Veel on aega. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
ja kuulis, mida keegi nendest varikujudest täiesti oma häälega ütles. Mälupilte oli mitmesuguseid, nii meeldivaid kui vähem meeldivaid, aga sügavalt ei erutanud Ernat neist enam ükski – see oli nagu kord juba läbi loetud raamat, mille lõpp on teada, aga mille põnevamaid lehekülgi on alati huvitav meenutada.
Näiteks üks kergelt hinge kriipima jäänud pildike – pärast seda, kui nad Arturiga olid Oapõllu endale suvekoduks kohendanud, pidi Erna suurema osa oma puhkusest seal üksinda veetma. Arturi puhkus oli lühike, pedagoogi oma sellest palju pikem, ja juhtus, et mees mõnikord isegi nädalavahetustel üle väina ei jõudnud, sest eelistas ülemustega kalaretkele minna. Erna oli pikalt üksi olles rajanud aeda mitu lillepeenart, istutanud ka maja seina äärde terve rea lilleubasid ja igale neist eraldi nööri räästa alla seina külge kinnitanud. Ning lõpuks tuli üks reedene õhtu, mil mees Oapõllule saabus.
„Koha nimi on Oapõllu, lilleoad sobivad siia eriti hästi!” näitas Erna talle uhkusega oma tööd.
„Nii… Arvad, et sobivad? Tead, mis ma nendega teen? Vaat niiviisi!” Artur astus seina äärde, haaras lilleoa nöörist ja sikutas taime mullast välja. Siis teise, kolmanda… Kõik neliteist taime, mis olid jõudnud juba peaaegu mehepikkuseks kasvada. „Siia need ei kõlba! Ja üldse ma tahan varsti hakata seda seina laudadega vooderdama.”
Erna oli keeletu, surus suu kokku ning kõikus nutu ja viha vahel. Nutmine polnud talle omane, temaga juhtus haruharva, et mingi tühine ülekohus vee silma tõi; seevastu tekitas äsjakogetu tahtmise millegi samasugusega vastata, lõhkuda ka midagi Arturi tehtut, midagi niisugust, mis temale ei meeldinud. Aga teadmine, et ta ei oleks eluilmaski selleks suuteline, muutus sedamaid abituks vihaks kõigepealt iseenda vastu. Sellesse segunes ka mingi haledusenoot – näe, ta oli peaaegu terve kuu Arturit oodanud, püüdnud kõigest hingest meest millegagi üllatada ja nüüd niiviisi…
Artur aga ei teinud seda märkamagi, vaid lisas õpetlikult:
„Teinekord küsi enne minult, kui midagi niisugust tahad teha!”
„Kas sa minult oled küsinud, kui siin midagi oma tahtmise järgi ümber ehitad?” küsis Erna vastu, püüdes vägisi peale tikkuvat teravat tooni taltsutada.
„Ei näe põhjust! Sina ei tea ehitamisest midagi,” väitis mees rahulikult ja just see enesestmõistetav üleolevus murdis Erna vaoshoituse.
„Sa ära unusta – Oapõllu on minule pärandatud! See siin on kõik minu oma!” Viimane tuli Ernalt lausa käratusena, nii et mees võpatas, kannal pöördus ja auto juurde kõndis. Naine jäi paigale, ei pööranud peadki, aga jälgis silmanurgast, mida Artur tegema hakkab. Ja tõepoolest – mees oli mitmesugust kraami kaasa toonud ja hakkas seda nüüd autost uisapäisa välja loopima – seal oli lauajuppe, mingeid poleeritud detaile, arvatavasti mõne mööblieseme tükke, seal oli kilesse ja paberisse pakitud asju, ilmselt äsja poest ostetud… Ning olles auto tühjendanud, istus Artur rooli taha, tagurdas sõiduriista väravast välja ja kadus.
„Mine! Käi kus kurat!” prahvatas Erna nüüd häälega, pinge temas oli tõesti suureks kasvanud ja otsis väljapääsu. Naine võitles endaga – kas minna tuppa ja jätta kõik mehe toodu samamoodi hunnikusse, või… Praktiline meel sai siiski võitu. Erna astus lähemale ja tõstis maast esimese kättejuhtuva, kopsaka ja välimuselt ümara, paberisse pakitud eseme.
See oli tuttuus, valge suur emailitud kastrul, otse poest toodud. Just niisugune, mida Oapõllu perenaine oli juba ammu tahtnud moosi keetmiseks saada ja mille ostmine ikka edasi lükkus – kas ei olnud poes sobivat saada või polnud hetkel raha välja anda. Nüüd oli mees niisuguse ostnud.
Meeles pidas… Naine surus igatsetud eseme endale vastu rinda ja tundis, kuidas äsjane viha äkki imelikuks haleduseks muutus ning silmad tahtmatult niiskeks läksid. Siis leidis ta toodud pakkidest veel kalossid – jällegi midagi niisugust, mille järele ta oli maal elades pidevat igatsust tundnud. Hea õue minnes kiiruga jalga tõmmata, eriti kaste või vihmaga. Pisut suurevõitu, aga ikkagi temale ostetud, Arturi jalg on ju palju suurem.
Ei, Artur ei olnud halb mees, vaid lihtsalt liiga isepäine, kes soovis olla ainumääraja. Ning siis, kui Erna tema ideedega kaasa läks ja oli valmis meest töödes abistama, oskas Artur olla eriti heatahtlik ja leidis isegi üles huumorisoone, mis tavalises suhtlemises kippus alatasa ära kuivama.
Tookord oli Artur naasnud alles hilisööl, muidugi viinalõhnalisena, nii et öösärgis ust avama läinud Erna ei saanud noomitussõnu ütlemata jätta.
„Kui miilits oleks su kinni pidanud – lubadest ilma nagu naksti!”
„Ah, kellel minuga asja, ei hooli minust miilits ega oma naine,” heitis mees vastu, aga üllatavalt rahumeelsena, nii et Erna teda hoolikalt silmitsema jäi ja tõi hilisest ajast hoolimata õhtusöögi lauale. Mehe nälg oli aga hoopis teist liiki – Artur hammustas mõne suutäie, siis aga tuli naise järel magamistuppa ja võttis selle, mille järele oli pikalt igatsust tundnud.
Ega Erna teadnudki, kas ja kuivõrd Artur talle truu oli – mees elas omaette elu ning enda mõttemaailma oli ta osanud naise eest varjul hoida. Mingi paadunud naistekütt Artur ei olnud, selles oli Erna päris kindel, aga samamoodi oli ta üsna veendunud ka selles, et sobiva juhuse saabudes ei jätaks mees kätt ka võõra järele sirutamata. Või kui veelgi täpsem olla – ei põikaks kõrvale, kui keegi tema järele käe sirutaks.
Kui nad kord poollõõpimisi sellel teemal juttu tegid, oli veidi vindine Artur laia muige näole vedanud ja teadjalt väitnud:
„Mis sa niisugust asja uurid – ega see ju ei kulu!”
Abielurikkumine on alati teise osapoole reetmine, aga selle teadmise võtavad omaks vaid need, kes on endas ja oma partneris tõesti kindlad. Nii nagu maailmas on tuhandeid värvitoone, ei ole peale absoluutselt musta või absoluutselt valge midagi kindlat, ja neidki toone looduses praktiliselt ei esine. Sama kehtib ka inimsuhteid määrava tundesfääri kohta, kus valitsevad mitmeti kirjud toonid ja ühe värvuse domineerimine võib reaalse pildi sootuks kiiva kiskuda. Erna oli ennast analüüsides kogenud, et armukadedus on üpris salakaval tunne, mis veidigi toitu saades hakkab sedamaid iseennast nuumama ja võib inimese oma raskuse all lõpuks täiesti ära kurnata, ning naisel jätkus jõudu niisugustest kahtlustest mõistusega võitu saada. Tõenäoliselt hakkas ta juba esimesel abieluaastal tõdema, et Artur oli oma ettearvamatu käitumisega ja enesekesksusega kustutanud selle ammuse leegi, mille lummuses ta tookord Kohtla-Lagedal kohtudes oli nii mitmeidki ennatlikke otsuseid teinud. Üsna ruttu jäi sellest järele vaid kokkukuuluvustunne ja teadmine, et nemad Arturiga on seaduslikus abielus, mis toob kaasa nii kohustusi, muret kui vahetevahel ka rahulolu.
Jah, vanuigi tagasi vaadates tundub, et kõik, kogu senine elu on kuidagi kergelt ja ilma suuremate tõrgetena sujunud. See tagasipilk on alati kiirustav, pealispinnaline ülevaade, nagu mitmekordse kiirusega näidatav film, mida vahel jupikaupa televiisoris joosta lastakse – seal pole aega ega võimalustki detaile tähele panna ega toimunusse süveneda. Kui aga hakata oma üksikutele eluseikadele süvenenult mõtlema ja meelde tuletama seda, mis omal ajal oli lausa ahastama või isegi Jumalat appi hüüdma pannud…
Jah, Jumalaga olid Ernal veidi isemoodi vahekorrad, temale polnud lapsepõlvekodust niisugust teadmist kaasa antud, et kuskil eksisteerib keegi kõikvõimas, kes suunab kõikide inimeste käekäiku. Õigemini kaasnes mõttega Jumalast jällegi üks meenutuspilt, seekord üsna varasest lapsepõlvest, kui suur sõda oli puhkenud ja isa oli venelaste sundmobilisatsiooniga kaasa viidud. Siis palus ema Jumalat, et isa koju tagasi saaks, aga asjata, isa oli sadamas laevale pandud ja Venemaale viidud. Ema aga palus ikkagi, siis juba seda, et isa sõjas ellu jääks, viis ka Erna käekõrval kirikusse ja sakslaste ajal käisid nad seal tihti. Kuni pärast sõja lõppu keegi võõras mees neile tuli ja rääkis, et isa polnudki sõtta jõudnud, vaid kuskil sunnitöölaagris kõhutõppe surnud.
„Minul läks õnneks korda paraneda, aga tema… Paljud jäid sinna Uurali taha mulda, eestlasi ei usaldatud sõtta saata! Alles pärast, kui rinne juba Moskva alla jõudis, aga tema oli siis juba ammu maetud,” seletas mees, kes olevat laagris isa narikaaslane olnud.
Ema oli mehe juttu kuivade silmadega kuulanud,