Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
Nimetame keiser Peetrit, kes püüdis venelasi riietada nagu eurooplasi. Enamasti ei ole rahva reaktsioon naabrite kultuurile aga äärmuslikult eitav ega jaatav. „Kõrgemalt” kultuurilt võetakse üht-teist üle, osa temast aga jäetakse kõrvale.
Enesest mõista on üks asi, mis võetakse üle võimsamatelt ja edukamatelt naabritelt (kes tihtipeale on ka vaenlased), nende võimustruktuur, olgu siis monarhia või demokraatia. Minevikus võisid inimesed hõlpsasti uskuda, et kuninga ja aadlike olemasolu mingil kombel garanteerib sõjaõnne ja jõukuse rahvale. Usk kuninga või keisri maagilisse võimu oli levinud laialt. Rooma imperaatori ja Inglise kuninga käest nõutasid haiged inimesed abi: usuti, et valitseja puudutusel on ravivägi. Sellised uskumused võivad väga hästi levida ja kuningad võidakse ametisse panna selleks, et mitte olla halvemad rojalistlikest vastastest, kes seni olid edukad. Mõnikord võisid kuningavõimu kehtestajatel olla ratsionaalsemad motiivid: arvatavasti oli võõrastel valitsejatel hõlpsam suhelda kuningatega kui talupoegade kambaga.
Usun, et „ratsionaalset rojalismi” esindavad leedulased, kes lasevad Mindaugasel 1253. aastal end kuningaks kuulutada. Kuningana on tal kahtlemata parem võidelda Saksa rüütlitega, astuda kontakti Rooma paavstiga, võtta koos rahvaga vastu ristiusk ning saada Roomalt oma iseseisvusgarantiid.
Näitena maagilisemast kuningavõimu mõistmisest võiks tuua tuntud loo neljast kuningast, kelle eestlased olevat Jüriöö ülestõusu ajal endale valinud. Kroonika järgi: „Anno 1343 Püha Jüri ööl oli suur tapmine Harjus, sest eestlased Harjud tahtsid omaenda kuningaid. [-] Pärast seda valisid nad 4 eesti talumeest kuningateks, kellel olid kullatud kannused ja kirjud mantlid, panid neitsikroonid (need olid sel ajal kasutusel ja kullatud), mis nad olid röövinud, omale pähe, sidusid kullatud vööd endale keha ümber; – see oli nende kuningalik toredus (dat was ohre koningliche pracht)”
Kahjuks ei saa me kindlad olla, et see lugu on tõsi. Krooniku hoiak on eestlastevastane ja küllap meeldinuks talle naeruvääristada eestlaste juhte. Uku Masing on oma uurimuses püüdnud näidata, et eestlaste mässu oma valitsejate vastu Põhja-Eestis tegelikult ei olnudki. Lugu Jüriööst olla krooniku väljamõeldis, kes tahtis õigustada ordu sõjaretke Taani võimu all olevasse Põhja-Eestisse. Sellisel juhul oleks väljamõeldis ka lugu neljast kuningast. Kui see aga ei ole nii, võib ta olla hea näide poliitilise struktuuri loomisest selle mõjul, mida võiksime nimetada rahvuslikuks alaväärsustundeks.
Sellisest tundest sigib mitmesuguseid hindamisi ja võrdlemisi, mis loovad üksühese vastavuse eri kultuuride vahel. Nii saab rahvas avastada lünki oma kultuuris, mida seni pole märgatud, pole olnudki. On võimalik, et XIV sajandil leidsid eestlased, et nende kultuuris on puudu kuningad ja rüütlid. Igal juhul tegid nad 500 aastat hiljem tõsise pingutuse, et täita teisi lünki, mis olid olulised sel ajal: sünnib rahvuseepos „Kalevipoeg”. „Kalevipoeg” koos eesti laulu- ja pasunakooride ning teatritruppide asutamisega oli meie ärkamisaja suuremaid saavutusi. Mõnest aspektist oli ärkamisaeg suunatud akulturatsioon, mille käigus täideti lüngad ja tõestati, et eestlastel on kõik tunnused, mis iseloomustavad niinimetatud kultuurrahvast.
On huvitav, et üks nendest tunnustest XIX sajandil sattus olema midagi tüüpilist sõjakatele barbaritele, kes mõned aastatuhanded varem lõid poliitilised ja kultuurilised struktuurid ja ideoloogiad, mis said eeskujuks kõikidele kultuurrahvastele. Veel XX sajandil püüti mitmel Euroopa maal kehtestada kuningavõimu, mis Albaanias ja formaalselt ka Soomes lühemaks ajaks õnnestus. Analoogseid taotlusi on teada ka 1930-ndate aastate Eestist: siingi oli päevakorral aadliseisuse loomine ja kuningavõimu kehtestamine. Sangarieepika maine on paljudes maailma maades jätkuvasti kõrge ja seda on viimaste aegadeni usinalt juurde soetatud – ikka tunaste barbaarsete mallide järgi, mis paistavad läbi meie ofitsioossest sõjakirjandusestki. Nii võime küll olla kindlad, et gutilaste, ahhailaste, aarialaste, türklaste ja germaanlaste poliitilised ja kultuurilised traditsioonid elavad veel kaua.
EESTI DEKOLONISEERIMINE
Seda väljendit tarvitati mõnevõrra üheksakümnendate aastate algul, kui mõned aktivistid leidsid, et Eesti inkorporeerimist Nõukogude rahvaste vennalikku perre võiks lugeda koloniseerimiseks ja siis ÜRO kaudu taotleda dekoloniseerimist, eeskätt siia tulnud kolonistide toimetamist tagasi suurele kodumaale. Nüüd on see algatus jäänud minevikku. Mis aga ei tähenda, et mõisteid „kolonialism”, „koloniseerimine” ja „dekoloniseerimine” Eesti kohta kasutada ei saaks. Laenates mõisteid ja mõtteid tuntud teoreetikutelt nagu Franz Fanon ja Edward Said, on seda nüüd ka tehtud. Epp Annus vaatleb „Keeles ja Kirjanduses”, kuidas eestlased oma identiteeti luues tüüpilise koloniaalrahva kombel ühtpidi kolonisaatoritega sarnaneda ja teistpidi neist erineda on püüdnud. Määrav on koloniseeritu vaimne sõltuvus kolonisaatorist: nii tähendab iseseisvumine allutatute püüdu saada valitsejate sarnaseks. Enda võrdlemine endiste ja praeguste isandatega on koloniseeritud rahvaste maailmapildis, nende diskursuses üks leitmotiive.
Kui selle pilguga vaadata eesti mõttelugu, ei tule illustratsioonidest puudu. Neid leiab nii ärkamisajast, XX aastasaja algusest kui tänapäevast. Ikka on siinmail üks peamisi muresid, et ei olda – ei osata olla – nagu saksad, nagu eurooplased, nagu valged inimesed, nagu Lääne inimesed.
Meie koloniseerijad ei tulnud idast, vaid läänest. Nõukogude võim muutis meie hoiakuid vähe ja siiski suurema läänemeelsuse suunas. Lääne tunnustus, mida riigil on vaja julgeoleku huvides, on ka vaimselt meile väga tähtis. Isegi omaenda koduseid asju hinnatakse sageli sellest aspektist: võib jääda mulje, et parandame oma teid, korraldame ümber kooliharidust, looduskaitset või pangandust rohkem selleks, et see oleks nagu Euroopas, et eurooplased veenduksid Eesti kuulumises Euroopasse, kui selleks, et asjad oleks korras ja rahuldaks meie oma vajadusi. Meid huvitab rohkem, kuidas me Läänele paistame, kui see, mis me tegelikult oleme.
Koloniseerimine on saavutanud just seda, et eestlased, nagu paljud teised rahvad, on õpetatud oma teistsugusust häbenema, seda varjama või püüdma sellest lahti saada. Lääne kolonisatsioon istutas eestlastesse sügava alaväärsustunde ja kahestumise, mis kestab tänini. Kõige parem artikkel sellest pärineb ajaloolaselt Paul Johansenilt ja on ilmunud eesti keeles 1989. aasta novembri „Loomingus”. Alguses, veel kaua pärast muistseid iseseisvussõdu ja ülestõuse, see nii ei olnud: eestlased olid oma teistsugususest teadlikud, võib-olla ka uhked, ja püüdsid seda hoida ning kaitsta, nagu oli näiteks paljude kristluse-eelsete usukommetega. Sellist rahvuslikku konservatiivsust soosis feodaalaja seisuslik süsteem, mis tegi talupoegadest eestlastel peaaegu võimatuks saavutada paremat staatust. Kui vana seisukord mõranes, tekkis ka eestlastel võimalus endale nii isikutena kui rahvana uus roll leida. Seda pakkus romantiline filosoofia, mis hakkas nägema rahvustes ja rahvuslikkuses väärtust, vastupidi senistele arusaamadele, milles kultuurilisel pluralismil polnud kohta.
Uus roll eestlastele, lätlastele, tšehhidele ja teistele alandatud ja põlatud rahvastele sündis aga vanade klassitsistlike ja uute romantiliste arusaamade kompromissina. Euroopas oldi valmis matse ja barbareid paremate inimeste hulka lubama, kuid selleks pidid nad ümber kasvama, saama tsiviliseerituks ja seda tsiviliseeritust ka muule maailmale demonstreerima. Mida eestlased, nagu nende naabrid, ka tegid. See tähendas tegelikult varasema kultuuri ja keele põhjalikku muutmist, loobumist paljust senisest ja uue omaksvõtmist. Ärkamisajal hääbusid eestlaste hulgas tegelikult oma põliskultuuri mitmed olulised osad nagu vana rahvalaul ja muinasusu säilmed. Viimane teadaolev ohverdamine „maajumalatele” oli Setumaal umbes sada aastat tagasi. Ärkamisajast peale on eesti kultuur olnud palju enam orienteeritud teistele, Euroopale, Ameerikale, kui omaenda minevikule. Õigupoolest on ainus asi, mis säilitab meie sidet esivanematega, eesti keel. Kuid ka seda sidet on püütud ja püütakse katkestada keele „uuendamise” ja pideva korraldamisega, mis peaks eesti keele muutma euroopalikumaks.
Keelel ja muul kultuuril on mitu mõõdet, mitu funktsiooni. Järjepidevuse, põlvkondade sideme hoidmine on üks neist, võib-olla isegi mitte kõige tähtsam. Kuid kui see mõõde kõrvale jääb, kaotab kultuur tasakaalu ja kindluse. See, et eestlastel tänini ei ole oma filosoofiat, võib olla üks selle kindlustunde puudumise märke, ent ka selle tulemus, et eesti keel on uuendatud ja korraldatud nii kaugeks oma loomulikust olekust, et temas ei saa enam vabalt ja loovalt mõelda; ta sobib pigem tõlkimiseks, võõraste