Punane ja must. StendhalЧитать онлайн книгу.
vanemate imetlust, vaatasid ka lapsed suuril silmil Julieni otsa. Üks teenijaist ilmus lävele, Julien aga jätkas ladina keeles. Teenija jäi algul liikumatult seisma, siis aga kadus. Varsti ilmusid uksele proua toaneitsi ja köögitüdruk. Adolphe oli raamatu avanud juba kaheksast kohast, aga Julien kandis kõike ette ikka ühesuguse kergusega.
«Ah, sa mu jumal, kui kena väike preester!» hüüdis jumalakartlik köögitüdruk.
Härra de Rênali enesearmastus oli puudutatud; ta ei mõtelnudki hakata kodukooliõpetajat eksamineerima, ta katsus kramplikult meenutada mõnda ladinakeelset sõna. Lõpuks ometi tuli talle meelde üks Horatiuse värss. Julien teadis ladina keeles ainult piiblit. Ta vastas kulme kortsutades:
«Püha amet, milleks ma valmistun, keelab mul lugemast niisugust ilmalikku luuletajat.»
Härra de Rênal kandis ette üsna rohkesti neid arvatavaid Horatiuse värsse. Ta seletas lastele, kes see Horatius niisugune oli, aga lapsed olid täis imetlust ega teinud suurt välja kõigest sellest, mis ta neile rääkis. Nad silmitsesid ainult Julieni.
Et teenijad ikka veel uksel seisid, pidas Julien tarvilikuks oma katset jätkata.
«Laske nüüd,» ütles ta kõige väiksemale laste seast, «Stanislas-Xavier märgib mulle mõne koha pühakirjast.»
Väike Stanislas oli sellele väga uhke ning luges ette, nii hästi-halvasti kui oskas, esimese sõna mingist reast ja Julien kandis seepeale ette kogu lehekülje. Nagu nimme selleks, et härra de Rênali triumf oleks täielik, astusid Julieni ülesütlemise ajal sisse härra Valenod, ilusate normandia hobuste omanik, ja härra Charcot de Maugiron, ringkonna abiprefekt. Sellele stseenile võlgnes Julien, et teda siitpeale austati kõigi poolt «härra» – tiitliga. Isegi teenijad ei julgenud teda teisiti nimetada.
Õhtul voolas kogu Verrières kokku härra de Rênali poole, et imet ise oma silmaga näha. Julien vastas kõigile mingi sünge ilmega, luues nõnda teatava vahekauguse. Ta kuulsus levis linnas nii kiiresti, et mõni päev hiljem härra de Rênal, kartes, et keegi võib talt Julieni üle lüüa, tegi talle ettepaneku alla kirjutada kahe-aasta lepingule.
«Ei, mu härra,» vastas Julien külmalt, «kui te tahate mind enese juurest minema saata, siis olen ma sunnitud minema. Leping aga, mis seob ainult mind, teid aga millekski ei kohusta, ei ole õiglane, ma pole sellega nõus.»
Julien oskas ennast nii heasse valgusse seada, et ei möödunud kuudki ta majja ilmumisest, kui juba härra de Rênal ise tema ees austust tundis. Et küree härra de Rênali ja härra Valenod’ga läbi ei saanud, siis ei võinud keegi reeta Julieni endist Napoleoni-vaimustust; ta ise aga kõneles temast ainult põlastusega.
Seitsmes peatükk
HINGESUGULUS
Nad ei oska südant teisiti liigutada kui ainult talle valu tehes.
Lapsed jumaldasid Julieni, tema aga ei armastanud neid sugugi; ta mõtted viibisid mujal. Ükskõik mis poisijõmpsikad tegid, ta ei kaotanud kunagi kannatust. Külmana, õiglasena, ükskõiksena ja ometi armastatuna, kuna ta majast teataval määral igavuse minema kihutas, – sellisena oli ta siiski hea kasvataja. Ise tundis ta vaid viha ja vastikust selle kõrgema seltskonna vastu, millest ka temal lubati osa võtta, olgugi ainult kõige kaugemal laua otsas. See vahest seletabki ta viha ja vastikustunnet. Juhtus olema mõningaid lõunaid kutsutud külalistele, kus ta oma põlgust kogu teda ümbritseva seltskonna vastu vaevalt suutis vaos hoida. Kord, see oli Saint-Louis päeval, kui härra Valenod nende pool jälle suu täis võttis, oleks Julien end peaaegu juba reetnud. Ta põgenes aeda ettekääridel, et soovib näha lapsi. «Millised kiidulaulud ausameelsusele!» hüüdis ta mõttes. «Nagu oleks see ainus voorus maailmas; ja ometi samal ajal milline tähelepanu, milline roomamine mehe ees, kes ilmselt on oma varanduse kahe- või kolmekordseks paisutanud selle aja jooksul, mil ta valitseb vaeste varandust! Võin kihla vedada, et ta hangib endale sissetulekuid isegi neist summadest, mis on määratud leitud laste ülalpidamiseks, nende vaesekeste arvel, kelle viletsus on teiste omast veelgi neetum! Oh teie peletised! Peletised! Eks ole minagi samalaadi leitud laps, keda vihkab isa, vihkavad vennad ja kogu pere!»
Mõni päev enne seda oli Julien üksinda jalutanud ja peast lugenud oma palveid väikeses Belvedere-nimelises metsatukas ülalpool Truuduse alleed, kui ta nägi oma vendi lähenevat üksikut teerada mööda. Asjata oli ta katsunud nende eest kõrvale põigata. Ta ilus must ülikond, ta äärmiselt korralik väljanägemine, ta siiras põlgus nende vastu äratasid neis tooreis töömeestes sellise kadeduse, et nad ta oimetuks peksid ja veriselt maha jätsid. Juhuslikult tuli sinna jalutama ka proua de Rênal koos härra Valenod’ ja abiprefektiga; proua nägi Julieni maas lamavat ja pidas teda surnuks. Tema ehmatus oli nii suur, et Valenod’s hakkas ennast kadedustunne liigutama.
See rahutus oli Valenod’ poolt veel varajane. Julien leidis proua de Rênali küll ilusa olevat, aga ta vihkas teda ta ilu pärast; see oli esimene kari, millele ta õnnelaev pidi peaaegu otsa jooksma. Ta kõneles prouaga võimalikult vähe, et nõnda unustada oma esimese päeva tundepuhangut, mis teda oli sundinud proua kätt suudlema.
Elisa, proua de Rênali toatüdruk, oli juba mahti saanud nooresse kasvatajasse armuda; ta kõneles temast prouale õige sageli. Elisa armastus oli Julienile kaela toonud ühe teenri viha. Kord kuulis ta seda teenrit Elisale ütlevat: «Sestsaadik, kui see kasimatu kasvataja meie majas on, ei armasta te enam minuga kõnelda.» Julien ei olnud seda solvamist ära teeninud, aga ta hakkas ilusa poisina vaistlikult märksa enam hoolitsema oma välimuse eest. Härra Valenod’ põlgus kasvas samuti kahekordseks. Ta ütles avalikult, et noorele abbéle ei kõlba nii palju edvistada, sest peale preestrikuue kandis Julien ka tavalist ülikonda.
Proua de Rênal pani tähele, et Julien kõneles harilikust enam Elisaga; ta sai teada, et selle põhjuseks on noormehe liiga väike riiete tagavara. Pesu oli tal nii vähe, et ta seda väga sageli pidi laskma väljas pesta, ning neis väikseis asjus oligi Elisa talle abiks. Sellest äärmisest puudusest ei olnud proua de Rênalil ennem aimugi ning ta oli väga liigutatud. Ta oleks poisile meeleldi midagi kinkinud, aga ta ei julgenud. See sisemine takistus oli esimeseks piinlikuks tundmuseks, mille põhjuseks oli Julien. Siiamaani oli Julieni nimi ja puhta ning täiesti platoonilise rõõmu tunne talle üks ja seesama. Kuna proua de Rênali vaevas mõte Julieni vaesusest, siis rääkis ta oma mehele, et oleks vaja noormehele veidi pesu kinkida.
«Lollus!» vastas too. «Mistarvis kingitusi teha inimesele, kellega me niikuinii täiesti rahul oleme ja kes meid hästi teenib? Teine asi, kui ta oleks hooletu ja kui tema tööindu tuleks ergutada.»
Proua de Rênal tundis, et selline käsitusviis on alandav, enne Julieni tulekut aga ei oleks ta seda märganud. Iga kord, kui ta nägi noore abbé muide küllaltki vähenõudliku riietuse äärmist korralikkust, pidi ta eneselt küsima: «Vaene poiss, kuidas ta küll toime tuleb?»
Selle asemel et kõige selle pärast, mis Julienil puudus, piinlikkust tunda, muutus ta üha kaastundlikumaks.
Proua de Rênal oli üks neid provintsinaisi, keda paarinädalase nägemise järel võis väga kergesti pidada rumalaks. Mingeid elukogemusi tal ei olnud, samuti mitte erilist lusti särada vestlemisel. Oma õnneigatsuses, mis on loomulik kõigile olendeile, ei hoolinud see loomult õrn ja uhke hing põrmugi nende labaste inimeste teguviisist, kelle hulka juhus ta oli heitnud.
Ta oleks silma paistnud oma loomulikkuse ja vaimuerkusega, kui tal oleks olnud vähegi haridust. Aga rikka pärijana kasvas ta üles Sacré-Coeuri palveõdede keskel, kes ääretult vihkasid kõiki prantslasi, keda peeti jesuiitide vaenlasteks. Proua de Rênalil oli olnud küllalt arukust, et varsti unustada kõik see absurdsus, mida ta kloostris oli õppinud; midagi selle asemele panna ta aga ei osanud ning lõpuks elaski ta selles vaimupimeduses. Varajased meelitused, mida talle kui rikkale pärijale tehti, ja kindel kalduvus kirglikule vagadusele pöörasid ta elu täiesti endasse. Kõige täiuslikuma järeleandmise ja loobumuse paiste juures, mida Verrières’i abielumehed oma naistele eeskujuks seadsid ja mis oli härra de Rênali uhkuseks, oli ta harilik hingeseisund õigupoolest üleoleva uhkuse tagajärg. Mõnigi upsakaks peetud printsess võis siiski palju rohkem tähelepanu