Veel on aega. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
see määras paljuski kohalike ja idast tulnute vahel tekkivaid suhteid.
Olga mees Sergei Kapustin ei olnud seejuures erand. Inimesena üllatavalt hoolitsev ja mõistev mees muutus niipea, kui asi poliitikasse puutus, nagu pimedusega lööduks. Nende abielu alguses oli Olga hellitanud lootust, et suudab pikapeale mehe õigesti mõtlema panna – rääkis talle ennesõjaaegse Eesti elust, mis iga aastaga paremaks ja lootusrikkamaks läks –, aga kõik see oli asjatu.
„Nuumasite siin kapitaliste! Ja ise te, tobukesed, ei saanudki aru, kelle armust nad elavad, vereimejad!” väitis Sergei kõikumatult.
„Minu ja meie pere verd ei ole keegi imenud! Meie elasime hästi!” andis Olga vastu, aga mees ainult muigas.
„Nojah, sinu isa oli metsavaht, eks ta lasi muist puid-palke ka kõrvale, pistis raha oma tasku.”
„Ole vait! Minu isa ei olnud varas!”
„Ega ta sinule ei tulnud sellest ette kandma, aga ilma selleta ei ole võimalik hästi elada,” noogutas Sergei teadjalt ja Olga loobus vaidlemast, kuigi okas jäi hinge. Ometi laabus nende perekonnaelu niisugustest lahkarvamistest hoolimata küllaltki hästi, sest Sergeil oli haruldane omadus, mis teda rahvuskaaslastest eristas ja omamoodi isegi eraldas – mees ei sallinud viina. Isegi venelaste igipõline süüdistus, mis keelduja tavaliselt sõpradega kaasa jooma sunnib – sa ei joo, tähendab, ei austa mind –, tema puhul ei mõjunud ja ilmselt sellepärast ei olnud mehel ka sõpru.
„Militsionäär…” öeldi tema kohta, ja see kõlas halvustavalt, pealegi lisati sellele tingimata ka igituttav kolmesõnaline lause, milleta nende mujalt tulnud meeste ringis rääkida ei osatudki.
Olgal ja Sergeil oli kaks last – kaheksane Andrei, keda ema põhimõtteliselt Andreseks hüüdis, ja neljane Küllike. Tüdrukule oli Olga pannud oma kunagise pinginaabri ja südamesõbranna nime, lihtsalt mälestuseks tüdrukust, kes koos oma perekonnaga sõjaajal oli Rootsimaale põgenenud. Aga just sellise nime valikul oli kaasa rääkinud ka naise jonn pärast Sergei kindlat nõudmist, et pojale peab nime valima isa.
„Kui tuleb tütar, siis paned nime sina,” oli mees seletanud ega võtnud kuuldagi, et Andrei poja nimena Olgale ei meeldinud. Naine kandis neli aastat hinges kiuslikku soovi sellele omapoolselt vastata ning kui lõpuks tütar sündis, oli tal nimi kohe olemas.
„Tema nimi on Küllike! Või Külli, kui lühemalt soovid öelda.”
„Mis? Mismoodi sa ütlesid?”
„Küllike,” hääldas Olga selgelt ja kõlavalt.
„Eto nevozmožno võskazat… Julike? Miks mitte Julia?”
„Ei mingit Juliat! Küllike. Ise ütlesid, et tütrele panen nime mina.”
Sergei mühatas ja hakkas sellest peale last Julliks kutsuma.
Kui Erna Viirmann Kohtla-Lageda lasteaias kolmandat tööpäeva lõpetas, ilmus õhtul oma last koju viima ka keegi miilitsavormis isa. Muidugi miilitsaautoga.
„Kellele te järele tulite?” küsis Erna abivalmilt ja muidugi eesti keeles – tema rühma lapsed ja lapsevanemad olid kohalikku päritolu.
„Zovite Julli! Ona moja dotš,” vastati ja kasvataja kehitas nõutult õlgu.
„Julli…? Netu takoi.”
„Kakže netu? Dotš vašei zavedujuštšei!”
Susisevatest häälikutest kubisevad sõnad jäid Ernale arusaamatuks, ta kutsus appi vene rühma kasvataja, kes kuigipalju eesti keelt mõistis, ning olukord lahenes korrapealt.
„Olga tjutar! Tjema Olga mies on!”
Tagantjärele said Erna ja Meeta mitu korda selle situatsiooni üle naerda:
„Julli! Kutsuge Julli, mina tjeda kodu viima haakan!” narris Meeta.
„Aitab! Muidu ma hakkan sind ka Julliks kutsuma!”
Septembrist alustas koolimajas tööd ka töölisnoorte õhtukeskkool. Sõjaajal ja veel pärast sõdagi oli palju noori õppimise pooleli jätnud ja enda ülalpidamiseks tööle läinud; nüüd pakuti neile võimalust oma haridustee lõpetada ja üllatavalt paljud haarasid sellest kinni. Keskkooli lõputunnistus oli paber, mis nii mõnegi ukse nende ees rohkem lahti tegi ja võimaldas puhtamat või mugavamat tööd leida.
„Kui läheks ka kooli, mis sa arvad?” pakkus Erna ühel õhtul Meetale välja. Mõlemad olid juba voodis ja siis nad tavaliselt vestlesid senikaua, kuni magama jäid, tavaliselt Meeta esimesena.
„Mis sa – meil on ju keskharidus olemas!” imestas kooliõde ja kolleeg.
„See ei ole ju päris, vaid kuidagi poolik, rohkem kutseharidus. Lapsi kasvatada ehk oskame, aga kui mõni küsiks, kes oli Dante või kus asub Montenegro, on tarkus otsas,” arvas Erna.
„Dantest ma olen kuulnud, mingi luuletaja oli. Aga Montenegro on kindlasti Aafrikas, neegrite maal,” arvas Meeta mitte just kindlalt. „Maateadust meile ju ei õpetatud.”
„Just! Aga nüüd võiksime õppida, nagunii pole õhtuti midagi teha!”
Erna oli niisugustes asjades eestvedaja ja nii panidki mõlemad tüdrukud ennast kooli kirja. Nende kasvatajadiplom võimaldas klassi valida ja nad otsustasid alustada kümnendast.
Kohtla-Lageda töölisnoorte keskkoolis käis koos tõepoolest kirju seltskond, seda nii vanuse kui päritolu poolest. Kümnenda klassi kõige vanem õpilane oli viiekümnele lähenev Heinrich, kes muiates väitis, et käib just töölisnoorte keskkoolis, kuna loodab seal nooremaks saada, pealegi ei ole töölisvanade keskkooli seni veel kuskil avatud. Ning tõepoolest võttis mees õppimist tõsiselt ning oli seetõttu üks klassi helgemaid päid. Sooline ülekaal kaldus naisõpilaste poole, neid oli klassis kaks kolmandikku, aga tegelikku õpilaste arvu polnud lihtne hinnata, sest vähe oli neid, kes päev päeva kõrval koolis käisid. Võib-olla oli põhjus vahetustega töötamises, võib-olla ka lihtsalt selles, et niisugust õppimist võtsid vähesed tõsiselt ja lootsid lõpptulemusena keskkooli lõputunnistuse nii või teisiti kätte saada. Osa oli kooli sattunud lihtsalt sellepärast, et kõik ettevõtted pidid niisuguse õppimise puhul oma töötajatele igasuguseid soodustusi tegema, ja nii laveeritigi hea ja kurja vahel, kus õppimine jäi lihtsalt ettekäändeks. Pikema puudumise korral teatas kool sellest õpilase töökohta ja siis võisid sellele järgneda sanktsioonid.
Ernale ja Meetale sai koolis käimine kahtepidi kasulikuks ettevõtmiseks – esiteks tegi kuigivõrd targemaks ja teiseks sisustas nende õhtust vaba, paraku tühja aega. Ka nendel tuli ette päevi, mil nad ülemeelikult otsustasid seekord koolist poppi teha, aga kokkuvõttes kuulusid nemad kindlalt klassi korralikumate kohalkäijate hulka.
Ning siis tuli üks koolipäev, mille lõppedes kuskil klassi tagapingis koha leidnud noormees astus Erna juurde ja ütles:
„Tere! Mina olen Artur, perekonnanimega Mangel. Ma tahaksin sinuga tuttavaks saada.”
7
Mõtted võivad olla nii inimese sõbrad kui ka vaenlased. Jõudehetkedel, mida Ernal sügise edenedes aina enam tekkis, püüdis ta veel enne hämaruse saabumist oma koha akna all sisse võtta ja seal kas või pool tunnikest istudes mõtteid mõlgutada. Neid mõtterännakuid nimetas Erna endamisi mediteerimiseks, kuigi ta ei üritanudki tegeleda mingite enesesisenduste või mõtete süvitsi suunamisega – seda ta poleks osanudki teha, pealegi oli ta liiga asjaliku loomuga, et selleks vajadust tunda. Mingid hirmud ega foobiad Oapõllu perenaist ei vaevanud, sest tal oli üsnagi harvaesinev omadus suhtuda mis tahes sündmusesse talitsetult ja realistlikult. On inimesi, kes mingi ootamatu häire puhul end kiiresti paanikasse mõtlevad ja väljamõeldud ohtu hirmsuurena näevad; niisugustel inimestel on oht varem või hiljem tõsiste haiguste küüsi sattuda, sest kogu inimorganismi tegevust juhib närvisüsteem. Erna kuulus nende õnnelike hulka, kes ei lase juhuslikest häiretest oma närvikava mõjutada; mis tahes ehmumise korral suutis ta end rahustada ja süvitsi juurelda, millega tegemist. Vanades majades sageli kostvad, mõnikord ebamaistena tunduvad helid, igasugused naksatused, sahinad ja