Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
meie kõige paremad lõpetajad, kingime neile mõned raamatud auhinnaks… Te olete oma eeskujuliku õppimisega need ära teeninud! Võtke need meenutuseks, et te ka tulevikus õppimist ei unustaks, ükskõik millisesse kooli te edasi õppima lähete!”
Edasi läks aktus rutiinselt ja ei kestnud enam kaua. Aga kummalisel kombel hakkas Anton Aavikule kangastuma ootamatu mälestuspilt nendelt lõpuaktustelt, kus linnakooli laulukoor laval sinimustvalge lipu taustal oli Eesti Vabariigi hümni ja alati harrast tunnet tekitanud isamaalaulu „Eesti lipp” laulnud. Saalitäis õpilasi ja õpetajaid seisis ja laulis hardust tundes kaasa, need oli hingekosutavad hetked olnud. Hetkeks valdas vana koolimeest lausa hullumeelne ja ülesaamatu tahtmine võtta laul üles ka siin, Raudiku kooli viimsel aktusel. Sest mis see punane võim talle enam teha saaks? Lahti on ta juba lastud, Siberisse enam ehk ei saadetaks, aga… See pole ju võimalik! Seda ei saaks teha juba sellepärast, et keegi nendest lastest pole neid laule õppinud, nad ei tea viisi ega sõnu… See aeg eesti rahva elus on paratamatult möödas nagu tema, Anton Aaviku koolikarjäärgi. Pöördumatult…
„Ma soovin teile edaspidiseks eluks… kõike head ja ilusat! Olete vabad!” lõpetas juhataja veidi murduva häälega. Lapsed tõusid ja hakkasid käratsedes laiali minema, ka õpetajad tõusid pingilt, kohendasid lilli ja vaatasid pisut nõutult ringi. Nad olid omakeskis otsustanud väikese lõpupeo teha, aga sellega sai alustada alles hiljem, kui teised olid oma teed läinud.
Grete Altmets oli juhatajat kõnelemise ajal hoolikalt jälginud ja astus nüüd Aaviku juurde.
„Härra Aavik, kui teil on pisut aega…” Vanaproua oli kõik need aastad juhatajat härrana kõnetanud, tema suhu käibesõna „seltsimees” ei olekski sobinud. Ning kui keegi lastevanematest teda seltsimeheks nimetas, ei teinud proua pöördujat kuulmagi.
„Jah? Nüüd on mul aega laialt! Surmani!” Juhataja naeratas põgusalt, aga huumorivine kadus ta näolt kohe. Sel päeval polnud Aavikul naljatuju.
„Võib-olla kõnnime natuke? Siinsamas pargiteel,” tegi proua ettepaneku.
„Miks mitte…” Aavik heitis pilgu ümberringi, nagu tahtes veenduda, et keegi teda enam ei vaja, ja siis hakkasid nad kõrvuti astuma. Igal kevadel olid õpilased paar tähtsamat pargiteed rohust puhastanud ja üle rehitsenud, seal oli võimalik parajasti kahekesi kõrvuti kõndida.
„Härra Aavik, ma jälgisin teid, kui te kõnet pidasite… ja… ja… mul hakkas teist hirmus kahju!”
„Tohoh!” imestas mees. Ütles nii küll rohkem sellepärast, et midagi vastata.
„Teie olete väga… emotsionaalne inimene! Ma saan aru, et teil on praegu raske aeg, kool ja koolitöö maha jätta…”
„Kogu eesti rahval on raske aeg. Just nagu oleks ajalooratas tagurpidi veerema pandud, jälle pärisorjuse poole… Aga teha pole midagi!”
Grete Altmets heitis kõrvalkõndijale kiire pilgu, nagu veenduda tahtes, et tegemist on ikka õige inimesega.
„Härra Aavik, ma tahtsin teid tänada! Sellepärast, et teie sellel kurval aktusel punavõimu kiitma ei hakanud. Ja et lapsed neid praegusaja laule ei laulnud! Teie kui koolijuhataja kohus oleks olnud ju seda korraldada!”
„Kiitma? Ma pole seda võimu eluski kiitnud! Ja teate mis…” Anton Aavik lasi omakorda pilgu üle kõrvalkõndija libiseda. Oli niisugune aeg, mil pidi hoolega silmas pidama, mida räägiti, aga veel enam seda, kellele räägiti. „Mul tuli lausa hirmutav tahtmine lastele öelda, et nüüd laulame kõik koos „Eesti lippu”! Nii, nagu ma seda vanasti kümneid kordi olin öelnud.”
Grete Altmets seisatas ja vaatas juhatajale otsa. Alt üles, Aavik oli temast tublisti pikem.
„Miks te ometi seda ei teinud!” ütles ta etteheitvalt.
„Sellepärast, et keegi enam ei oska seda laulu! See aeg on kahjuks möödas!”
„Mina oskan! Mina oleksin koos teiega laulnud!” Ja proua Grete alustaski sedamaid vaiksel häälel, aga kindlalt viisi pidades:
„Kaunistagem Eesti kojad
kolme koduvärviga…”
Vana daam laulis kogu esimese salmi ja jäi siis vakka, pisarad silmis. Ning Anton Aavik ei osanud muud teha kui naise kätt suruda ja öelda südamest: aitäh, proua Grete…
Õpetajad olid vahepeal koos Marie Käoga laua ja pingid tagasi koolimajja viinud ja hakanud pedagoogide viimast koosviibimist ette valmistama. Anton Aavik tahtis enne veel oma korterist läbi käia, et õpetajatele mälestuseks kingitavad raamatud tuua. Mees läks, ise veidi hajevil ja äsjasest kõnelusest liigutatuna, sest proua Grete sõnad olid ta härdaks teinud. See meeleolu lõppes aga sedamaid, kui ta oma korteri ukse avas.
„Nii lühike see jalutuskäik oligi?”
„Mis jalutuskäik? Millest sa räägid?”
„Noh, küll sa ise tead! Narr on vaadata, kui vana inimene veel kurameerima hakkab! Kõndisite seal pargiteel nagu tuvikesed.”
Anton Aavik võttis oma kirjutuslaualt raamatud ja lahkus sõnatult. See oli tõesti pöörane päev, ilmselt ka Leida jaoks.
11
Maimu Käo oli kuueteistaastane, kui ta läks Tallinna tööstuskooli õmblemist õppima. Õmblustöö oli teda alati huvitanud, ja kui õnnestus poest mõned meetrid sitsi või bembergriiet hankida, siis oli ta külast laenatud õmblusmasinal endale ja õdedele suvekleidid kokku käristanud. Marie Käo arvas, et inimene peab nagunii mingi elukutse omandama ja ega õmblemine pole sugugi see viimane; otse vastupidi, riideid ja seega õmblejaid vajatakse alati, sest oma ihu tuleb nii külma kui ka teiste pilkude eest varjata. Maimu oligi lastest kõige hakkajam, ning mitte ainult sellepärast, et ta kõige vanem oli; temas oli rohkem seda ilmselt isalt päritud jonni, mis kord alustatud ettevõtmist pooleli jätta ei luba. Järgmine tütar Laine oli küll peaaegu samamoodi tahtejõuline, aga olemiselt vaikne ja õrnake ning tema omajagu kinnine pea ei lubanud õppimises silma paista. Raudiku kooli oli Laine küll kuidagi lõpetanud ja kireva riigivapiga kaunistatud tunnistuse kätte saanud, aga kuskile edasi õppima minemine oleks tema jaoks liiga keeruline, võib-olla isegi ületamatu ettevõtmine olnud. Pealegi teadis Marie ülihästi, et Laine lõputunnistuse hinnetes oli oma osa tema kooliteenija-ametil, oldi ju koos õpetajatega üks koolipere ja oma peres kehtivad paratamatult teistsugused normid.
Kaheteistaastane Mare ja kümneseks saav Kaarel pidid sügisel Parkse alevikukooli minema, kaugemalt õpilaste jaoks oli sinna mingi internaat organiseeritud, ja üldse oli veel liiga vara nende tuleviku peale mõelda. Kõige rohkem muret tegi aga Mariele tema enda saatus, sest Anton Aavik oli tööraamatusse must valgel kirja pannud: vabastatud seoses Raudiku kooli likvideerimisega. Kust edaspidi leivaraha saada? Ta oli küll lehma muretsenud, õigemini mullika, kes oktoobrikuus pidi esimese vasika tooma, aga sinnani pole ka piima. Ning uut tööd polnud kuskil silmapiiril näha.
See mure kripeldas aina tüütumalt Marie Käo hingel. Mitu korda oli ta otsustanud Roomet Põikliku jutule minna lootes, et kolhoosis mingi kohake talle ikka leidub, aga iga kord jäi minekuplaan pooleli, sest kolhoosielu kohta polnud ta midagi head kuulnud, see ajas talle hirmu peale. Töötasu arvestati normipäevade eest ja maksti sügisel natuuras, enamasti viljaga. Mingi väike rahapalk oli normipäeva eest küll ette nähtud, aga kuulu järgi ei olevat seda juba ammu makstud, sest kolhoos vireles lõputus rahapuuduses. Polnud lootustki, et seal kedagi igakuise rahapalga eest tööle palgataks.
„Ei oska mina sulle nõu anda…” oli ka Olga Tamm nõutult pead vangutanud. „Kui ainult… et võiksid Morozovi jutule minna, äkki on temal staapi koristajat vaja.”
„Neil on ju endil seal naisi küll, ohvitseride pered ja…”
„Kas sa arvad, et ohvitserid paneksid oma naisi koristajateks? Nad on ju ohvitserid, see käiks nende au pihta,” arvas Olga. „Ja nende mehed teenivad küllalt palju, neil rahast puudust ei ole. Mõne peenema töö peale jah, neil on seal velsker ja paar kooliõpetajat ja… Muidugi iseasi, kuidas sina ennast seal koristajana tunneksid!”
„Mis