Arglik kevad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
polnud selle kohta midagi öelda, siin majas ei olnud tema otsustaja, liiatigi veel Laine käikude määraja. Mehe mõte liikus juba uut ringi mööda: nüüd hakkab ta jälle saeveskis käima ning sealne elu tõotab hoopis huvitavamaks muutuda. Kui nad tõesti uut saeveskit ehitama hakkavad ja sellest terve vabrik tuleb – nii oli Priit seletanud –, siis on tükike Euroopa Liitu tõesti ka Harinõmmele jõudnud. Vähemalt esimene kevadmärk sellest, et elu ka siin, pealinnast ja suurtest teedest kõrvale jäävas kandis muutuma hakkab…
Hoolimata oma pikaldasest olekust ja näilisest mugavusest ei olnud Harri Suurtee sisimas sugugi ükskõikne inimene. Ta ei olnud mässaja, kes talle pandud piiridest mis tahes hinnaga vabaneda tahab, ega ka aktiivne maailmaparandaja, kes on valmis ilusa homse nimel ennastsalgavalt rügama, aga ta jälgis heal meelel televiisorist uudiseid, kus uutest ehitustest ja ettevõtmistest pajatati, ja pidi pärast järjekordset pensionide tõstmist tunnistama, et elu on igatpidi paremaks ja huvitavamaks läinud. Meeleldi oleks mees sellel teemal mõtteid vahetanud, aga kodus ei olnud see lihtsalt võimalik, Lainele oli niisugune arutlemine võõras. Temal olid elu iga tahu kohta omad kindlad arusaamad välja kujunenud ning neid esitas ta vaidlustamatute tõdedena. Pahandusi sellest ei sündinud, Harri oskas keelt hammaste taga pidada. Ainult mõnikord torises mees omaette, kui arusaamad Suurtee peres täiesti risti jooksid:
„Sinust oleks hea poliitik saanud!”
Laine aga oskas sellegi tunnustuseks pöörata ja kuulutas sedamaid:
„Just! Seal Riigikogus oskaks ma palju kõvemat häält teha kui mõni mühkam, kes ainult suurt palka võtab. Ja mõnele ministrile ma annaksin kindlasti silmad ette!”
3
Lembit Suurväli oli tõesti silmapiirilt kadunud. Liis viis Harinõmme kauplusse sissetulnud raha reedeti Uusjärve alevikku seal eluneva raamatupidaja kätte, kes selle iga kord hoolega üle luges, kassakappi pani ning saadu kohta allkirja andis. Aga kui Liis söandas peremehe järele pärida, sai ta vaid ebamääraseid vastuseid.
„Soomes on… Ei, millal tuleb, seda ei tea. Helistab küll vahel ja küsib, kuidas me hakkama saame, muud midagi,” seletas Kasemets, vanapoolne kuivetu ja huumorisooneta meesterahvas.
„Siis võin ma samamoodi edasi töötada? Lahti pole mind veel lastud?”
„Ei, mis te nüüd…”
Uusjärvelt tagasi sõites heitis naine kõhedustundega iga kord pilgu teeäärsele bussipeatusele, kus ta tol pimedal ja tuulisel jaanuariõhtul oli päästvat imet oodates külmetanud, niisugust imet, mis ta koju Kodiveresse toimetaks; imet ei tulnudki, aga jälle oli Sander Karm see, kes pärast appikutset kohemaid kohale sõitis. Veel enamgi, see vana mees oli seejärel lausa uskumatu teo teinud – Liisile auto hankinud. Sellesama, küll juba kulunud, aga mugava sõiduriista, mis hädast välja aitas ja lubas elul endises, juba sisseharjunud rütmis jätkuda.
„Ütle, Sander – miks sa nii tegid?” oli Liis mehelt mitmeid kordi küsinud, aga alati konkreetse vastuseta jäänud. Ainult kord oli Sander naist selle peale muigamisi vaadanud ja öelnud:
„Ära muretse, ega ma mingi altruist ka ei ole.”
„Ma ei teagi, mida see tähendab…” tunnistas Liis.
„Altruist on inimene, kes teeb heategusid selle eest mingit vastutasu soovimata, lihtsalt heast südamest.”
„Ja kui ütled, et sina ei ole altruist, tähendab – sa tahad minult midagi vastu saada?”
„Muidugi!” Naeruvine mehe silmist ei kadunud, ta jätkas: „Mitte just palju, ainult seda, et sa vahetevahel Laanehaual käiksid. Ilma autota sa ju siia ei pääse.”
„Vahetevahel? Kaup peab olema konkreetne – kui tihti on vahetevahel? Kas kord nädalas? Või kaks?” pinnis Liis.
„Ei, Päikesetüdruk… Niisugune käimine muutub kohustuseks ega ei ole enam see, mida mina mõtlen. Sest mina tahan enamat! Ma soovin, et sa ise tahaksid Laanehauale tulla, alati ja nii tihti kui võimalik.”
„See on… Ma pole ju kunagi selle vastu olnud, aga…”
„Näed – sa ütledki: aga… Ma tean, mis on selle taga – sa tahaksid küsida, mis võiks sind veel selle vanamehe juurde viia peale kohustuse… Aga mina ei taha, et see kohustuseks või koguni võlatundeks muutub, selles on asi!”
„Sander, ma… ma pole harjunud nii tõsistel teemadel rääkima! Ma ei oska vastata, mu mõtted lähevad lihtsalt segi… Ma võin midagi lollisti öelda ja sulle haiget teha ja seda ma ei taha hoopiski!”
„Ei, Liis – sa ei peagi midagi vastama! Hoopis mina ise peaksin endale aru andma, et ma olen liiga ahneks muutunud. Jälle ahneks… Aga usu, et nüüd ma lepin selle rolliga, mis mulle sobib.”
Need jutuajamised olid toimunud enne, kui Liis oma raseduses veendus. Aga siis tuli päikeseküllane veebruaripäev, mil Sander ta Laanehaua metsa jalutama viis ning nad olid metsalagendikul seisatanud – tollel, mida mees kirikuks nimetas. Sandri olekust oli kummaline pühadus ka naise hinge hiilinud ja sinna pesitsema jäänud. Liiski oli tundnud, et nad viibivad pühakojas, kus iga mõeldud või lausutud sõna siduvaks tõotuseks muutub, temagi oli iseendale lubanud Sandri vastu mitte kapriisne olla ning mehega rohkem arvestada. Ometi läks nii, et igal pühapäeval ta Laanehauale ei jõudnud, aga ta püüdis nendel juhtudel end vähemalt helistades välja vabandada ning Sander oli sellega leppinud. Seda suurem oli mehe rõõm siis, kui Liis Mellik tõesti Laanehauale ilmus, ja nainegi hakkas pikapeale tundma, nagu oleks ta koju saabunud. Sinna, kus teda alati oodatakse – see oli kummaline tunne, mida ta üksikuna elades ei olnud kogenud.
Juba ligi kolm kuud polnud Liis Mellik Randolt ridagi saanud. Näis, nagu ei oleks tema kirjad vangimajja jõudnudki, võibolla aga ei tahtnud poeg talle vastata, võibolla temaga isegi enam mitte tegemist teha… Algul ei võtnud Liis seda mureks, tal oli teisigi muresid küllalt, aga pikapeale hakkas teadmatus aina enam häirima. Kohtuistungil oli ta pojast lahti öelnud, ta ei suutnud end mõrtsuka emaks pidada, aga Sander Karm oli talle juba nende tutvuse algul püüdnud leplikumat suhtumist sisendada. Sest tegemist ei olnud ju ettekavatsetud mõrtsukatööga, vaid õnnetusega. Tõsi küll, enne seda oli poiss purjutanud ja auto ärandanud, mis juba iseenesest on häbitu tegu, aga selleski oli peapõhjuseks noorusrumalus, uljas väärteadmine, et minuga midagi halba ei juhtu… Nii oli Sander Karm rääkinud ja Liis nõusse jäänud.
Kokku oli Liis Randolt kolm õige lühikest kirja saanud, õigem oleks neid ehk teadeteks nimetada, ja neis leidunud mittemidagiütlevad lihtsad laused polnud küllaldased selleks, et kord hüljatud poega endale jälle päris lähedaseks mõelda. Aga nüüd, kui needki lühidad ja harvad teated lakanud olid, muutus teadmatus mureks, mis naist üha rohkem painama hakkas. Lõpuks otsustas ta telefoni teel aru pärida, valis niisuguse aja, mil poes kõige vähem ostjaid käis, ja helistas vanglasse.
„Rando Mellik, kohe otsin…” vastati pärast seda, kui teda oli pika ootamise järel mingi kantseleiametnikuga ühendatud. „Halloo, meil ei ole sellist!”
„Kuidas ei ole? Ma ju tean, et on!”
„Teate, arvutis on meil kõik kirjas, aga sellenimelist ei ole.”
„Kas ta viidi siis mujale? Kolm kuud tagasi oli ta veel seal!” Liis muutus rahutuks, midagi imelikku oli juhtunud. Lapsehäälega naisametnik liini teises otsas klõbistas arvutiklahvidega ja teatas siis samamoodi mittemidagiütleva vastuse.
„Ei, niisuguse nimega vangi ei ole kuskile viidud.”
„Kust ma siis temast midagi teada saan?” küsis Liis Mellik juba nõudvalt, sealpool oli asjaajamine ilmselt korrast ära. Inimene, veel vähem vang, ei saa ju jäljetult kaduda!
„Ma püüan teid ülemaga ühendada. Kui ta on siin.”
Liis ootas, heitis vahepeal pilgu aknasse – ega ometi pole mõnda ostjat lähenemas? Õnneks ei olnud, ja lõpuks kostis telefonist mehehääl.
„Lamming kuuleb!”
Jälle tuli seletamisega