Mürgiliblikas. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
Ja mismoodi?”
„Jäägu see esialgu minu teada! Olgu siis, ela hästi!”
Valli pani telefonitoru aparaadile, aga kõne oli teda erutanud. Igapäevane vaikelu oli korraga lõhutud, Leili kõne pakkus talle hulga uut mõtlemisainet. Pealegi tundis ta, et käed värisevad, pea on kuidagi uimane ja südames pigistab. Ning Valli otsis käekotist validoolitableti ja pani keele alla. Seejärel istus ta tugitooli, toetas pea seljatoele, sulges silmad ja hakkas äsjase telefonikõne üle mõtisklema.
Muidugi, ilmselt oli Leili Kristjani sünniloo primitiivsele loogikale üles ehitanud ja sidunud mõru teadmisega, et Valdur oli tema suhtes omamoodi truudusemurdjaks osutunud. Ning kättemaks, millest ta rääkis, võis olla ajendatud kõigepealt just sellest.
Valli ja Valduri romanss oli tegelikult alguse saanud hoopiski juhuslikust kohtumisest Mustamäe trollibussis. „Tere, proua Valli!” ütles tuttav meeshääl just tema kukla taga. Naine pöördus ja nägi Valduri ülemeelikult naeratavat nägu.
„Tere! Aga sul on ikka veel kodanlikud maneerid, kõik härrad ja prouad olevat enne sõda Saksamaale sõitnud.”
„Olgu neil seal hea olla! Vaata, kui tore, et mu auto rikki läks – muidu me poleks kohtunud.” Mees naeris kaasakiskuvalt.
„Saatuse sõrm! Sest ma mõtlesin just praegu, et kes mu korteris kardinapuud üles paneks. Äkki sa oskad?”
Uued kardinapuud oli Valli juba mitu nädalat tagasi ostnud ja kavatsenudki nende ülespanekuks Valdurit enda juurde kutsuda, aga Ruudenite seltskonnas polnud sünnis niisugust ettepanekut teha, Leilile ei oleks see kindlasti meeldinud. Nüüd oli juhus talle appi tulnud.
„Tühiasi! Kahju, et mul praegu tööriistu kaasas ei ole… Homme?”
„Homme on mul õhtukoolis kolm tundi anda, ma saaks ainult hommikupoole…”
„Mina saan, mul on vaba päev!” rõõmustas mees.
„Ei, parem mõni teine kord!”
„Ülehomme,” oli Valdur seepeale pakkunud ja nii ka jäi. Kokkulepitud ajal oli mees kohal, tööriistakohver kaasas.
„Nüüd on niisugused kõvasulamist puurid, betoonseina augu tegemine on tühiasi… Varem tuli haamriga toksida ja teise käega puuri pöörata, see oli tüütu,” seletas Valdur ja asus tööle. Ning juba pool tundi hiljem olidki kardinapuud paigas ja nad istusid kohvitasside taga.
„Ja sa eladki päris üksinda?” imestas mees.
„Nojah, mul on ju niisugune perekonnaseis – lahu.” Valli muigas.
„Misasi? Lahu?”
„Nojah, kui üks abikaasadest sureb, jääb järele lesk. Kui aga abielu lahutatakse, jääb lahu.”
„Selle mõtlesid ise välja, eks?”
„Ütleme, et jah…” Valli viivitas, ise kramplikult mõeldes, kuidas edasi käituda, et oma plaan kõigiti väärikalt ellu viia. Ta aimas, et Valdur oli Leiliga vägagi lähedaseks saanud, aga kas see takistaks meest ka teda himustamast?
„Kahju, kui nii kena naine nagu sina üksikuks jääb,” arvas mees.
„Minul pole sugugi kahju! Elu on niimoodi palju vabam, kui kellegagi arvestama ei pea,” ütles Valli kergelt, ise vilksamisi mehe ilmet jälgides. Näis, et sõnum jõudis pärale, sest Valdur reageeris kohe:
„Nagu sa tead, pole ka minul kellegagi vaja arvestada.”
Leiliga vist on… oleks Valli õigluse nimel lisada tahtnud, aga see praegusel juhul kahtlane õiglus jäi vaid mõtteks. Ja mõte liikus kohe edasi põhiteema juurde: tõesti, sa oled kena poiss ja sinult tahan ma midagi saada. Midagi sinu jaoks täiesti väärtusetut, midagi niisugust, mille mehed minema viskavad nagu sigaretikoni… Ma loodan, et sa oled selleks õige mees!
„Ega sul kiiret ei ole? Ma panen televiisori mängima!” ütles ta mehe pilku vältides ja lülitas pildimasina sisse. Nagu tellitult tuli sealt mingi välismaa armastusfilm, täis suudlemisi ja kallistusstseene, mille kallal tsensor oli pidanud rohkelt kääre pruukima. Aga sellest piisas, et vaatajaid vajalikule lainele häälestada. Nii Valli kui ka Valdur vaatasid üksisilmi ekraanile ja vaikisid. Ning korraga leidis naine mehe käe oma põlvelt.
Kuidas reageerida? Tõrjuvalt? Aga see ongi ju samm sinnapoole, mida ma tahtnud olen, veikles mõte kiiresti siia-sinna. Ma pean ära kannatama, tulgu mis tuleb. Nüüd ja tõenäoliselt mitmeid kordi ka edaspidi, senikaua kuni on kindel, et…
Siis ütles Valdur kuidagi kähiseval häälel:
„Ma oleksin pidanud pudeli veini kaasa võtma…”
„Pudeli veini leiab ka minu elamisest!” See oli luba edasi minna. Nii nagu roheline valgusfoor, et enam pole vaja kahelda ja kõhelda, vaid gaasi vajutada. Valli tõusis, otsis kapist veinipudeli ja klaasid ning Valdur hakkas sedamaid korgitseriga tegutsema.
Kui nad pool tundi hiljem kitsukesel kušetil kõrvuti lamasid, ütles mees hingeldamist maha surudes:
„Valli, sa olid lihtsalt suurepärane!”
„Palun, sellest me ei räägi!” Naist oli haaranud kahetsus, viimsel hetkel oli ta kahtlema hakanud, et kas ta pole oma väärikust mitte peenraha vastu vahetanud. Sest oma mõttes oli ta endale kinnitanud – tema tulevase lapse isa peab olema võõras, kõigile tundmatu inimene. Nüüd oli aga hoopis teistmoodi juhtunud, Valdur oli nende noortekamba liige… Aga kõige tähtsam oli siiski kindel teadmine, et tegemist ei ole mõne patoloogilise või koguni kuritegeliku tüübiga, ning seda Valdur päris kindlasti ei olnud.
Ära räägi midagi, oli Valli äsja öelnud, aga siis oli tema see, kes juttu alustas.
„Valdur, sellest ei tohi keegi midagi teada, et me sinuga niiviisi… Mitte keegi, luba mulle!”
„Loomulikult! See jääb vaid meie kahe vahele! Peaasi, et sul halb ei olnud.”
Halb… Äsja üleelatu oli Valli füüsiliselt külmaks jätnud, ta polnud kergesti süttiv tüüp. Aga tõele au andes pidi naine endale tunnistama, et oli hullemat kartnud. Sest Mauno suutis nende lühikese abieluaja jooksul talle sisendada, et mees peabki vägivaldne, isegi jõhker olema. Niisugune, kes ennast täiel määral vaid isasena välja elada saab ja Valli üleolevat eneseväärikust vähemalt sel viisil kas või ajutiselt ohjeldada suudab.
„Sa ei öelnud midagi, tähendab – sulle ei meeldinud!” jonnis Valdur nagu kiitust nooliv laps. „Ütle siis kohe välja, et sul oli halb.”
„Ei, halb mul ei olnud…” See polnud vale, aga siit edasi jätkata Valli ei saanud. Sest valik oli langenud, suhet oli vaja hoida senikaua, kuni selgub, et sel tõesti on tagajärg. „Kas sa… tuled veel minu juurde?”
„Kardinapuid või midagi muud panema?” püüdis mees oma arust vaimutseda, olles ilmselt solvunud, et naine tema võimekust ei kiitnud. Sellega aga soolas ta rängalt üle.
Tegelikult on ta ikka üks labane tüüp nagu kõik mehed, mõtles Valli ja tõusis otsustaval moel kušetilt püsti. Ning see oli küllaldane märk, et Valdur oma mõtlematult pillatud repliigist aru saaks. „Anna andeks, ma ei… Muidugi ma tahan tulla, ütle vaid, millal!”
Nende suhe kestis vähem kui kaks kuud. Siis oli Valli kindel, et sellel on soovitud tagajärg. Ning naise suureks kergenduseks selgus, et Valduri väljatõrjumine oma elust ei osutunudki raskeks – mees oli temast nähtavasti küllastunud ning endale uued sihtmärgid leidnud.
6
Valdur Rohtmets ei olnud põrmugi ebausklik. Otse vastupidi, ratsionaalselt mõtlevaks tehnikainimeseks koolitatuna oli ta alati igasugustesse ennetesse ja eelarvamustesse üleolevalt, isegi põlglikult suhtunud. Nii usk kui ka ebausk olid talle võõraks jäänudki ning oma arvamust mõlema kohta oli ta alati enesekindlalt ja üleolevalt avaldanud. Valdur oli läbi ja lõhki reaalinimene, uskus raudselt Darwini evolutsiooniteooriasse ning pidas õigeks vaid seda, mille tema ratsionaalne mõistus tõepäraseks oli