Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
ja kõigile ponnistustele vaatamata ei suutnud ta lämmatada kähedat oiet, mis haihtus seltskonna naeru ja õnnitluste melusse.
“Nii tuleb asju ajada, kas pole?” hüüatas isa Dantès. “On see teie meelest ajaraiskamine? Jõuda kohale eile hommikul ja täna kell kolm olla juba abielus! Ainult meremehed oskavad asjad nõnda kähku korda ajada.”
“Aga muud formaalsused,” pomises areldi Danglars. “Leping, paberid?..”
“Leping on valmis,” naeris Dantès. Mercédèsil pole midagi, minul nõndasamuti! Me abiellume varalahutuslepinguta! Seetõttu ei võtnud kirjutamine palju aega ja maksta tuleb vähe.”
Lõbus nali võeti vastu rõõmsa naeru ja braavohüüetega.
“Nõnda et siis see, mida meie kihluspeoks peame, on hoopis pulmapidu,” tähendas Danglars.
“Seda mitte,” sõnas Dantès, “te ei kaota midagi, olge mureta. Homme hommikul lähen ma Pariisi. Neli päeva minekuks, neli päeva tulekuks, üks päev selleks, et korralikult täita ülesanne. mis mulle on antud, ja esimesel märtsil olen ma tagasi. Järelikult tuleb tõeline pulmapidu teisel märtsil.”
Mõte uuele peole õhutas lõbusat tuju sel määral, et isa Dantès, kes oli pidusöögi algul vaikuse üle kurtnud, püüdis nüüd üldises jutuajamises asjatult tulevase abielupaari õnneks toosti öelda.
Dantès aimas isa mõtteid ja naeratas talle hellalt. Mercédès vaatas saali käokella ja andis Dantèsile vaikselt märku.
Lauas valitses lärmakas lõbusus ja igaüks tundis end vabalt, nagu on tavaks kujunenud lihtrahva hulgas peosöögi lõpul. Kellele tema koht lauas polnud meeldinud, oli tõusnud ja endale uued lauanaabrid otsinud. Kõik rääkisid korraga ja keegi ei vaevunud jälgima vestluskaaslase juttu, vaid ainult oma mõtteid.
Fernand’i kahvatus oli Danglars’i palgetele üle läinud; Fernand’il aga justkui polnudki enam eluvaimu sees, ta oli nagu patune põrgu leekides. Esimeste seas oli ta lauast tõusnud ja kõndis nüüd saalis edasi-tagasi, kikitades kõrvu keset lärmakaid laule ja klaaside kõlinat.
Caderousse astus Fernand’i juurde sel hetkel, kui Danglarsgi, kelle eest katalaan näis põgenevat, oli ühes saalinurgas tema juurde läinud.
“Jumala eest,” ütles Caderousse, kelle hingest Dantèsi meeldiva käitumise ja eriti papi Pamphile’i hea veini tõttu oli lahtunud viimane viharaas, mis oli seal idanema hakanud Dantèsi ootamatut õnne nähes, “jumala eest, Dantès on kena poiss. Kui ma nüüd teda pruudi kõrval vaatan, mõtlen ma, et oleks tõesti kahju olnud talle seda halba nalja teha, mida te eile plaanitsesite.”
“Näed isegi, et sellest midagi ei tulnud,” ütles Danglars. “Vaene Fernand oli nii löödud, et algul oli mul temast kahju. Aga nüüd, kus ta on oma otsuse teinud ja koguni oma rivaali esimeseks peiupoisiks hakanud, pole enam midagi öelda.”
Caderousse vaatas Fernand’i poole, too oli näost kaame.
“Ohver on seda suurem,” lisas Danglars, “et tüdruk on tõepoolest ilus. Pagana pihta! Mu tulevane kapten on õnneseen! Tahaksin kas või pool päeva Dantèsi nime kanda.”
“Kas hakkame minema?” küsis Mercédèsi mahe hääl. “Kell on juba kaks, meid oodatakse veerand kolm.”
“Jajaa, hakkame minema,” ütles Dantès ja tõusis kiiresti.
“Hakkame minema!” hüüdsid kõik külalised kooris.
Samal hetkel nägi Danglars, kes ei pööranud silmi aknalaual istuvalt Fernand’ilt, kuidas tolle pilk vilama hakkas, kuidas ta nagu krambi mõjul püsti tõusis ja siis tagasi aknalauale istuma vajus. Peaaegu samal hetkel kostis trepilt summutatud müra: rasked põntsuvad sammud, relvade kõlin ja ähmane jutukõmin kostsid üle külaliste küllaltki lärmakatest hüüetest ja tõmbasid tähelepanu endale. Otsemaid tekkis murelik vaikus.
Müra ligines: kolm korda põrutati vastu uksepaneeli. Kõik vaatasid üksteisele imestunult otsa.
“Seaduse nimel!” kostis kõlav hääl, millele keegi ei vastanud. Uks läks lahti ja sisse astus politseikomissar, särp üle õla ja tema kannul neli relvastatud sõdurit kaprali juhtimisel.
Mure kasvas kohkumuseks.
“Mis on lahti?” küsis reeder, astudes komissari poole. keda ta tundis. “Härra komissar, kahtlemata on tegu eksitusega?”
“Kui tegu on eksitusega, härra Morrel.” vastas komissar “selgitatakse asi kiiresti, uskuge mind. Ma tulin siia arreteerimiskäsuga. Ja kuigi ma kahetsusega oma ülesannet täidan, pean ma seda ikkagi täitma. Kes teist, härrad, on Edmond Dantès?”
Kõigi pilgud pöördusid noormehe poole. Dantès oli väga erutatud, ent säilitas väärikuse, astus sammu ette ja ütles.
“Mina, härra komissar, mida te soovite?”
“Edmond Dantès,” lausus komissar, “ma arreteerin teid seaduse nimel!”
“Arreteerite mind!” ütles Edmond kergelt kahvatades. “Miks te mind arreteerite?”
“Ma ei tea, härra, aga te saate seda teada esimesel ülekuulamisel.”
Härra Morrel mõistis, et halastamatu olukorra vastu ei saanud. Komissar, kellel on särp üle õla, ei ole enam inimene, vaid seadust esindav raidkuju – külm, kurt ja tumm.
Isa Dantès aga tormas ohvitseri juurde: maailmas on asju, millest ühe isa või ema süda iial aru ei saa.
Ta palus ja anus: pisarad ja palved ei aidanud. Ometigi oli ta ahastus nõnda suur, et see komissarile hinge läks.
“Rahunege, härra,” ütles ta, “võib-olla on teie poeg jätnud täitmata mõned tolli- või sanitaareeskirjad, ja kui tema käest on saadud andmed, mida tahetakse saada, lastakse ta tõenäoselt vabaks.”
“Nonoh! Mida see siis tähendab?” küsis Caderousse kulmu kortsutades Danglars’ilt, kes teeskles üllatust.
“Kust mina tean?” ütles Danglars. “Olen nagu sinagi, ma näen küll, mis toimub, aga aru ei saa. Olen segaduses.”
Caderousse’i pilgud otsisid Fernand’i: too oli kadunud.
Ja siis nägi ta vaimusilmas kohutava selgusega eelmise õhtu stseeni
Toimunud katastroof oli otsekui rebestanud loori, mille eelmise õhtu purjusolek oli tema ja ta mälu vahele tõmmanud.
“Ah nii!” kähises ta. “Kas see pole mitte nalja tagajärg, millest te eile õhtul rääkisite, Danglars? Sellisel juhul häda sellele, kes seda tegi, see on üsna vilets nali.”
“Ei saa olla!” hüüdis Danglars. “Sa tead ju väga hästi, et ma tõmbasin paberi lõhki.”
“Sa ei tõmmanud seda lõhki,” ütles Caderousse. “Sa viskasid ta nurka, see oli kõik.”
“Pea suu, sina pole midagi näinud, sa olid täis.”
“Kus on Fernand?” küsis Caderousse.
“Kust mina tean?” vastas Danglars. “Vist kemmergus. Jätame selle jutu ja lähme parem õnnetutele appi.”
Selle jutuajamise ajal oli Dantès kõigil sõpradel naeratades kätt surunud, läks siis sõdurite juurde ja ütles:
“Ärge muretsege, eksitus selgitatakse ja arvatavasti ei jõua ma isegi vanglani.”
“Täiesti kindel, uskuge mind,” sõnas Danglars, kes sellel hetkel, nagu me juba mainisime, asjaosaliste juurde tuli.
Dantès läks trepist alla, komissar tema ees ja sõdurid ümber. Tõld, mille uks oli pärani, ootas tänaval. Dantès astus sisse, kaks sõdurit ja komissar tema järel. Uks löödi kinni ja tõld asus teele Marseille poole.
“Hüvasti, Dantès! Hüvasti, Edmond!” hüüdis Mercédès välja galeriile joostes.
Vang kuulis seda viimast karjatust, mis vallandus otsekui nuukse ta mõrsja ahastavast südamest. Dantès pistis pea tõllaaknast