Ja mägedelt kajas vastu. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.
käeseljal naha praguliseks peksid. Praegu oli valget lund maal vähe, siit järskude mäeseinte vahele jääval maa-alal vaheldus valge lumi kahvatupruunide mullalaikudega.
Abdullah kogus kokku sületäie peenikesi oksi ning kandis need samasse lähedale kasvavasse kuhja. Tal olid jalas uued lumesaapad, käes kindad ja seljas talvemantel. See oli kantud, aga kui välja arvata katkine lukk, mille isa oli ära parandanud, oli mantel niisama hästi kui uus: tepitud, tumesinine, sees oranžist karusnahast vooder. Sellel oli neli sügavat taskut, mis käisid trukiga lahti ja kinni, ning tepitud kapuuts, mis Abdullah’ näo ümber koomale tõmbus, kui ta selle nööre tõmbas. Nüüd lükkas poiss kapuutsi peast ning hingas pikalt välja, nii et tekkis aur.
Päike langes silmapiiril madalamale. Abdullah nägi veel vana tuuleveskit, mis paljana ja hallina küla muldvalli kohal kõrgus. Selle tiivikud oigasid kriginal iga kord, kui näpistav tuuleiil mägedest puhus. Tuuleveski oli suviti peamiselt koduks sinihaigrutele, aga nüüd, kui talv oli saabunud, olid haigrud lahkunud ja varesed olid sisse kolinud. Igal hommikul ärkas Abdullah nende kisa ja käreda kraaksumise peale üles.
Miski temast paremal maas jäi talle silma. Ta kõndis selle juurde ja põlvitas.
Sulg. Väike. Kollane.
Ta võttis ühe kinda käest ja tõstis selle üles.
Täna pidid nad peole minema, tema, isa ja tema väike poolvend Iqbal. Baitullah’l oli poeg sündinud. Motreb laulab meestele ja keegi taob tamburiini. Pakutakse teed ning sooja, äsja küpsetatud leiba ja shorwa suppi kartulitega. Pärast pistab mulla Shekib sõrme magusaks tehtud vette ja laseb tital seda imeda. Ta toob lagedale oma läikiva musta kivi ja kaheteralise žileti, tõstab poisi kõhult riide. Tavaline rituaal. Elu läks Shadbaghis edasi.
Abdullah keeras sule peopesas ringi.
Ma ei taha mingit nuttu kuulda, oli isa öelnud. Ei mingit nuttu. Ma ei taha seda.
Ja nuttu polnudki tulnud. Mitte keegi külas ei pärinud Pari kohta. Mitte keegi ei öelnud isegi tema nime. Abdullah’t jahmatas, kui lõplikult õde oli nende elust kadunud.
Ainult Shujas leidis ta oma kurbuse peegeldust. Koer ilmus iga päev nende uksele. Parwana loopis tema poole kive. Isa läks teda kepiga lööma. Aga koer tuli muudkui tagasi. Abdullah kuulis igal õhtul kurba niuksumist ja hommikul leidsid nad koera, lõug esikäppadel, ukse tagant lamamas ning melanhoolse, sõbraliku pilguga ründajate poole üles vaatamas. See kestis nädalaid, kuni ühel hommikul nägi Abdullah teda, pea longus, mägede poole lonkimas. Mitte keegi ei olnud teda pärast seda Shadbaghis näinud.
Abdullah pani kollase sule taskusse ja hakkas tuuleveski poole kõndima.
Mõnikord, kui isa seda ei varjanud, tabas ta isa näo pilve tõmbumas ja nägi sellel segaseid tundevarjundeid. Isa tundus talle nüüd väiksem, temalt oleks nagu midagi olulist röövitud. Ta loivas laisalt mööda maja ringi või istus nende uue malmist ahju soojuses, väike Iqbal süles, ja vaatas tühja pilguga leekidesse. Abdullah ei mäletanud tema häält varasemast ajast nii raskena, nagu oleks miski igat tema sõna alla surumas. Ta vaikis pikalt, näoilme kinnine. Ta ei vestnud enam lugusid pärast seda, kui tema ja Abdullah olid Kabulist tagasi tulnud. Võib-olla, mõtles Abdullah, oli isa Wahdatidele ka oma muusa maha müünud.
Ta oli läinud.
Haihtunud.
Midagi ei jäänud alles.
Midagi ei öeldud.
Kui välja arvata need Parwana sõnad: See pidi olema tema. Mul on kahju, Abdullah. See pidi olema tema.
Käe päästmiseks lõigati sõrm maha.
Poiss põlvitas tuuleveski taga, mureneva kivitorni taga maha. Ta võttis kindad käest ja kaevas maad. Ta mõtles õe tihedatele kulmudele, laiale ümarale laubale ja hambavahega naeratusele. Ta kuulis oma peas õe naeru majas helisemas, nagu varem. Ta meenutas mäsu, mis oli puhkenud, kui nad olid basaarilt ära läinud. Parid paanikasse sattumas. Karjumas. Onu Nabit, kes ta kiiresti minema viis. Abdullah kaevas, kuni sõrmed jõudsid metallini. Siis lükkas ta käed eseme alla ja tõstis plekist teekarbi august välja. Ta pühkis külma mulla kaanelt ära.viimasel ajal oli ta palju mõelnud loole, mida isa oli neile rääkinud õhtul enne Kabuli minekut, vanast Baba Ayubist ja div’ist. Abdullah leidis end pidevalt kohast, kus Pari oli kunagi seisnud, õe puudumine kerkis otsekui lõhn tema jalge alt maapinnast, tema põlved lõid vankuma ja süda värises ning ta igatses lonksu võlujoogist, mida div oli Baba Ayubile andnud, et ka tema suudaks unustada.
Aga unustust ei tulnud. Pari hõljus kutsumatult Abdullah’ silmanurgas kõikjal, kuhu ta läks. Õde oli nagu tolmukübe, mis oli tema särgi külge jäänud. Ta oli olemas vaikuses, mis oli kodus nii sagedaseks muutunud, vaikuses, mis nende sõnade vahel paisus, mõnikord külmas ja õõnsas, mõnikord tiines sõnadest, mis jäid ütlemata, olles nagu vihmapilv, mis kunagi tühjaks ei sadanud. Mõnel ööl nägi ta unes, et oli taas kõrbes, üksinda, ümbritsetuna mägedest, ja kauguses väreles tuluke, süttides põlema, kustudes, süttides taas põlema, just nagu sõnumit saates.
Ta tegi teekarbi lahti. Kõik olid seal, Pari suled, kukkedelt, partidelt, tuvidelt. Paabulinnusulg ka. Ta viskas kollase sule karpi. Ühel päeval, mõtles ta.
Lootis.
Tema päevad Shadbaghis olid loetud nagu Shujal. Ta teadis nüüd seda. Tal polnud seal enam midagi. Tal ei olnud seal kodu. Ta kavatses oodata, kuni talv on möödas ja kevadine sula on saabunud, ning ühel hommikul enne koitu ärgata ja uksest välja astuda. Ta kavatses suuna valida ja kõndima hakata. Ta kavatses Shadbaghist nii kaugele kõndida, kui jalad kannavad. Ja kui ühel päeval mõnest laiuvast põllust üle minnes meeleheide temast võitu saab, jääb ta seisma, paneb silmad kinni ja mõtleb pistrikusulele, mille Pari oli kõrbest leidnud. Ta kujutab ette, kuidas sulg maast kõrgemal pilvedes linnu küljest pudeneb, ägedates tuulehoovustes keerleb ja pöörleb, kuidas tormituul seda pikalt üle kõrbete ja mägede lennutab, et siis viimaks juhuslikult maanduda kivirahnu jalamil, kust tema õde selle leiab. Siis tunduks see talle ime ning temas tärkaks lootus, et selliseid asju juhtub. Ja kuigi mõistus ütleks muud, võtaks ta südame rindu, teeks silmad lahti ja kõnniks edasi.
KOLM
Kevad 1949
Parwana tunneb selle lõhna, enne kui ta teki pealt tõmbab ja seda näeb. See on laiali Masooma tuharatel, reitel, linadel, madratsil ja tekil ka. Masooma vaatab üle õla üles, pilgus arglik andestuse palumine ja häbi – pärast kogu seda aega, kõiki neid aastaid, endiselt häbi.
„Palun vabandust,“ sosistab Masooma.
Parwana tahab ulguda, kuid sunnib end napilt naeratama. Sellistel hetkedel tuleb tugevalt pingutada, et ühte kõigutamatut tõde meeles pidada ja seda mitte silmist lasta: see on tema enda tegu, kogu see segadus. Tema kaela pole midagi ebaõiglaselt ega teenimatult langenud. Ta on selle ära teeninud. Parwana ohkab määrdunud linu vaadates, peljates eesseisvat tööd. „Ma puhastan su ära,“ ütleb ta.
Masooma hakkab hääletult nutma, ilma et tema näoilmes midagi muutuks. Ainult pisarad kogunesid silmadesse ja nirisesid alla.
Väljas, varahommikuses jaheduses, teeb Parwana söögitegemiseks mõeldud tuleasemel lõkke üles. Kui leegid kerkivad, täidab ta pali Shadbaghi külakaevust pärit veega ja paneb selle soojenema. Ta näeb siit tuuleveskit ja külamošeed, kus mulla Shekib oli teda ja Masoomat lapsepõlves lugema õpetanud, ja mulla Shekibi maja ka, mis väikese nõlva jalamil seisab. Hiljem, kui päike on tõusnud, on selle katus tolmu taustal täiuslik erepunane ruut tomatite tõttu, mida mulla naine on päikese kätte kuivama pannud. Parwana heidab pilgu hommikuste haihtuvate ja kahvatute tähtede poole, mis tema poole ükskõikselt vilguvad. Ta kogub end.
Toas keerab ta Masooma kõhuli. Ta leotab pesemislappi vees ning hõõrub Masooma tuharad puhtaks, pühib väljaheite tema seljalt ja reite lõdvalt nahalt.
„Milleks soe vesi?“ ütleb Masooma patja. „Milleks vaeva näha? sa ei pea seda tegema. Ma ei ju ei taju vahet.“
„Võib-olla.