Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
ma juba…” Mihkel ei tahtnud eelseisvast käigust, veel vähem selle põhjustest rääkida. Enne pidi asja selgeks saama, ta oli harjunud kõike omapead otsustama. Naine jäi järele vaatama, supikulp käes, kui mees oli riided vahetanud ja midagi rohkem lausumata õue kadus. Alles mootorratta käivitamist kuuldes sai Olgale selgeks, mismoodi Mihkel alevikku sõita kavatses.
„Nojah, eks ta ise teab…” otsustas naine ja kallas keenud kartulitelt vee ära.
Mihkel Tamm jättis oma mootorratta igaks juhuks alevikulähedase talumaja õueväravasse ja sai samast õnnekombel ka Jaan Krapi aadressi teada. Parkse polnud suur alevik ja juhatatud maja leidminegi osutus hõlpsaks. Hoopis keerulisem oli juttu niiviisi alustada, et majaomanikule huvilisest asjalik ja usaldatav muljet jääks, sest tavaliselt ei taheta oma kätega ehitatud maja esimesele juhuostjale müüa.
Kiviaia koha omanik Jaan Krapp oli arvata seitsmekümnene, hallipäine ja habemesse kasvanud mees, kes käies ühte jalga liipas. Kuulas Mihkli jutu ära, sügas kukalt ja küsis teda altkulmu uurides:
„Tahad selle siis ära osta või?”
„Jah, kui on müüa! Ja kui sa hingehinda ei küsi!” kinnitas veskimees.
„Eks ma pean seda asja pojaga rääkima… Tule nädala pärast tagasi, siis ütlen hinna.”
„Nädala pärast! Mind aetakse veskist minema, ei saa nii pikalt oodata! Muidu pean hakkama kuskilt mujalt midagi otsima, aga Kiviaia mulle meeldib!” ütles Mihkel ja taipas alles siis, et polnud sugugi ostjana käitunud – kes oleks enne kuulnud, et ostja ise kaupa kiitma hakkab?
„Hea küll, tule siis homme. Poiss sõitis täna linna, tuleb hilja, aga eks ma räägin temaga.”
Mihklil ei jäänud muud üle kui põristada mootorrattal Raudikule tagasi, ühteaegu nii lootes kui kartes. Lootes, et ta Kiviaia koha endale saab ja kartes, et küsitav hind talle liiga suur on. Aga siis hakkas teda vaevama veelgi suurem ja üpris põhjendatud kartus – võib-olla sõitis noor Krapp linna just selleks, et maja kellelegi teisele ära müüa?
13
Raudiku kooli juhatajast pensionäriks muutunud Anton Aavikule tuli kiri. Mees keerutas kummaliselt tuttava käekirjaga, aga vene keeles kirjutatud aadressi kandvat ümbrikku pikalt käes, ja alles siis, kui ta oli tagaküljelt saatja nime leidnud, vallandus üllatushüüd.
„Leida! Leida, tule siia, Ridala Ellenilt on kiri!”
„Mis sa…” Naine ilmus köögiuksele.
„Ridala Ellenilt on kiri! Siberist vist…”
„Oh, et ikka elus!” Leida ohkas kergendatult. Seitse aastat polnud äraviidud õpetajast midagi kuulda olnud, selle aja jooksul jõuti tema puudumisega harjuda ja hakata seda võtma paratamatusena; nii nagu mõnda surnud sugulastki kuigi tihti ei meenutata, oli ka koolirahva mõte järjest harvemini Siberi tundmatutel teedel ekslejatele sattunud.
„Vaatame, mis ta siis…” Anton Aavik otsis käärid ja lõikas ümbriku ettevaatlikult lahti. Kiri oli aga lühike.
Head kolleegid!
Andke andeks, et ma teile varem pole kirjutanud, aga ma hoidusin sellest põhimõtteliselt. Esiteks oleks sellest paratamatu nutulaul tulnud, sest elu siin oli alguses tõesti raske, teiseks aga olin otsustanud, et igaüks peab oma saatust ise kandma, ilma teisi inimesi häirimata. Võib-olla poleks ma üldse endast märku andnud, kui oleksime pidanud elu lõpuni siia jääma, aga nüüd külanõukogus räägiti, et varsti võivad väljasaadetud hakata tagasi kodumaale sõitmise luba taotlema. Loodan, et teie seal olete kõik alles ja terved ja elate nii, nagu nõukogude inimesele kohane… Aga tahaks teada, kas meie maja ikka alles on või on piirivalve selle laiali kandnud. Keegi võiks sellest mulle kirjutada, igaks juhuks saatsin kirja ka Veronikale. Soovin kõige paremat ja loodan tagasi Eestimaale jõuda enne, kui Aime siin päris venelaseks muutub – laseb muudkui külaplikadega ringi ja laulab tšastuškasid.
„Kirjutab nii, nagu polekski Siberis!” imestas Leida.
„Eks seal elavad ka inimesed, kui just vangilaagriga tegemist ei ole… Ja seitsme aastaga harjub peaaegu igasugusega! Kohanemisvõime ongi see, mis inimkonda on elus hoidnud,” seletas mees õpetlikult.
„Näe, kirjutab, et Aime hakkab vene plikaks muutuma… Ei tea, kui vana ta nüüd on?”
„Minu teada käis teises klassis, kui ära viidi.” Anton pilgutas silmi ja püüdis arvutada. „Eks ta juba kuueteistkümne ringis on!”
„Nojah, veel paar aastat, läheb mehele ja hakkab ise lapsi saama…” Leida Aavik ütles seda kuidagi kurvavõitu alatooniga, nii et Anton kuulatama jäi.
„Mis sa… Justkui oleksid noorte peale kade, et need lapsi saavad?”
„Kas sina vahel ei mõtle, et võiks otsast peale hakata? Aga siis juba targemini ja paremini,” kostis naine.
„Mina ei oska nii lollisti mõelda! See on sama mis kahetseda, et sa pole linnuks sündinud – mõtle, kui kena oleks kõrgel lennata ja alla vahtida.”
„Ega ma seda… Aga ma olen ikka kahetsenud, et me uue lapse peale ei mõelnud, kui Valter ära suri! Nüüd ei jää meist kedagi järele… Ja oleks ju tore lapsi külla oodata.”
„Tead, naine – mina olen mitu korda mõelnud, et kui Valter oleks sõjas surma saanud, oleksime veelgi õnnetumad olnud kui siis! Meie aeg oli laste jaoks lihtsalt liiga julm.”
Leida Aavik vangutas pead, tema jäi oma arvamuse juurde, aga kogu jutuajamine oli liialt retooriline, et hakata seda pikemaks venitama või oma seisukohti kirglikult kaitsma. Selle asemel arvas naine heaks teemat vahetada.
„Sa pead Ellenile vastuse kirjutama!”
„Loomulikult, aga ma tahan enne asja uurida. Sealt… külanõukogust! Et kas tal on lootust oma maja tagasi saada. Tal pole ju praegu kohtagi, kus tagasi tulles elada,” seletas mees ja Leida tõdes, et Anton oskab niisugustele asjadele laiemalt mõelda.
„Eks sa pead siis Parksesse sõitma! Vaata kui hea vanasti oli, vallamaja siinsamas, ainult natuke jalutada.” Tõepoolest, Raudikult oli Soorannale vaid kolm kilomeetrit, teist samapalju tagasi, maainimesel oli see tühiasi kõndida. Aga nüüd olid külanõukogud ühendatud, Parksele pidi sõitma bussiga. Ja tagasi nii, kuidas õnnestub.
Anton võttis selle käigu juba järgmisel päeval ette. Esimees oli õnneks kohal, aga tema jutule saamiseks pidi Aavik sekretäri juures veerandtunnikese istuma. Istus, silmitses siinse ülemuse kabineti ust, millel oli silt: esimees Marta Preedel, ja mõtles, et eesti keel on ikkagi imelikuks läinud, naised meesteks muutnud. Temale hakkas üldse vastu naisinimese kõnetamine seltsimehena, aga siin on tegemist veel topeltmehega – seltsimees esimees, kes tegelikult on naine…
Siis lubati tal kabinetti astuda.
„Mina olen Raudiku kooli juhataja… Endine!” parandas Aavik kiiresti ja kortsutas kulmu. Pole sa enam mingi juhataja, parastas sisehääl.
„Noh, mis mureks?” Neljakümnendates aastates Marta Preedel ei teinud eksjuhataja vääratust märkama. Ta kuulas Aaviku jutu ära, aga tema nägu läks selle juures aina enam pilve.
„See on keeruline asi… Vaadake, Raudiku kolhoos on nüüd kolm korda suurem kui enne ja neile on uut kontorit vaja. Algul peeti plaani teie juurde koolimajja kolida, aga Põiklik oli vastu – liiga suur maja, kes seda jaksab kütta ja koristada! Õige jutt, eks? Siis otsustasime, et juhatus läheb sinna… Ridala majja! Morozoviga rääkisin ja tema oli nõus, et piirivalveohvitserid sealt välja kolivad, neil on nüüd endal mitu maja valmis… Nii et – Ridala majja läheb kolhoosi kontor.”
Niisugune asi ajas Aaviku kulmud kipra, aga ta küsis veel kord üle, omajagu isegi kiuslikult rõhutades:
„Tähendab – kui Ridala Siberist tagasi tuleb, temal oma isiklikku majja enam asja ei ole?”
„Praegu tundub küll nii…” Külanõukogu