormehele otsa.
“Ja kui ütlengi teile parooli,” lausus ta, “kas unustate selle otsekohe, kui olete seda kasutanud?”
“Ausõna, aadliku ausõna,” ütles d’Artagnan nii veenvalt, et selles oli võimatu kahelda.
“Olgu, usun teid: näite olevat tubli noormees. Pealegi, võibolla naeratab teile kunagi õnn tasuks teie andumuse eest.”
“Ma ei oota mingeid lubadusi, vaid toimin südametunnistuse järgi, et teenida kuningat ja olla meelepärane kuningannale,” sõnas d’Artagnan. “Aitan teid nagu sõber!”
“Aga kus mina vahepeal olen?”
“Kas teil ei ole kedagi, kelle juurde härra de la Porte teile järele võiks tulla?”
“Ei, ma ei taha kedagi usaldada.”
“Oodake üks hetk,” ütles d’Artagnan. “Me oleme Athose maja ligidal. Jah, tõepoolest.”
“Kes on Athos?”
“Üks mu sõber.”
“Äkki ta on kodus ja näeb mind?”
“Ta ei ole kodus ja kui olen teid tema korterisse lasknud, võtan võtme kaasa.”
“Kui ta aga koju tuleb?”
“Ta ei tule koju. Pealegi öeldakse talle, et ma tõin ühe naise kaasa, ja see naine on tema juures.”
“Saage ometi aru, et see kompromiteerib mind hirmsasti!”
“Mis tähtsust sel on! Keegi ei tunne teid. Pealegi oleme olukorras, kus me ei saa mõningatest konventsionaalsustest hoolida.”
“Lähme siis teie sõbra juurde. Kus ta elab?”
“Paari sammu kaugusel, Férou tänaval.”
“Lähme!”
Ja nad sammusid koos edasi. Nagu d’Artagnan oli arvanud, polnud Athost kodus. Ta võttis võtme, mida oli harjutud talle kui Athose sõbrale andma, läks trepist üles ja viis proua Bonacieux’ meie poolt juba kirjeldatud väikesesse korterisse.
“Tundke ennast nagu kodus,” ütles d’Artagnan. “Keerake uks lukku ja ärge avage kellelegi, juhul kui ei koputata niiviisi kolm korda järjest, kuulake!” Ja ta koputas kolm korda: kaks korda tugevasti, väikese vahega, kolmas kord suurema vaheaja järel ja nõrgalt.
“Hästi,” sõnas proua Bonacieux, “nüüd on minu kord teile juhtnööre anda.”
“Ma kuulan.”
“Minge Échelle’i tänava poolt Louvre’i sissekäigu juurde ja küsige Germaini.”
“Hästi. Ja mis edasi?”
“Ta küsib, mis te soovite, ja teie vastate kahe sõnaga: “Tours ja Brüssel”. Otsekohe täidab ta teie korralduse.”
“Ja mis korralduse ma talle annan?”
“Et ta otsiks üles kuninganna kammerteenri härra de la Porte’i.”
“Ja kui ta on seda teinud ja kui härra de la Porte tuleb?”
“Saatke ta minu juurde.”
“Väga hea, aga kus ja kunas võin ma teid jälle näha?”
“Kas te tahate nii väga mind näha?”
“Kahtlemata.”
“Oodake rahulikult ja jätke see minu mureks.”
“Usun teie sõna.”
“Võite sellele kindel olla.”
D’Artagnan kummardas proua Bonacieux’le ja heitis sellele veetlevale väikesele isikule meeletult armunu pilgu. Trepist alla minnes kuulis ta, kuidas uks tema taga suleti ja kaks korda lukku keerati. Mõne hetke pärast oli d’Artagnan Louvre’is. Kui ta Échelle’i tänava jalgväravast sisse astus, lõi kell kümme. Kõik äsjajutustatud sündmused olid toimunud poole tunni jooksul.
Kõik läks nii, nagu proua Bonacieux oli öelnud. Kuuldes kokkulepitud parooli, Germain kummardas. Kümne minuti pärast oli La Porte juba väravavahi toas. d’Artagnan jutustas mõne sõnaga sündmustest ja andis teada proua Bonacieux’ peidukoha. La Porte kordas aadressi kaks korda ja lahkus kiirustades. Astunud vaevalt kümme sammu, pöördus ta tagasi. “Noormees,” ütles ta d’Artagnanile, “kuulake minu nõuannet!”
“Ja nimelt?”
“Need sündmused võivad teile sekeldusi tuua.”
“Arvate?”
“Jah.”
“On