Lepavere mõis. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
võtmast hoidnud, aga nüüd…
„Kas… kas te tahate selle raha minult sisse nõuda? Tagantjärele?” päris ta ehmunult.
Üle Kaarsoo näo jooksis muie. Mees tundis mõnu oma üleolekust; vähemalt see naine siin pidas teda kogu maapealse võimu esindajaks. Ta mängis käes oleva võtmega ja viivitas.
„Kui te härra Mühlhauseni ettepaneku vastu võtate, siis jääb kõik nii, nagu on. Aga veel palka tahta…” Kõrge vallaisand raputas laitvalt pead.
„Ma ei tea arvata, mida minult nõutakse,” kaebas naine.
„Teie elate siin ju nagunii, hoiate kogu mõisal silma peal, muud midagi,” segas nüüd tõlk end jutusse ja rääkis sama kohe sakslasele üle. Too kuulas rääkijat mõtlikult, noogutas pikkamisi pead ja vastas siis omalt poolt pika tiraadiga.
„Härra Mühlhausen ütleb, et siin hakatakse ehitama, tuuakse ehitusmaterjali ja seda kõike tuleks valvata. Kui proua on valvamisega nõus, võib ta sisse elama jääda,” seletas tõlk rohkem vallavanemale kui Mariale, kuigi jutt oli just temast.
„Oodake, oodake… Kuidas ma seda kõike valvama hakkan? Kas ma pean igal öösel kaikaga ümber mõisa käima? Ja kui keegi siia vargile tuleb, mis ma siis pean tegema, telefoni siin ei ole ja minu jõud varaste omast üle ei käi! Ja kust seda politseidki võtta, see on mitmekümne kilomeetri taga!” hakkas Maria endalegi ootamatult südilt seletama, nii et tõlgil oli tegemist, et juttu sakslasele edasi anda. Too kuulatas, kortsutas kulmu ja näis rahulolematuna.
„Noh, meie vallas pole just palju vargusi olnud,” rahustas Kaarsoo.
„Sellepärast, et siit pole olnud palju varastada! Aga näe – mõisast on ikkagi üht-teist leitud, terve glasuurpottidest ahi lahutati ära ja viidi minema, juba kümme aastat tagasi! Ja ülemise korruse aknaraamid!”
„Nojah, eks see on teie omavaheline asi, mis mina siin õiendan,” tõmbus ametimees tagasi, sest naise jutt kõlas süüdistusena tema aadressil. Ta tundiski end mõnevõrra süüdlasena, sest von Mühlhauseni kaudu tekkinud situatsioon oli selle peremeheta varanduse valvamise vajaduse teadvustanud. Seesama vanamutt siin oleks võinud seda ju üüriraha asemel juba ammu teha, ja eks ta omapead teinudki, nagu võti tunnistas. Siiski oleks vaja olnud vallast käsk kätte anda, et asi ametlik oleks…
Vallavanem köhatas, sest talle meenus, kui palju vallaasju peale mõisa on veel unarusse jäänud, lihtsalt pakiliste igapäevategemiste poolt kõrvale tõrjutud. Aga lagunev mõisahoone oli juba ammu maha kantud, pärast külanõukogust ületulekut polnud seda arvele võetudki ja alles nüüd, kui ilmus sakslasest ostja, tuli hoone väärtus välja selgitada. Ja siis veel sinna juurde maatükk mõõta, et asi kõigiti kinnistu vormi võtaks. Tegemist kui palju, et see raha vallakassasse saada. Asjaolu, et omaniku leidmisega üks paljudest varemetest valla maadelt kaob, tundus Kaarsoole hetkel kõrvalise tähtsusega olevat. Palju tähtsam oli raha, ootamatu raha.
„Teie tahate minust valvurit teha, ehitamise ajaks… Aga mis siis saab, kui remont ükskord lõpeb, kas ma siis pean välja kolima?” pöördus Maria tõlgi poole. Too vahendas öeldu Mühlhausenile ja viimane pomises midagi, manades näole tõrjuva ilme.
„Härra Mühlhausen arvab, et sinna on veel aega, praegu ei oska sellele vastata.”
„Aga minul on vaja teada! Ma olen juba seitsmekümne viie aastane, minul on vaja kindlust, et mind enne surma välja ei visata!”
„Kui te olete üksik inimene, ega te päris lõpuni suudagi üksinda hakkama saada, ikka on kedagi appi vaja,” arvas Kaarsoo. „Aga praegu olete veel nähtavasti täies elujõus!”
Sakslasele hakkas jutt igavaks minema. Von Mühlhausen astus seina ligi, urgitses sellelt küünega tüki pakatanud värvi lahti ja krimpsutas rahulolematult nina. Remonti ei olnud nad ka teha osanud, kunagine lubivärv oli paksu õlivärviga üle võõbatud, ime siis, et pakatama ei hakka… Kõik oli siin vana, vilets ja hädine, nii see lagunenud mõisahoone kui ka inimesed. Isegi vallavanem tundus olevat kuidagi kõhklev ja otsustusvõimetu mees, kellel puudus kindel sõna – seda tõestas nii ebalev hääletoon kui ka pilk, mis ei kinnitunud vestluspartnerile, vaid omatahtsi ringi uitas. Teisest küljest oli aga tegemist ostjale vägagi soodsa kaubaga, mis sündis ootamatult kergesti, isegi oluliselt kauplemata… Ta ütles midagi tõlgile ja viitas võtmele, mida vallavanem ikka veel käes keerutas.
„Härra Mühlhausen arvas, et tahaks nüüd mõisa seestpoolt näha. Aga proua peab otsustama, kas ta soovib valvuriks hakata,” seletas too. Kaarsoo ulatas nagu vastu tahtmist võtme ja tõlk lahkus koos sakslasega.
„Noh, kuidas siis jääb?” Vallavanem kibeles ka teistega kaasa minema.
„Ma ju ei tea! Ma ei saa valvamisega hakkama, kui siia igasugu materjali kokku veetakse ja… Ma olen ju vana inimene!” kaebles Maria ja piidles altkulmu vallasaksa. „Äkki leiaksite mulle kuskilt toakese, ega mul pole palju vaja.”
„Kus mul neid tubasid võtta!” Asjamees lõi käega ja tegi sammu ukse poole. „Eks seda asja peab veel mõtlema.”
Vallavanem jõudis teiste juurde siis, kui need edutult püüdsid vajunud välisust lukust lahti keerata. See õnnestus alles kolme mehe jõuga, kui kaks raputasid ust ja kolmas keeras võtit.
Hoone sisemuse nägemine tegi Günter von Mühlhauseni mõtlikuks. Samamoodi pakatanud värv seintel, ripakil uksekäepidemed, aastate jooksul tuhandete kooliõpilaste saabastest oksamuhklikuks kulunud laudpõrandad. Keeruga puutrepp, mille astmetesse oli keerukohas lausa teerada sisse kulutatud. Kõik oli siin võimatuseni kulunud – isegi uksed. Laest oli krohv osaliselt maha pudenenud ja krohvimattide ribistiku paljastanud. Ja esimeses saalis, kuhu nad sisenesid, võttis mehi vastu seinas haigutav suitsunud tühimik – mälestus ahjust, millest oli säilinud vaid hunnik tahmunud täitekive. Tubli pooltunni kõndisid mehed vaikides mööda mõisahoonet. Kaarsoo piidles vargsi Günter von Mühlhauseni näoilmet, aga see oli kinnine ja tõrges. Ainult saalist terrassile avanevate akende osaliselt säilinud värvilised klaasid kutsusid ta näol esile põgusa naeratuse – need olid kindlalt pärit veel tema esivanemate ajast.
Peagi istusid mehed autosse ja sõitsid minema, aga Maria Blumfeldti õlgadele jäi masendav mure oma elupaiga pärast. Senine viletsake elamine ei tundunud enam oma ja kodusena, teadmine, et need kaitsvad seinad võidakse tema ümbert mis tahes ajahetkel ära võtta, hakkas teda kollitama ning esmakordselt tekkis tunne, et ta on siin võõras ja soovimatu isik. Ka igapäevane aiatöö ei pakkunud enam senist rahuldust, aedki oli ju võõra oma, sest kuulus mõisale. Tol päeval kõndis ta pärast meeste lahkumist sedamaid Valentine juurde, aga ka sõbranna ei osanud talle head nõu anda.
„Eks ikka vald peab siin lahenduse leidma,” arvas ta. „Kui ta ütles, et mõis on valla oma – ja seda ta on, ega muidu vald seda müüa saaks –, siis elad sina valla pinnal ja nemad peavad sulle uue elamise andma!”
„Jah, aga ta tahtis ju minult tagantjärele hakata üüri sisse nõudma! Kust ma selle raha võtan? Sellepärast oleks parem vallaga üldse mitte tegemist teha. Kui mina hakkan nõudma, hakkavad ka nemad.”
„Mis sul siis üle jääb – võta valvuriamet vastu!” kehitas Valentine õlgu. Temal oli oma erastatud korter olemas, teda mingi väljatõstmine ei ähvardanud, ja kuigi Maria oli ta ainus lähem sõbranna, oli see ikkagi võõras mure.
„Valvuriamet… See oleks vast aastaks või kaheks, nii kaua kui nad remonti teevad. Siis aetakse mind nagunii välja!” kaebles Maria. „Ja mismoodi ma nende kraami valvama hakkaksin? Kes mulle appi tuleb, kui tõesti kuskilt vargad ilmuvad? Siin, metsade taga?”
Parajasti siis koputati uksele ja Valentine läks avama. Ukse taga seisis Armand, altkorruse naaber.
„Kuule, naabrinaine, äkki laenad mulle mõne ajalehe. Vaataks ka, mis maailmas uudist on,” seletas mees ja kiikas toa sisemusse. „Näe, mõisaproua ka siin, tere!”
Valentine oli oma napist pensionist sedavõrd kokku hoidnud, et võis ajalehe koju tellida, ja see polnud sugugi esimene kord, kus Armand lehti laenama tuli. See mees oli omamoodi vastuoluline tegelane, kes elas