Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
ja julgusest.
Eesti kultuuri võib võrrelda mõne väga vana rahva omaga, kes on sidemed minevikuga säilitanud, olgu need hiinlased, jaapanlased või juudid. Nad kõik on säilitanud palju muistset, olgu religioonis, keeles või kunstis, ei ole seda kõike uue vastu vahetanud. Kõigi kolme rahva edusammud meie aja maailmas panevad küsima, kas ei anna kinnihoidmine minevikust kultuurile- rahvale ka jõudu ja oskust oleviku ja tulevikuga hakkama saada.
Muidugi ei ole kõik hiinlased, jaapanlased ja juudid traditsionalistid – viimased on igal pool vähemuses. Kuid ilmselt on traditsionalistidel normaalses kultuuris oluline koht. Hiina kultuur oleks puudulik, kui seal poleks neid „lii-ste”, kes püüavad elada konfutsianistlike normide järgi. Jaapani kultuur oleks puudulik ilma vanameelsete šintoistideta, kes hoiavad aus vana loodusreligiooni, jaapani oma maausku. Juudi kultuur oleks puudulik ilma mustades kuubedes ja kaabudes ultraortodoksideta, kes jonnakalt säilitavad talmudistlikud arusaamad ja seavad oma elu kolm tuhat aastat vana tabudesüsteemi järgi. Osa neist suhtub jahedalt, vahel isegi vaenulikult juudiriiki Iisraeli. Ja ometi on New Yorgis nende käes arvestatav osa elektroonikaärist…
Kui seda paralleeli edasi arendada, siis võiks väita, et eesti kultuur vajaks oma ultraortodokse, neid, kes elustavad muistse maausu, kutsuvad tagasi minema aetud maajumalad, kummardavad pühi puid ja allikaid, kasutavad vana murdekeelt, ei pea praegust Eestit oma riigiks, teretavad metsa ja keelduvad näiteks Coca-Cola’st, sõiduautost, telekast, ja Eurovisiooni laulude kuulamise asemel laulavad ise vanu regilaule. Selliste ekstremistide olemasolu oleks märk, et eestlased on oma alaväärsustundest kolonisaatorite ees üle saanud. Nende puudumine aga tähendab vist seda, et oleme ikka koloniseeritud rahvas.
OLLA EUROOPLASED, SAADA INDIAANLASTEKS
Olen viimase kuu tegelnud peamiselt vanade hiina tekstidega, mis on ehk aidand selgineda mõnel arusaamal. Hiina traditsioonilise mõtlemise aluseid on usk looduse ja inimese tasakaalu. Kaks ürgjõudu – naiselik-varjuline yin ja mehelik-valge yang – on igal pool, igas asjas; nii on kõik olemasolev mitmene, sisaldab vähemalt kaht alget, mida kuidagiviisi üksteisele taandada ei saa.
Sellele on ühtaegu kurb ja kosutav mõelda meie maailmas, mida turujõud muudavad ikka ühtsemaks ja ühenäolisemaks, nimetatagu seda globaliseerumiseks, amerikaniseerumiseks või lihtsalt progressiks. Tavaline mõtteskeem kinnitab, et maailmas on praegu kaks suunda – võidukas globaliseerumine ja hääbuma määratud natsionalism.
Umbes sama püüti meile paarikümne aasta eest selgeks teha Nõukogude Liidus: nõukogude kultuur pidi olema midagi internatsionalistlikku, rahvusraamidest üleulatuvat. Tegelikkuses pole kumbki – ei toonane valdavalt venekeelne nõukogude kultuur ega praegune valdavalt ingliskeelne globaalkultuur – põhimõtteliselt teistsugused kui senised rahvuskultuurid. Globaliseerumine tähendab ikka ühe kultuuri või kultuurkonna võitu teiste üle ning nende hävitamist ja kõrvaletõrjumist.
Pilt on sarnane sellega, mis kunagi sündis Rooma impeeriumis. Vallutatud aladel kadusid keeled, religioonid ja kultuurid, kunst ja arhitektuur on tüütult ühenäoline igal pool Kölnist Kartaagoni ja Palmyrast Heraklese sammasteni. Rooma võttis üle kreeka kultuuri ja arhitektuuri ning paljundas, kloonis seda lõpmatult, toomata juurde kuigipalju uut. Kui paneme võrdusmärgid Rooma = USA, ja Kreeka ja muud impeeriumi idaalad = Euroopa, saame päris head paralleelid mineviku ja tänapäeva vahel. Nagu rooma kultuur oli hellenistlik, on ameerika kultuur euroopalik; Ameerika on Euroopa imperialismi löögirusikas, mis omal kombel jätkab Euroopa kolonisaatorite ja misjonäride tööd. Euroameerika kultuuriimperialism püüab hävitada kõik sügavamalt teistsuguse, teised mõtteviisid, teised religioonid. See on globaliseerumise kultuuriline pool, mida globaliseeruv majandus – Time-Warner, Microsoft, Walt Disney ja teised – tõhusalt toetavad käsikäes evangeelsete misjonäridega.
Vaadates seda traditsioonilise hiina mõtlemise seisukohalt, võime öelda, et euroameerika imperialism taotleb tasakaalu, harmoonia (he) asemel ühtsust, samasust (tong). Tahetakse ühe kultuuri täielikku võitu. See on kultuur, milles muidugi on oma huvitavaid variatsioone ja dialekte, nagu oli omal ajal ka romaniseeritud Euroopas, kuid milles pole kohta päris erinevale, teistsugusele, süvastruktuurilt omapärasele.
Tänini võidukana püsinud läänemaailma kultuur esindab kindlalt ja üsna ühekülgselt yang-poolust, on mehelik, aktiivne, tahab valitseda, piiritleda ja määratleda. Teistsugust, seda, mis tema yang-raamidesse ei mahu, püüab ta hävitada, assimileerida, koloniseerida, ümber struktureerida, muuta laulupeolikuks, meelelahutuslikuks.
Lääne kolonialism on ka leidnud võimalused, kuidas sundida rahvaid ise oma kultuuri häbenema ja hävitama. Nii on praegugi Eestis, kus minu meelest jätkub protsess, mis algas kaheksasada aastat tagasi, ainult et nüüd on selle läbiviijad juba pärismaalased ise. Nüüd ollakse Eestis valmis ajalugugi poliitiliste prioriteetide järgi, sakslastele vastuvõetava ja huvitavana, ümber kirjutama, kuigi on küllalt saksa haritlasi, kes ootaksid meilt hoopis midagi muud.
Samasugused protsessid toimuvad praegu igal pool maailmas. Näib, et nüüd võidutseb euroameerika kultuuriimperialism täielikult ja lõplikult. Ent vana hiina tarkus sunnib sellise lõppjäreldusega ettevaatlik olema. Mis on äärmuseni jõudnud, tugev ja kange, on lähedal langusele; suured võidud toovad ligemale kaotuse. Mehelik, agressiivne-aktiivne yang ei saa teist poolust, naiselikku yin’i, hävitada, nagu parem ei saa hävitada vasemat või ülemine alumist. Yin’i aeg on tulemas, on ehk ligemal, kui oskame arvata. See tähendaks aga, et vana hiina tarkuse, ent ka soome-ugri metsa- ja talupojatarkuse aeg on veel ees. Nüüd Oskar Looritsat üle lugedes leian, et kõigele oma käremeelsusele vaatamata on tal väga paljus õigus. Soome-ugri mentaliteet erines ja erineb praegugi euroameerika omast; võrreldes eurooplastega on soomeugrilased, isegi väga euroopastunud eestlased, soomlased ja ungarlased palju rohkem yin-rahvad. Seega esindavad nad praeguse yang-Euroopaga võrreldes teist poolust, teist, naiselikumat, allaheitlikumat, loodus- ja metsalähedasemat poolust, mille Euro-Ameerika on unustanud ja kõrvale tõrjunud.
See omaenda teise poole kõrvaletõrjumine on üks praeguse ökokriisi ja kultuurikriisi põhjuseid. Euroopa ja muu maailma vaimutervise ja tuleviku huvides peaks algama praegusele soome-ugri kultuuri häbenemisele ja hääbumisele vastupidine protsess: seeasemel, et oma minevik ja ajalugu maha salata, on meie missioon seda Euro-Ameerikale tutvustada. Mis tähendab tegelikult talle tema enda kaotatud ja unustatud teise poole, teistsuguse, ürgsema, pehmema ja avatuma euroopluse meeldetuletamist. See Euroopa teine pool ei kao kunagi; mida enam me ta oma kultuurist ja teadvusest välja tõrjume, seda enam hakkab ta meid kummitama, seda vägivaldsema ja pimedama vormi see kummitamine võtab. Nii on soomeugrilaste missioon Euroopas umbes sama mis põlisameeriklastel, indiaanlastel Ameerikas – olla meeldetuletus ja meeldetuletajad. Nii on eestlastel, soomlastel ja teistel praegu pigem vaja saada „indiaanlasteks” kui „eurooplasteks”. Võiks öelda ka, et praegune Euroopa on kultuuriliselt nii tasakaalust väljas, et ta ei ole enam päris Euroopa. Meie võiksime tal aidata taas rohkem Euroopaks saada. Kas soomeugrilastel on selleks jõudu? Vana hiina tarkus ütleb, et nõrk ja pehme võidab tugeva ja kõva.
KAS EESTI RAHVAS ON IGAVENE ÕPIPOISS?
Omal ajal räägiti palju eestlaste seitsmesaja-aastasest orjapõlvest. Nüüd ei ole sedasi rääkida enam poliitiliselt korrektne. Poliitiliselt korrektne on rääkida eestlaste seitsmesaja aasta tagusest integreerumisest Euroopaga.
Selle integreerumise detailidest on targem vaikida. Lembitud, Tabelinused, muhulased ja tartlased, kes integreerijate poolt viimseni maha tapeti, on surnud ja vaikivad samuti.
Tegelikult on selline uutmoodi poliitiliselt korrektne ajaloo ümberseletamine ise hea näide sellest, et eesti rahvas on seitsesada ja nüüd varsti kaheksasada aastat olnud mitmesuguste tulnukate õpipoiss. Üle seitsmesaja aasta on meile pähe tambitud, et oleme rumalad, ropud ja laisad, meie kombed metsikud, meie usk ebajumalakummardamine, meie laulud koledad ja meie keel vilets.
Alguses tulid meid õpetama saksad – misjonärid, kerjusmungad, ristirüütlid ja teised kultuuritoojad. Kui eestlased olid pakutud ristiusu hea või kurjaga, tõemeeli või silmakirjaks vastu võtnud, tulid uued saksad