Rannal õitseb kibuvits. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
ja väimehe poole. „Jumal aitab, käige ikka palvelas…” Need olid ämma viimased sõnad, mida Albert kuulis, ja mees ei saanud seejuures mõtlemata jätta, et kui venelased meid kohe ära tapavad, kuidas me siis palvemajja minna saame…
Ei juhtunudki Kivirannal midagi hullu. Mõne aja pärast ilmusid külavahele mõned Vene soldatid, küsisid taludest süüa ja kadusid jälle. Siis tuli piirivalveohvitseri saatel veel soldateid, kes hakkasid paate kahemehesaega pooleks saagima, ning see tekitas rannameestes tõelist viha. Paati oli rannas alati pühaks peetud, paat oli tööriist, sõiduriist ja leivaandja, kalamehe põline kaaslane. Isegi vana ja lagunenud paati ei tohtinud lammutada, seda võis ainult jaanipäeval põletada, muidu oleks mereõnn igaveseks läinud. Aga nüüd, punavõimu ajal, saeti suure mere paadid lihtsalt pooleks!
Jaaniku suurem paat oli koos Madisega merre jäänud, Albert oli pärast seda külas mitmel pool aerumeheks olnud ja tänas nüüd õnne, et kavatsetud uus paat muretsemata jäi. Väike julla jäi Jaanikule õnneks alles, ju pidasid mundrimehed seda liiga nigelaks, et keegi sellega üle mere sõitma hakkaks.
Kivirannal läks elu pikkamisi rööbastesse, mis olid küll uued ja teist moodi kui enne, aga inimene harjub ka kitsamate oludega. Siis aga tuli üks märtsikuu päev, mil punavõim jälle oma hambaid näitas ja Kaarepi rahvas Siberisse viidi. Aga pole halba ilma heata – pärast seda said Jaaniku Liine ja Albert endale lapse. Küll suure peretüliga, kus Albert oli isegi ähvardused käiku lasknud, kuni Liine lõpuks vastumeelselt soostus.
„Millal sellest veel tööinimene saab…” oli ta järele andes ohanud ja sellest tõusis sedamaid uus tüli.
„Mina tahan last, mitte teenijat! Ja sellest tüdrukust saab Jaaniku peretütar, saad aru! Kui sa talle liiga teed, siis…” Mis siis saab, selle jättis Albert targu ütlemata. Ta oli aastate pikku end taltsutada suutnud, polnud Liinele kordagi tema viljatust ette heitnud ja arvas nüüd, et tal on täielik õigus kedagi oma lapseks nimetada. Saatus oli nii määranud ja Saima oli Albertile nagu taeva kingitus.
10
Evald seisis Jaaniku õuel ja tundis pettumust. Ta oli arvanud, et noor perenaine teda heal meelel tervitab, aga kohtas siin hoopiski tusast naist, kes lõpuks sõnagi lausumata tarre kadus. Mees seisis seal nõutult ja hinge sappi kogudes, lutikamürk portfellis ja kommituutu käes, pahane mitte niivõrd Saima kui iseenda peale. Ta oli ju endaga võidelnud, mitu korda otsustanud, et ei tule, ja lõpuks need otsused kõik tühiseks tunnistanud… Aga läks hoopis teisiti, kui ta oli lootnud. Sel naisel puudus huvi nii tema, lutikamürgi kui isegi lapsele mõeldud kommide vastu. Need pidid veel ohtlikumad olema kui portfellis loksuv mürk – missugune arutu jutt!
Mehe kibestumine muutus nördimuseks, jällegi rohkem iseenda kui selle tekitaja peale, sest kummaline sisetunne ei lubanud tal kohemaid hakata tuldud teed tagasi minema. Veelgi enam – Evald pidi endale tunnistama, et tillukegi rõõmuvälgatus Saima silmis oleks talle nüüd juba küllaldase tasuna tundunud.
Kurat… Tahtsin inimestele head teha ja nüüd seisan siin nagu tola! Tekkis tahtmine pudel portfellist võtta ja vastu rohmakalt laotud vundamendikive puruks virutada, kommid samamoodi takkapihta… Aga hoiatav mõte, et lapsele määratud kommid võiksid niiviisi mürgiga kokku puutuda ja siis juba tõesti ohtlikud olla, kainestas meest sedamaid. Siis aga kolksatas maja uks.
„Kuhu sa jäid? Ootasin, et tuled sisse, aga…” Saima seisis uksel, tema varem torssis nägu oli küll lahkemaks muutunud, aga ikkagi kipras.
„Mis ma ikka tulen… Kui mind siin vaja ei ole!”
„Vaja…” osatas naine. „Sinust on sama palju kasu kui kajakast – tuleb, istub korstnale, ilus vaadata teine… Aga ainult krääksatab ja kaob minema!”
„Kajakas sulle lutikamürki ja kommi ei too.”
„Kui sa ainult nende pärast tulid, oleksid võinud tulemata jätta!”
Evald ei osanud otsekohe midagi vastata. Kas naise öeldu oli vaid niisama sõnade loopimine või oli selle taga midagi sügavamat? Lollus, kas see looduslaps oskabki midagi välja ütlemata jätta, veel vähem sõnade taha peita? Aga võõral õuel pole ju mõtet riidu kiskuda…
„Ma arvasin, et äkki saan sulle kuidagi kasulik olla, sellepärast tulin,” ütles mees tagasi tõmbudes.
„Kasulik olla, jah… Eks mehekätt oleks majas vaja küll, aga mida sa vastu tahad? Raha mul ei ole!”
„Ma ei taha vastu mitte midagi,” kinnitas Evald ja mõtles sel hetkel tõesti nii. Pisikegi heategijaoreool oleks teda täiesti rahuldanud.
„Ei taha midagi? Ära aja lollusi, niisuguseid inimesi ei ole olemas! Kõigil on küüned oma poole.”
„Sul on täna lihtsalt paha tuju, eks?” kordas Evald.
„Mille peale ma rõõmustama peaksin? Et hing siiamaani sees, jah… Ei see sellepärast veel välja lähe!”
„Sul on siis ikka midagi viga, jah?”
„Sina seda viga ära võtta ei oska, ära parem päri.”
„Aga kui ära räägid, hakkab kergem. Usu, et hakkab!” julgustas mees.
„Pole sest rääkimisest sittagi kasu… Aga olgu pealegi – hammas, kurivaim, valutab! Võtab nii hullu moodi, et… Ja ega see enam ei jäta, peab linna tohtri juurde minema!”
„Auk on sees või?”
„Mis asi?” ei saanud Saima aru.
„Hambas, noh! Hambaauk.”
„On jah… Mul on üks kord linnas hammast puuritud, enam ei taha. Hirmus asi!”
„Oota, aga… Ma toon sulle rohtu, mul ka sama häda! Võtsin linnast kaasa. Ega see hammast terveks ei tee, aga valu võtab ära. Niikauaks, kui arsti juurde saad.” Tõepoolest, Evaldile meenus kohvrinurka pistetud esmaabinutsakas – peavalu- ja palavikutabletid, plaastrirull ja… jah, tõesti hambavalutilgad olid seal ka, rohelises pudelikeses. Temagi ei saanud tugevate hammastega kiidelda, oli igaks juhuks kaasa võtnud.
„Sinul on valu vastu rohtu?” küsis Saima uskumatult. „Mina proovisin küll ämblikuvõrguga ja tegin ka sauna taga ristikivi juures ristimärgi peale, aga ei aita midagi, lõhub muudkui edasi.”
Mingi tobe jutt, aga olgu, Evald tahtis tegutseda.
„Ma lähen kohe ja toon! Mis see siit Pikkpõllule minna, tühiasi!” Mees oli tõesti hakkamist täis, ta tahtis end veelgi rohkem heategijana tunda ja see oli mõnus tunne.
„Ja lähed kohe? Minu pärast?” Saima vaatas meest suuril silmil, nagu poleks kuuldut uskunud.
„Muidugi!”
„Miks sa pead minema?”
„Ma ei taha, et sul hammas valutab, sellepärast! Oota, tunni aja pärast olen tagasi. Aga pane need niikauaks kuskile…”
Evald ulatas naisele portfelli ja kommituutu, pöördus kohe minekule ja läks tagasi vaatamata. Tal jäigi nägemata, kuidas Saima talle imestunud näoga järele vaatas, olles sel hetkel vist isegi hambavalu unustanud.
„Ema, mis need on? Mis see onu tõi?” Meeri seisis uksel, lõug poolest saadik moosiga koos. Ta oli ema õueminekut kasutanud ja moosipurgi kallal käinud, teadmata, et sellest näole reetlikud jäljed jäävad.
„Onu, jah… See on üks imelik onu! Aga paha ta vist ei…” Siis vaatas naine tagasi ja hakkas pragama: „Ma ju ütlesin, et moosi ei tohi võtta, kõik see maasikamoos peab talveks jääma! Kuulsid, mis? Kuulsid, jah?” Ta tutistas tüdrukut, nii et laps kisama pistis ja tuppa põgenes. Ema aga tundis kummalist nõrkust, istus sinnasamasse trepikivile ja toetas pea kätele.
Eelarvamuste kütkes kasvanud inimlaps on kõige võõra vastu umbusklik ja tõrges, ta võib käituda nagu metsloom, kes püüab ka heasoovlikku lähenejat salvata ning tahaks sedamaid oma turvalisse urgu põgeneda. Jaaniku Saima istus oma maja trepikivil ning võitles ühtaegu nii hambavalu kui ka hinges tekkinud segadusega. Hambavalu polnudki kõige hullem,