Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
olla?
Siiski läks veel kaks päeva, enne kui seninägemata välimusega kolmeteljeline veoauto Raudikule jõudis, enne silda peatus ja sellelt automaatidega relvastatud soldatid maha hüppasid. Juhan trehvas just õues olema, läheneva sõja tõttu olid künnitööd pooleli jäänud, ja jälgis mõisahoone varju tõmbudes, mida tulijad ette võtavad. Ja siis kuulis ta oma suureks imestuseks, kuidas juhi kõrvalt välja astunud ohvitser käsklusi jagas:
„Kontrollige kõigepealt silda, et miine ei oleks! Esimene jagu, vaadake majad läbi!”
Eestlased… Need räägivad ju eesti keelt! taipas kuulataja ja korraga valdas teda kummaliselt vabastav tunne. Eestlased ei saa ju oma rahvale midagi halba teha! Enam polnud põhjust end varjata ja Juhan Käo ruttas auto poole, mis seisis teisel pool jõge silla juures.
„Seis! Ärge tulge lähemale! Kas sakslasi on?” hõikas ohvitser talle hoopiski ebasõbralikult, ise paar sammu auto poole taandudes, käsi püstolikabuuri kobamas. Ka autokastist jälgisid sinnajäänud soldatid teda tähelepanelikult ja nendegi nägudel ei olnud heatahtlikkust märgata.
Mis, pagan? Äsjane avastamisrõõm kadus sedamaid. Kas need olid vaenlased, kuigi tegemist oli rahvuskaaslastega?
„Kas sakslasi on?” hõigati uuesti.
„Ei ole! Neid pole siin olnudki!” vastas Juhan. Nad seisid teine teisel pool sillaotsal, vahet oli umbes paarkümmend meetrit. Raudiku jõest oli saanud sümboolne eraldusjoon kahe maailma vahel ja Juhan tundis, et sellest sillast pole kummalgi kerge üle minna.
„Nii? Ja kes teie olete?” See tuli kraad sõbralikumalt.
„Sõjapõgenik… Sakslased ajasid kodunt välja, tõid siia!” lisas Juhan kiirustades ja tundis samas, et öeldu oleks nagu uue võimu ees pugemine olnud. Tahtmatult oli ta pealetungijate poolele asunud.
„Silla all miine ei ole!” hüüti alt vee äärest ja nüüd tuli ohvitser üle silla Juhani poole.
„Sakslasi ei ole, jah?” küsis ta igaks juhuks veel kord.
„Need liiguvad suurt teed mööda, mis neil siia asja…
Liikusid,” parandas Juhan, ise mõeldes, kas peaks tulijat kättpidi tervitama. Aga ohvitseri ilme oli liiga umbusklik, et seda teha. Siis tulid ridamisi tagasi ka need soldatid, kes enne majade vahele kadusid. Maju oli sealpool jõge vähe – Luugi nüüd mahajäetud elamu, kahekorruseline maja, kus elasid paar õpetajat, ja eemal muidugi Härma talu.
„Seal on veski, aga pole ühtki inimest! Sina, Mihkel, oled veskimees, võid siia möldriks tulla!” lõõpis keegi ühe vanema soldati poole pöördudes. Sõjamehed olid ohvitseri ja Juhani ümber kogunenud.
„Just, koht on ilus… Siia kõlbaks möldriks tulla küll!”
Juhan pani tähele, et mees ütles „meldriks”. Narva kandi venelased rääkisid eesti keelt umbes samamoodi, ons temagi sealtkandist?
„Võite tulla küll, veskiomanik põrutas minema, vist Rootsi! Eks siin on edaspidi tõesti möldrit vaja,” seletas Juhan. See vanem soldat tundus muhe ja tagasihoidlik mees olevat, niisuguse käest võiks edaspidi lastele pudrumaterjali saada ja… Äkki lähekski see kaaslase aasimisest tekkinud mõte teoks?
„On see ikka tõsijutt või? Koht on prii, jah?”
„Mina arvan küll, jahvatada on alati vaja.”
„Aitab seletamisest! Kõik autosse, sõidame edasi!” andis ohvitser komando ning mehed ronisid kasti. Auto turtsatas, veeres üle silla ja kadus tolmu üles keerutades teekäänaku taha.
13
Pärast Eestimaale jõudmist oli Mihhail Tamme sõdurielus aset leidnud kummaline muutus. Võiks öelda, et sõda oli oma halvema ja ohtlikuma pale temalt ära pööranud ja pakkus nüüd nii mõndagi huvitavat ja ennenägematut. Kui Emajõe ääres paar nädalat kestnud positsioonilahingud olid lõppenud ja jõgi ületatud, arenesid edasised sündmused tema jaoks liigagi kiiresti: algas rännak, kus kõige ees liikusid tankid ja nende järel Ameerika päritolu veoautod jalaväega. Mihhail või Mihkel, nagu teda nüüd nimetati, oleks tahtnud oma esivanemate maaga põhjalikumalt tutvuda, üht-teist isegi lähemalt uurida, aga ka autokastist silmitsemisest piisas, et aru saada – siin valitsesid sootuks teistmoodi olud kui need, millega ta oma senises elus harjunud oli. Juba ainuüksi teed, mis sügisesel ajal Venemaal sedamaid porimülgasteks muutusid, olid siin kõvad ja kruusased, valgeks lubjatud piirdepostid ja kollased, musta kirjaga teeviidad olid ennenägematud ja tekitasid tunde, et ta on välismaale jõudnud. Ometi pidi see välismaa olema mingil määral ka tema kodumaa, vähemalt esivanemate kaudu, kes olid siit kunagi vabama elu otsingul lahkunud; nüüd tundis Mihkel esimest korda ebamäärast kahetsust, et need tundmatud esivanemad ei olnud siia jäänud. Sest siin oli ilusam, puhtam, või kui Venemaal levinud väljendit kasutada – kultuursem.
Veskimehena oleks Mihkel tahtnud ka mõnda siinset vesiveskit näha, aga ilmselt olid need kõik suure tee äärest eemal. Mõnda suurt kivist kerega tuulikut oli ta siin-seal küll märganud, aga need talle erilist huvi ei pakkunud. Tuul oli ikkagi heitlik energiaallikas, tuuleveskis ei olnud peremeheks mölder, vaid ilm; tuulevaikus võis kesta mitu nädalat ja see tähendas, et siis pole ei tööd ega teenistust. Vesi seevastu oli kindel, kuigi väiksematele jõgedele ja ojadele ehitatud vesiveskidki võisid kuivematel suvedel veenappuse tõttu seisma jääda; põhiline jahvatusperiood kestis ikkagi sügisest kevadeni, väikese vee aegu oli võimalik vesiratast või muid veskiseadmeid parandada ja kivid teravaks raiuda.
Mihkel Tamm ei osanudki kujutleda, et ta mõnda muud ametit pidada võiks. Veskitöö oli teada ja tuntud, veski masinad ja mehhanismid olid lihtsad, aga nupukalt välja mõeldud; pealegi polnud seal enamasti vaja liigset lihasejõudu kulutada, piisas sellest, kui suutsid terakoti sülle äsada ja selle kolusse tühjendada. Kõige tähtsam aga oli kindel tunne, et veskis töötades on perele kõhutäide tagatud – seal ei saa keegi täpselt kontrollida, kui palju sellest viljast, mis ülakorrusel kolusse valatakse, pärast kivide vahelt läbi käimist alla jahukasti pudeneb. Venemaal, kolhoosi tingimustes oli möldritöö Tammede perele ka kõige kitsamatel aegadel koduse leiva ja pudru kindlustanud.
Mihklil vedas ka selle poolest, et nende üksus Eestimaal esialgu tõsisematesse lahingutesse ei sattunud. Nemad Tallinna ei jõudnudki, väeosa suunati ringiga ümber pealinna ja mööda väiksemaid teid lääne poole; lõpuks jäi nende osaks vaid luureandmete kontrollimine, et veenduda – sakslased on siitkandist kiirustades lahkunud. Niiviisi külast külla liikudes õnnestus Mihkel Tammel Eestimaad, õigemini selle läänepoolset osa juba põhjalikumalt näha; nii sattusidki nad ühel päeval külla, kus oli suur valge mõisahoone, puust sild üle jõe ja – oh imet! – tõeline, pealegi paekiviseintega vesiveski, suurem ja isegi ilusam kui kõik need, mida ta oma elu jooksul näinud oli. Ja nagu saatuse märgina seisis silla juures mees, kes kinnitas, et sinna oleks edaspidi möldrit vaja.
„Mis selle koha nimi oli?” püüdis Mihkel teiste käest järele uurida, kui auto mööda kitsaid ja kurvilisi maanteid edasi sõitis, aga sellele küsimusele ei osanud keegi vastata. Rühmas polnud ühtegi, kes oleks seda kanti põhjalikult tundnud, igaüks mõtles rohkem oma kodukoha ja omaste peale, kelle saatusest polnud seni keegi teateid saanud. Peaaegu kõik autos olijad oleksid tahtnud siin või seal kuskile kõrvalteele põigata, et kas või hetkeks kodukülas käia ja omakseid kohata, aga sõda pole huvireis.
„Eks sa küsi leitnandi käest, temal on kaart,” kohmas pikakoivaline Arno Velling, kui Mihkel oli sellesama küsimusega otse tema poole pöördunud. Arnoga olid nad hakanud hästi läbi saama, kuigi neid lahutas nii vanuse- kui ka pikkusevahe. Ka iseloomu poolest olid nad täiesti erinevad – Arno oli vahel liigagi julge ja riskialdis nii sõnades kui tegudes, Mihkel seevastu alalhoidlik ja enamasti vaikiv. Elu Venemaal oli talle õpetanud, et mida vähem silma paistad, seda kindlam ja julgem on elada.
Kahel autol liikuva rühma pikema peatuse ajal astus Mihkel Tamm leitnandi juurde, ja kui too oli oma välitaskust kaardi võtnud ning sellel tükk aega sõrmega järge ajanud, sai ta teada teda huvitama hakanud küla veidravõitu nime – Raudiku.
„Mis