Arglik kevad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
oma joonise ja sõidab minema, ja siis pole neil vaja enam pimesikku mängida. Ei, siiski – enne tuleb koos kohvi juua. Kolmekesi, tähendab – veel peab mõni aeg olemist ja ütlemisi kontrollima. Aga olgu, see on isegi intrigeerivalt põnev!
„Oled niiviisi nõus, mis?” küsis Priit lõpuks pilku Sandri poole pöörates.
„Jah, muidugi… See on asjalik plaan, jah!”
„Aga mismoodi sina mõtlesid?” pinnis külaline, peremees oli kuidagi imelikuks muutunud. Justkui ei tunnekski enam asja vastu huvi, kuigi oli algul õhinal seletanud, mis ja kuidas.
„Ei, muidugi… Sinu plaan on parem, mina mõtlesin, et kuidagi puupostiga…”
„Mhmh…” urises Priit rahulolematult. „See hakkab sul kriuksuma ja nagisema, metall on ikka kindlam!”
„Just-just!” ruttas Sander kinnitama. „Aga minust poleks selle tegijat olnud, selles on asi.”
Liis paotas köögiust ja kuulutas:
„Kui te seal valmis saate, siis palun kohvile!”
„Nojah, naisterahvas majas, mis meil enam öelda…” arvas Priit, pani mõõdulindi tasku, voltis joonise kokku ja mehed astusid kööki. Ning esimene, mis Sander märkas, oli kaetud laud, millele oli tekkinud kirju lina. Kas tõesti võttis Päikesetüdruk isegi lina kaasa, Laanehaua köögilaud oli seni vaid vakstuga kaetud…
Ka Priit tunnetas, et õhus on midagi kummalist, vaatas kordamisi nii Liisile kui Sandrile ja arvas siis heaks oma arvamine välja öelda.
„On mis on, naistega pole just lihtne hakkama saada, aga eks nad teevad meiesuguste elu ikka tüki kenamaks küll!”
Sander vahetas Liisiga pilgu ega suutnud jälle muiet maha suruda. Ning Liis asus kiirustades talitama.
„Ma ei tea, kus siin lauas peremehe koht on… Kus te olete harjunud istuma, härra Sander?”
„Eks ma…” Küsitu taipas alles nüüd, et laua ääres oli vaid kaks tooli. Kolmandat siin majas lihtsalt ei olnud, mööbel oli veel linnast ära toomata. „Oot-oot… Kolmas iste, ma kohe…”
Igivana, mitmeid värvikihte paljastava tabureti oli Sander koos majaga kaasavaraks saanud ja ehitamise juures kasutusele võtnud. Nüüd oli see jälle asja eest ja pärast seda, kui mees oli jalgealuseks kasutatud istme oma töökuuega katnud, kõlbas laua äärde panna. Toolid jäid külaliste jaoks ning siis istusid nad kolmekesi lauas. Sellel troonis ilus ümmargune kook, mida Liis sedamaid tükeldama asus.
„Nii… Kõigepealt teile, härra Sander…”
Võõrastav oli naise suust sellist kõnetamist kuulda ja Sander Karm tundis, et varem või hiljem ütleb ta kogemata midagi niisugust, mis nende pimesikumängu paljastab. Parem oli seda juba nüüd ennetada, vähemalt osaliseltki.
„Liis, kas me teiega mitte „sina” ei rääkinud? Mäletate, tookord autot remontides me leppisime kokku…” ütles mees ja sõnum jõudis pärale, kuigi tegelikkuses oli kõik hoopis teistmoodi olnud.
„Nii oli vist jah… Aga me pole nii ammu kohtunud, et…” vabandas noorik ja naeratas nii, et see Sandri südame hüppama pani. Päikesetüdruk, tõeline Päikesetüdruk!
Priit Maasikas mugis kooki ja oli mõttesse vajunud. Ilmselt kalkuleeris, kuidas ta trepikandjat tegema hakkab, ja peremees pöörduski tema poole.
„Mis sa arvad, millal sul aega on seda rauatööd tegema hakata?”
„Eks ma lähen koju ja hakkan kohe peale, mis seal ikka mökutada! Ei tea, kaugele ma täna jõuan, aga teab mis suur töö see ju pole.”
„Võibolla peaks ma sulle appi tulema?” küsis Sander kõheldes ja lootis kõigest hingest eitavat vastust saada, appiminek oleks tema ilusa päeva ära rikkunud. Ning Priit arvaski:
„Mis seal kahekesi teha, mul käib jõud ka üksi üle.”
Ühist, kõiki haaravat vestlust kohvilauas ei sündinudki, sest Priit Maasikas kibeles lahkuma. Nagu kokkuräägitult ei püüdnud ka teised teda takistada ja pikemalt istuma keelitada. Sander läks Priitu õuele saatma ja too ütles autosse ronides kuidagi mõistatusliku alatooniga:
„Nojah… Head olemist siis teile!”
Pagana pihta, see tahumatuna tunduv külamees oli konspiratsioonist hoolimata vist tõesti tajunud, et ta on Laanehaual liigne. Aga pikemalt ei olnud Sandril aega selle üle mõtiskleda, lõpuks ometi oli ta Liisiga kahekesi jäetud.
„Räägi, tüdruk – kuidas sul on?” küsis mees tagasi laua taha istudes. Liis ei kiirustanud vastama, kehitas Sandrile vaatamata õlgu ja ütles siis napilt:
„Mis mul on – normaalne!”
„Kuidas see… Suurväli, olete kohtunud?” Sander nimetas Harinõmme poeomanikku nimme perekonnanime järgi. Talle tundus, nagu oleks eesnime tarvitamine seda meest Liisiga rohkem sidunud.
„Ei tea, pole näole andnud. Pidi Soomes olema.”
„Aga sina ise? Kuidas tervis on?” Toon ütles naisele enam kui sõnad: kuidas on su rasedusega, kas kõik on korras… Ja vastust andis jälle oodata, Liis oleks nagu sõnu valinud.
„Eks ma… kardan!”
„Mida sa kardad?” küsis mees, tahtes seda teha osavõtlikult. Aga naiseni jõudis ainult küsimuse sisu.
„Jumal hoidku, ma olen varsti nelikümmend kolm täis ja rase! Kas pole siis põhjust karta ja kahetseda, et…” Liis Mellik taipas, et oli oma süüdistava tooniga Sandrile liiga teinud. „Anna andeks, et ma niimoodi… Ma olen viimasel ajal närviline, saa aru…”
„Päikesetüdruk, võibolla on sinu olukorras loomulik, et kardad… Aga kahetseda ei ole sul midagi!”
„Ma ei tea, kuidas ma temaga hakkama saan, rohkem sellepärast.”
„Liis, aga mina loodan sinu kaudu…” Sander viivitas, neid põhjapanevaid sõnu pidi hoolikalt kaaluma. „Mina loodan niiviisi vanaisaks saada! Heaks vanaisaks, usu mind!” ütles mees ja surus julgustavalt naise kätt.
2
Harri Suurtee istus maja seina ääres päikesepaistel ja tundis end mõnusalt. Märtsipäike oli majaesise kõnniteelapikese paljaks sulatanud ja seinaäärse pingi soojaks paistnud, seal oli hea istuda ja vahetevahel oma kipsist pääsenud jäsemeid liigutada. Jalg kuulas juba päris hästi sõna ja lubas peaaegu ilma lonkamata kõndida, käega oli veelgi lihtsamini läinud ja see enam tunda ei andnudki; elu oli aga Harrile õpetanud, et kord kättevõidetut ei tohi kergelt loovutada. Sellepärast, niipea kui Laine silmapiirile ilmus, sigines mehe näole ikka veidi märterlik ilme ja kõndides püüdis ta jala sirge hoida, mis tugevdas lonkamise muljet.
„Sa oled ikka sant mis sant!” ütles naine ja selles ütlemises ei puudunud Harri kõrvu paitav haletsus. Senises abielus oli ta käsutooni küllalt kuulda saanud ja nüüd tundus naise seesugune suhtumine pikka aega oodatud tasuna alati vaikselt allaneelatud alanduste eest. Mees aga ei pidanud paljuks vaprat teeseldes veel lisapunkte teenida.
„Mis see, tühi… Küll ta ära paraneb! Ainult näe – puid ei saa tuua, jalg ei lase veel kummardada.” Selle väite tõestamiseks oli Harri ühel päeval tõesti kuurist puusületäie toonud, aga selle siis kõrgelt kolinaga ahju ette kukutanud.
„Jumal küll! Mis sinuga juhtus, kukkusid või?” tormas Laine teisest toast kohale.
„Ei, aga näe… Ei saa jalga kõveraks teha, sellepärast.”
„Mis sa siis kakerdad, kui sust asja ei ole! Teed endale veel viga, küll ma ise toon need puud!”
Nii oligi Harri omamoodi indulgentsi saanud. Sellega kaasnenud sisemisest kripeldusest sai mees samuti üle, sest oli harjunud ennast vaid möödapääsmatu vajaduse puhul või siis käsu korras liigutama. Kuuris nokitsemine oli iseasi, aga talvel sinna nagunii asja ei olnud. Ning kellel olekski midagi selle vastu, et tema eest hoolitsetakse ja muretsetakse?
„Vaata,