Rannal õitseb kibuvits. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
piisas mõnest märksõnast, et asjas selgusele jõuda, ja sõna „mees” tähistas kindlalt seda halba, keelatud poolt. Nii oli juba Liine õpetanud ja selles oli Saima ka oma kogemuste najal veendunud.
Meestest ei olnud Saimal midagi head meenutada, muidugi peale Alberti, kes oli talle isa eest olnud, aga juba ammu surnud. Nooremad mehed seostusid tema mälus vaid ühe sooviga – temaga lakka möllama minna. Algul, pärast Liine surma verinoorena üksi jäädes oli tüdruk mõnikord järele andnud, rohkem üksindustundest kui uudishimust, aga midagi head need seiklused ei toonud. Pärast oli ta vaid viha ja muret tundnud, sest need enamasti vindised külapoisid kadusid isegi head sõna ütlemata sedamaid kui eesmärk saavutatud. Ometi oli Saima ühte neist, Sepa Elmarit, hakanud sedavõrd omaks pidama, et ta endast kõik andis. Sest Elmar oskas ilusasti rääkida. Lubas ta naiseks võtta, uue maja ehitada, isegi auto osta…
Elmarist jäi siiski jälg. Niisugune jälg, mis Saimale ühtaegu nii muret kui ka rõõmu tõi. Meeri, kelleta oleks elu täiesti trööstitu olnud.
Aga siis kui Sepa Elmarit enam ei olnud ja Meeri veel sündimata, oli tuntud külajoodik Aasa Eedi poe taga õlut kulistavatele meestele seletanud, endal muidugi samamoodi õllepudel peos:
„See Jaaniku talu nimi tuleb ära muuta, lühemaks teha! See „Jaa…” seal ees on ilmaasjata! Nüüd peab ütlema mitte Jaaniku Saima, vaid Ni…”
Kui jutt Saimani jõudis, oli ta sedamaid kaevu äärest kaelkoogud haaranud, tahtnud külasse joosta ja selle tarberiista vastu Aasa Eedi pead pooleks lüüa, aga tuli poolelt teelt tagasi. Ta oli äkki aru saanud, et oli niisuguseks jutuks ise omajagu põhjust andnud. Ning pärast, kui Saima oli mõned kindla eesmärgiga Jaanikule tulnud vindised külapoisid sõna otseses mõttes läbi kolkinud, jäeti ta rahule.
Jah, ilusaid lubadusi oli Saima varemgi kuulnud. Küllap see linnamees on samasugune, tema lubas alguseks vaid hambarohtu tuua… keerles Jaaniku Saima peas nõutuks tegev mõte. Ta peab viis kilomeetrit maha vantsima, kaks ja pool sinna, teist samapalju tagasi, asja ees ja teist taga… Ja ise seletab, et ei tahagi midagi vastu saada! Lorijutt, teadagi, aga ilusti rääkis, hakka või jälle uskuma… Ta on üldse teistmoodi, niisuguse vagase olemisega… Pole nii nagu siitkandi mehed, need ajavad kohe käed külge. Eks Liinel oli selle koha pealt õigus, et ühtegi meest ei tohi päriselt uskuda… Rääkis, et isegi kadunud Albert olevat mõnikord külanaiste juures käinud – aga mis seal imestada, kui pidi niisuguse tulehargiga elama. nagu Liine oli.
Hammas, kuramus, lõhub edasi, aga lehm tuleb ära lüpsta. Elu tahab elamist, selle eest ei pääse kuskile…
Saima ohkas ja mudis põske, kus tüütu valu tuikas. Siis tõusis ta trepikivilt ja võttis lüpsiku, mis kaevu ääres vana õunapuutüüka otsas tagurpidi rippus. Pane alati tagurpidi, muidu jääb veetilk sisse, kärbsed lähevad jooma ja situvad täis, oli Liine käskinud. Vana Liine õpetusi oli Saima pidanud järgima nagu püha tõde; kui ta lapsena vahel kas ülemeelikusest või mõtlematusest neist üle astus või oli midagi omapead teinud, ootas sedamaid karistus, ikka vastavalt süüteo suurusele. Tutistamisest jäi enamasti väheks, see sobis Liine arvates vaid siis, kui laps oli piima lauale tilgutanud, kassi sabast sikutas või tikkus mõne käsu täitmisega viivitama; suuremalt jaolt tegi Jaaniku talus õigust laetala vahele pistetud kasevits, sellega oli vanamutt talle kärmas vastu sääri sähmama ja see oli palju valusam.
„Inimene peab kannatuste läbi paremaks saama,” oli Liine selle juurde öelnud, palvekoosolekutel kuuldud ütlemisest omamoodi aru saades. Mida need palvevenna sõnad tegelikult tähendasid, seda Saima lapsemõistus tollal muidugi ei hoomanud, aga oodatud paremakssaamise asemel muutsid teenimata karistused tüdruku hoopiski tõrksaks, jonnakaks ja isemeelseks.
Piim sorises lüpsikusse. Saima toetas valutava põse vastu lehma sooja külge ja lasi kätel käia. Mõtted jooksid jälle mööda igapäevaseid muresid, elu siin ääremaal oli nagu lekkivasse paati sattunud merehädalisel – pidevalt peab vett välja kühveldama, et pinnal püsida. Nagu piimagagi, seda oli palju rohkem, kui nad Meeriga tarvitada jõudsid. Kahe päevaga korjus kaevu paar mannergutäit, mida tuli ülepäeviti ristteele piimaautosse viia. Kilomeeter sinna, teine tagasi, see polnudki teab mis raske, aga autot pidi alati pikalt ootama, see tuli, millal juhtus, ja kodused toimetused jäid kõik tegemata. Heinateol on hommikuti just kõige parem niiduaeg, rohi on kastemärg, aga näe – peab maantee ääres istuma… Ka elamine tahaks siit-sealt kohendamist, köögi aken on ära vajunud, klaas välja kukkumas, ei teagi, kas saab asja või peab uue tellima. Või siis katus, mida läinudsügisene torm armutult räsis – nüüd tilgub suurema vihma korral sahvris läbi. Hea veel, et kambrite kohalt terve on, aga kauaks sedagi… Peab katusele ronima, äkki saab midagi teha, mõne rootuusti vahele torgata või… Aga see pikk redel, veel Alberti tehtud, on pehastunud, ei tea, kas enam kannabki. Kui sealt alla prantsatad ja jalaluu murrad, sured sinnasamasse seina äärde. Jaaniku on üksik koht, abi pole võtta kuskilt…
Sünged mõtted tulevad inimesele enamasti siis, kui kuskilt valutab või muidu mure vaevab. Saima oli niiviisi heietades lüpsi lõpetanud, piima ära kurnanud ja keti otsas kaevu jahtuma lasknud. Kõik see käis harjunud rütmis, mehaaniliselt, mõtted liikusid oma igapäevaseid radu ja ekslesid siis jälle kummalisele linnamehele. Evald läks talle hambavalurohtu tooma… Hea põhjus, et minna ja kaduda, ega ta enam ei tule, läks ja tont temaga! Ja miks ta peakski tagasi tulema, kui ma tema nii tõredalt vastu võtsin? Läkski samamoodi, kui teised enne teda on läinud!
Korraga haarasid naist enesehaletsus ja kahetsus. Nutmine oli talle võõras, pisarad olid lapsepõlve ununud, sest lapse nutt oli pannud vana Liine alati tänitama ja sedamaid kätt vitsa järele sirutama. Nutmise lõõgastavat toimet Saima ei tundnudki ja sellepärast tekitas niisugune teda üpris harva külastav nõrkusehoog vaid võimetut viha.
„Kuradi traaditõmbaja… Tuleb siia inimesi hullutama ja kaob! Parem, kui teda poleks olnudki!” käratas Saima üsna valjult ja see tõi natuke kergendust. Kohe pärast seda aga sundis miski teda ümber pöörama ja esimesel pilgul naine ei uskunud oma silmi – linnamees Evald astus pika sammuga mööda õuerada.
„Tulid… tagasi?” ütles Saima ja ta polnud seejuures vist eriti aruka näoga.
„Ma ju läksin sulle rohtu tooma! Kas ikka veel valutab?”
„Ei… Jah… Valutab jah,” kohmas naine. Mees oli ikkagi tagasi tulnud!
„Näed, siin on…” Evald koukis taskust pudelikese ja väikese paberinutsaku. „See on vatt. Pane tiku otsa, keeruta niiviisi… Siis kasta pudelisse ja torka hambaauku! Usu, valu on korraga läinud!”
Saima peaaegu ei kuulnudki, mida talle räägiti. Ta oli äkki ühest äärmusest teise jõudnud, mehe sõnad olid tema kõrvus nagu muusika, mida vahel raadios mängiti ja millest kurk imelikult karedaks läks.
11
Sügistalvine ilm on heitlik. Hommikupoolik oli küll pilves, aga tuul mõõdukas, see lubas meestel paati istuda ja õngede järele minna. Nad olid eelmisel päeval mitu rida tursaõngi sisse viinud, just Valgerahu taha, kus meri äkki sügavaks muutus; suure tuulega sinna sõuda oleks olnud riskantne, kivid varitsesid sealsamas kõrval. Turskadele see koht meeldis ja seekord oligi neid rohkesti, pealegi suuri, kellega tuli paati võttes parasjagu vaeva näha. Aga siis, kui Jaaniku Albert ja Kiviaia Aadu hea saagi üle rõõmustades kalda poole sõudma hakkasid, tõusis taevasse tinahall pilv ning äkki valjemaks muutunud tuul vallandas meestele teravaid lumekübemeid näkku pilduva tuisu.
„Näed, kui hästi – ära ootas, et me õnged kätte saaksime!” hüüdis Albert tagapingile.
„Jaa, ta tegi niikaua suitsu! Ma ise nägin!”
„Mis suitsu? Kellest sa räägid?”
„See vanamees, kes ilma teeb, noh! Tema tõmbab „Priimat”!”
Nojah, Aadul on ikka Aadu jutud… muigas Albert ja surus aerudele, heites korraks üle õla pilgu kalda poole. Kolhoosi asutamisel suure suuga lubatud sadamast või sadamasillast polnud siiamaani asja saanud, aga midagi oli siiski ära tehtud. Looduse poolt mööda randa laiali pillutatud kivid olid suve jooksul ühisel