Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
siiski vaid vajaduse pärast – järjest rohkem sigines igasuguseid ringkirju ja dokumente, millega esimees pidi ametiasutustes asju ajama. Nüüdki Raudiku veski poole kõndides oli esimehe paunas paar pitsatijäljendiga paberit, mis sellele käigule hoopis toekama tähenduse andsid.
Hallikstõmbunud kalasabamustris voodrilaudadega ukse ees seisatas esimees hetkeks, et ennast koguda, heitis korraks pilgu jõe poole ja astus siis sisse.
„Tere, veskiisand!” ütles ta omamehelikult, kui Mihkel Tamm istmelt tõusis ja talle vastu tuli. Nad olid ju ammust ajast tuttavad, veel talumehena oli Roomet mitu korda aastas siin vilja jahvatamas käinud. Aga tulija terekätt ei näinud Mihkel Tamm märkavat ning Põiklik lasi sel alla langeda.
„Tere, kolhoosiisand… Tulidki üle võtma, jah?” Veskimehe hääletoonis polnud märgata sõbralikkust, see kõlas isegi mõnevõrra vaenulikult.
„Nojah, mis teha, kui on niimoodi otsustatud… Kui palju sul seda kroonuvilja veel jahvatada on?”
„Homme saavad asjad ühele poole, siis võite siia sisse kolida!”
„Ega me sind siit minema ei aja, möldrit on ju tarvis! Tee ainult avaldus, et tahad kolhoosi liikmeks hakata, muud midagi!” seletas Põiklik pikkamisi. Tema polnud siia tülitsema tulnud ja veskimehe turris olek tegi ta ettevaatlikuks.
„Mina niisugust avaldust ei kirjuta! Mina olen oma elus juba kolhoosnik olnud, ma tean, mis see tähendab.” Mihkel torkas käed tasku ja pööras esimehele peaaegu selja, lastes pilgul üle veski sisemuse käia. Kaksteist aastat oli ta siin talitanud, nüüd tuli selle tööga ja selle ruumiga hüvasti jätta.
„Ja mis sa nüüd siis tegema hakkad?”
Veskimees mõõtis küsijat ilmel, et mis see sinu asi on. Aga ikkagi vastas.
„Võib-olla otsin mõne metsavahikoha.”
„Ma ei tea, et siinkandis ühtegi vaba oleks! Kõik on ennast ammu sisse seadnud, aastaid oma kohta pidanud,” ütles Roomet Põiklik ja tundis, et pikalt tal enam niisugust heasoovlikku kannatust ei jätku. Tamm oli lausa väljakutsuvalt vaenulik. Ja lõpuks oli ta tulnud siia ametiasju ajama. Esimees toetas portfelli lauale ja võttis sealt paberid.
„Üleandmise-vastuvõtmise akt, see on vaja alla kirjutada.”
Mihkel Tamm võttis seinakapist täitesulepea ja istus laua äärde.
„Kuhu ma kirjutan? Siia?”
„Jah! Mõlemale eksemplarile.”
Veskimees kritseldas oma nime, eestikeelsena: Tamm. Aga niiviisi kirjutatut silmitsedes luges kirillitsaga harjunud silm jälle paratamatult: Tatt. Ja see ajas Mihkli veelgi rohkem turri.
„Veel midagi asja või…?”
„Jah!” Ka Roomet Põiklik muutus ametlikuks. „Mis seisus saekaater on?”
„Mis seisus… Seisab! Pole juba ammu kellelgi midagi saagida olnud, sellepärast!”
„Väga hea… Aga muidu on korras?”
Seda küsimust pidas veskimees ülearuseks, ainult mühatas.
„Hea, kui korras on. Me müüme selle maha. Kogu komplekti.”
„Mismoodi? Veskit ei müü, aga saekaatri müüte?” Mihklil tekkis äkiline lootus, et sel juhul saaks ta siia saemeistriks jääda. Kui saekaater müüakse, tähendab, pole enam kolhoosi oma, pole vaja kolhoosnikuks hakata.
„Jaa, metsakombinaat tahab osta! Viib kogu täiega siit minema, saeraami ja raudteed ja pilpamasina… Ma ju ütlesin – kogu komplekt!”
Nii… Siis ikkagi on ees elumuutus, suur elumuutus. Peab oma sisseelatud kodu jätma ja ära minema, aga kuhu?
„Ah, võtke kõik! Pange kas või tuli otsa, kui tahate, minul on ükskõik!” ütles ta tujutult ning Roomet Põiklik surus suu kokku, torkas ühe eksemplari aktist portfelli ja lahkus. Ning kaldapõndakust üles minnes hakkas esimees isegi kahetsema, et oli tahtnud asju sõbralikult ajada. Oleks hoopiski pidanud talitama nii, nagu niisugusel puhul tavaks – kogu veski ja selle seadmed üle vaatama, kõik vead ja puudused kirja panema… Aga tema oli mõelnud, et omameeste asi, tulevase koostöö huvides pole hea liiga ametlikuks minna. Aga näe – selle mehega koostööd ei tulegi!
Veskikivid laulsid oma lakkamatut laulu, aga Mihkel Tamm polnud harjunud seda kuulma. Tema kõrv oli häälestatud ebakõladele ja tabas sedamaid, kui mõni võõras heli teada andis, et miski on kuskil lagunemas või rikki minemas. Nüüd aga oli mees sügavasse mõttesse vajunud, kurd kulmude vahel reetis, et ta püüdis tekkinud olukorrast kõigest väest väljapääsu leida, pealegi kiiret ja võimalikult valutut väljapääsu. Üks asi oli töö kaotamine, aga sellega käis paratamatult kaasas vajadus uue elukoha järele. Kunagise Luugi maja kohta polnud küll dokumenti, et tegemist on ametikorteriga, aga see oli alati möldri eluasemeks olnud ja peab selleks ka tulevikus jääma. Parem juba minna ise ja enne, kui välja tõstma või pahandust tegema hakatakse. Pealegi oli ta ju Roomet Põikliku koos kolhoosiga piltlikult öeldes kuradile saatnud.
Niiviisi pooleldi kinnisilmi ja mõttesse vajunult istus Mihkel pikka aega ega märganudki kordoniülemat, kes oli pärani jäänud veskiuksest sisse astunud. Alles siis, kui tulija ligi astus ja talle käe õlale pani, vaatas istuja üles.
„Privet, Miša… Kui õige läheks õhtul, teeks väikese tiiru, äkki saaks mõnele jänesele pihta?” küsis Morozov omajagu kõhklevalt.
Mihkel vangutas pead, aga külaline oli teretulnud, sest tõi mõtetele vaheldust.
„Mina vist täna pihta ei saaks… Pole niisugust tuju!”
„Neuželi? Mis viga?”
„Enam pole meie perel tööd ega elamist, kolhoos võttis kõik ära! Mõtlen praegu, kuhu kolida ja mida tegema hakata, aga pole ühtki head mõtet.”
„Nu beda…” Ka Morozov vajus hetkeks mõttesse, aga siis ta nägu selgis. „Elamise ma saaksin sulle vist juhatada! Sa ju seda… Kivjaaja maja tead?”
„Kiviaia,” parandas Mihkel. „Miks ma ei tea, seal mere ääres! Tean küll!”
„Vot tak! See oli tühi maja, omanik elab kuskil mujal. Meie panime sinna elama leitnant Ivanovi oma perega, kapten Verhovin nuuskis selle koha välja. Aga nüüd suunatakse Ivanov õppima Frunze akadeemiasse, maja jääb vabaks. Otsi omanik üles ja tee temaga kaupa!”
See oli hea sõnum. Isegi väga hea, sest Kiviaia kunagist kalurimaja oli Mihkel enam kui ühe korra niisuguse pilguga vaadanud, et seal oleks ilus elada. Maja oli küll meretuultest ja ajahambast räsitud, aga seda saaks kindlasti remontida. Ja mis peaasi – kaudselt teadis Mihkel Tamm isegi selle maja omanikku, kuigi nimi kohe meelde ei tulnud. Ning samas haaras meest hirm, et äkki on seesama omanik… õigus, Jaan Krapp oli ta nimi, mees oli kunagi veskis käinud, vist paari lauajuppi küsimas… et äkki on ta juba kellegagi kauba ära teinud. Jaan Krapp pidi vist alevikus elama, vast seal leidub keegi, kes teab, kus täpselt…
Mihkel oli endale juba üle-eelmisel aastal väikese mootorratta ostnud ja sõitmise omal käel ära õppinud. Juhiluba tal ei olnud, aga sõiduriista kasutas ta vaid siinsamas metsade taga ja keelutsoonis, kus liiklusinspektoreid polnud karta. Halb oli aga see, et mootorrattaid oli siinkandis vähe ja seetõttu reetis see sõiduriist veskimehe eksikäigud külarahvale; varem oli ta oma armureise vaid jalgsi ja mööda vaikseid metsaradu teinud. Kuid viimasel ajal Mihkel külajuttudest enam ei hoolinudki.
Minna Parksesse, kohe, täna… Mootorrattaga, et rutem saaks? Aga, pagana pihta – keelutsooni kaitsev piir sinna ei ulatu, alevikus on koguni miilitsajaoskond, juhiloata võib seal vahele jääda, trahvi saada… Aga ma lähen! Sest mul on vaja minna, Kiviaia koha pärast!
See oli trump, mis kõik kahtlused kõrvale lükkas, ja sel päeval lõpetas Mihkel Tamm töö varem, juba lõunast. Nagunii polnud tal enam vaja oma tööpäevast kellelegi aru anda ja mees kiirustas kõigepealt koju, kus Olga ta kohkunult vastu võttis.
„Sina, nii vara!