Lepavere mõis. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
lõpuks kõrgemalt poolt korraldus tuli Lepavere algkooli tegevus lõpetada, sarnanes mõisahoone juba rohkem tondilossiga, millesse ristiinimestel enam asja ei olnud ning kuhu satuti vaid kindla eesmärgiga, nagu mõne pasliku aknaraami või ahjuukse ärandamine. Ometi ei olnud mõis päris asukateta – selle tondilossi keldrikorrusel elas ikka veel üks inimene, eluaegne kooliteenija Maria Blumfeldt, keda rahva hulgas oli hakatud pilkamisi Lepavere mõisaprouaks kutsuma. Maria oli lapsena sõjapäevil Lepaverre sattunud, kus tema ema sai kooliteenija koha, mille ta hiljem tütrele pärandas. Pärit olid nad kuskilt Narva kandist, kust sakslased nad rinde jalust tagalasse saatsid. Maria oli lesk, tema mees oli kolhoosis töötades traktori vindise peaga kummuli ajanud ja ise selle alla jäänud. Pärast õnnetust naine enam endale elukaaslast ei leidnud ega püüdnudki leida; kooli sulgemise järel oli ta kolhoosi põllutööliseks läinud ja nüüd elas oma tagasihoidlikust pensionist, tänades Jumalat, et vähemalt peavarju eest polnud vaja maksta – mõisahoone katus oli veel sedavõrd pidaja, et vihmavesi keldrikorrusele ei ulatunud. Tegelikult oli Maria elamise näol tegemist küll poolkeldriga, mille uks avanes mõisa teenijateõuele ja mida sealtpoolt vaadates kuidagi keldriks nimetada ei saanud; kelder oli ta aga vastaspoolt, sest täidetud pinnase tõttu paiknesid alamõõdulised aknad mõisa peaukse ees peaaegu maapinnal. Marial oli pliidiga tuba, ehitatud juba mõisnike päevil, ning teadjate rääkimist mööda olevat seal kunagi elanud mõisa kutsar.
Maria Blumfeldt täitis oma suviseid päevi aiatööga. Ta oli kunagisest kooliaiast osakese korras hoidnud, seal igal suvel peenraid teinud ja lapikese kartuleid maha pannud, et oleks värsket võtta. Aias peenarde kohal koogutamine oli talle muutunud juba eluviisiks, sinna ruttas ta igal hommikul, kui just vihma ei sadanud või viimasel ajal tavaliseks muutunud seljavalu liiga ei teinud. Aias leidus alati tegemist – kastmist, rohimist ja harvendamist; silma pidi peal hoidma juba sellepärast, et salakaval umbrohi vaid ootas, millal saaks pea mullast välja pista ja külvatud taimedega võidu võrseid ajama hakata.
Kooliaias ei talitanud Maria siiski üksinda. Seal oli veel teinegi peenrategija, endine õpetaja Valentine Otsepp, kes elas mõisapargi servale ehitatud silikaatkivist korrusmajas ja kellega Marial oli juba vanast ajast mingi ühtekuuluvustunne säilinud. Olid nad ju mõlemad Lepavere kooli teenistuses olnud ja selle sulgemise järel samasse elama jäänud. Aias kokku saades arutasid naised nii maailmasündmusi, mis mõlemale küll kaugeks jäid, kui ka kohalikku elu, mis oli märksa huvitavam teema. Valentinelt saigi Maria teada, et lagunev mõis tahetakse maha müüa.
„Ei ma seda usu, kes seda enam tahab…” vangutas ta pead.
„Näe, ikkagi leidub keegi. Mina ka ei uskunud, aga sain vallasekretäriga jutule, tema rääkis. Et pidi vana mõisasaksa sugulane, vist venna pojapoeg või kedagi seesugust olema, et nagu pärija või… Nime poolest ka von Mühlhausen, nii nagu pärisomanik oli.”
„Nojah, aga mis ta selle mõisaga peale hakkab?”
„Laseb ära remontida! Teeb korda, võibolla tuleb veel ise siia elama!”
„Issand, mis see tal maksma läheb! Peab neil ikka raha olema, et niisuguse mõtte peale tulla!” imestas Maria. „Aga mis siis minust saab, ega mulle seda toakest enam ei jäeta?” taipas ta siis kohkunult.
„Ega vist…” vangutas ka Valentine pead. „Eks vald peab sulle uue elamise leidma, mis muud.”
„Ja meie aiamaad võetakse ära…”
Mida kaugemale jutt arenes, seda rahutumaks muutus Maria hing. Ta otsustas ise minna vallamajja asja uurima, sest oli ju kogu oma teadliku elu selles toakeses asunud ega osanud mujal elamist ettegi kujutada. Teistele näis Lepavere mõis tondilossina, aga temale oli see ikkagi kodu, mis küll mingeid mugavusi ei pakkunud, kuid millega ta oli läbinisti harjunud. Kodudega on ikka nii nagu sugulastegagi, et nende omapäraga tuleb harjuda, olgu neil siis mis tahes puudusi – ja kui on juba pikka aega koos elatud, ei suudetagi kujutleda, et võiks olla ka teisiti.
Vallamajas sai Maria teada, et kogu jutul on tõesti tõepõhi all, kuid nii, nagu Issanda veskid jahvatavad alati aegamööda, ei olnud ka siin kiireid muutusi karta. Mõisa tegeliku mahamüümiseni pidavat veel minema aega, sest nii vallamaja kui ka ostusoovi avaldanud Günter von Mühlhausen peavad enne veel virnade viisi pabereid korda ajama.
„Aga mis minust saab?” tahtis Maria teada ja selle peale ei osanud vallasekretär midagi öelda, soovitas vaid vallavanemaga rääkida. Seda asjameest aga kohal ei olnud ja Lepavere mõisaproua pidi seekord niisama targalt tagasi tulema, endal süda muret täis. Seitsmekümne viie aastaselt uut kodu otsima hakata polegi nii kerge.
„Eks siis, kui sul peaks väljakolimine kiireks minema, võid ajutiselt minu juurde elama tulla, mul on kaks tuba,” lubas Valentine, aga see ei olnud Maria arvates lahendus, ta oli harjunud omaette elama. Pealegi tundus talle, et sõbranna oli ettepaneku teinud kuidagi mokaotsast, nagu viisakusest ja lootuses, et Maria sellele kohemaid tõrjuvalt vastab.
Juba paari päeva pärast aga avanes Mariale võimalus vallavanemaga kõneleda, sest vallasaks tuli ise Lepaverre. Tegelikult tuldi vallavanema autol kolmekesi, peale vallavanema oli veel kaks meest – Günter von Mühlhausen isiklikult ja tõlk, kes meeste juttu vahendas. Maria läks parajasti solgiämbrit välja viima, kui märkas mehi mõisahoone peaukse ees seismas ja kõnelemas. Naine peitis esimese ehmatusega solgiämbri eeskotta, ei sobinud ju kuidagi sakste nähes oma solki pargimüüri äärde jasmiinipõõsasse kummutada, nagu ta seni teinud oli. Ta pühkis kiiresti käed puhtaks, sättis toa paremini korda ja jäi ootama. Ja tõesti, juba mõne minuti pärast koputati uksele ning kolmemeheline delegatsioon astus sisse.
„Teie siis elategi siin… Mina olen Mait Kaarsoo, vallavanem. Tema on Lepavere mõisa uus omanik, aga ta eesti keelt ei räägi.”
„Tere…” ei osanud Maria muud öelda. Tõlk seletas midagi saksa keeles, arvatavasti seda, et see naine elab nendes ruumides.
„Kas teie teate, kus on mõisa võti?”
„Tean küll, see on minu käes. Siis, kui siin hakkas palju ringikolajaid käima, ma lasin luku korda teha ja panin lukku.” Maria võttis köögiseinalt võtme. „Palun!”
„Härra Mühlhausen ostab selle mõisa ära, tahab hakata seda remontima… Ma arvan, et teil tuleb siit välja kolida.”
„Jah… Ainult – mul pole kuskile minna!”
„Mh… Kas teil lapsi ei ole, et nende juurde kolida?”
„Ei, ma olen üksik inimene. Täiesti üksik.”
Üle vallavanema näo jooksis rahulolematuseviirg.
„Mis me teiega siis teeme? Hooldekodu meie vallal ka ei ole. Ja vald on liiga vaene, et mujale hooldekodu eest tasuma hakata.”
„Ahah…” häälitses Maria, nagu oleks midagi tähtsat teada saanud. Hooldekodu ta tegelikult kartis, ta oli harjunud üksinda elama ja ise enda eest hoolt kandma. Paljas mõtegi, et ta peaks kellegi käsu peale oma päevakava seadma ja kuskil karjalambana elama, ajas kabuhirmu peale.
Tõlk oli räägitu von Mühlhausenile valikuliselt edasi andnud. Nüüd kõneles sakslane omakorda midagi tõlgile ja too pöördus vallavanema poole.
„Härra Mühlhausen küsib, kas vanaproua ei oleks nõus mõisa valvama hakkama, sellisel juhul võiks ta siin edasi elada, vähemalt esialgu. Tähendab – remondi ajal.”
Kaarsoo tõstis üllatunult kulme. See oli lahendus, mis küsimuse otsustamise määramata ajaks edasi lükkas.
„Kuulsite? Mis teie ise sellest arvate?” pöördus ta Maria poole.
„Et see oleks siis nagu tööpakkumine või?”
„Nojah… Eks siis jah,” võttis tõlk jutujärje üle.
Maria mõtles. Korraga nägi ta pakkumist ka teisest küljest.
„Kui see on töö, siis peaks selle eest ka makstama,” arvas ta arglikult. Pension oli tal tõesti väike ja väljavaade sellele lisa saada Mariale meeldis. Tõlk hakkas naise öeldut von Mühlhausenile ümber panema, aga vallavanem katkestas selle ürituse keelava käeliigutusega.
„Teie