Arglik kevad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
päästis vuntsi huulte vahelt ja vaatas vilksamisi Silvi poole.
„Kas sa tõesti oskaksid?”
„Asi see ära ei ole. Ainult et – kus seda masinas ümber lüüa, et korralik saaks? Sa pidid ikka arvuti ostma, nüüd oleks seda vaja. Mis ettevõtja sa oled, kui sul pole isegi arvutit!” ütles naine laitvalt.
„Poe-Liisil poes on! Seal saab,” tuli Priidule meelde.
„Aga kas seal printer ka on?”
„Mis see… Ah et mis paberi peale trükib, jah? Peab küsima!”
„Kõigepealt on vaja ikkagi see aruanne pastakaga valmis teha. Sina söö, ma tuletan meelde, mis lahtrid nendel paberitel olid.”
Tõepoolest, oma riugastest hoolimata oli Silvi ikkagi kuldaväärt naine. Linnas uusaastaballil käis küll omapead ära, pärast seda oli majas paar päeva ka jäisemat õhku tunda, aga siis läks elu jälle vanasse rööpasse. Ja Silvi ise oli öelnud:
„Eks sa võta mind nii, nagu ma olen! Ega ma enam ümber ei kasva, punnita nii palju kui tahad.”
Isepäine on ta tõesti, aga näe – minu mure võtab ikkagi külge ja tuleb appi. See on ikka ütlemata suur asi… mõtles Priit ja söögiisugi tuli tagasi. Ning siis, kui Silvi oli laua ära koristanud ja nõud puhtaks pesnud, istusid mõlemad kõrvuti köögilaua äärde ja võtsid paberilehed ette.
„Mismoodi me teeme, kas nagu bilanssi, et kahe poolega? Või kirjutame järjest – enne tulud, siis kulud? Ja kulud tuleb ära jagada, püsikulud ja jooksvad kulud eraldi…” kavandas Silvi ning Priit vaatas naist imetlusega. Too aga juba jätkas:
„Kas nad tahavad iga rea kohta dokumenti ka saada?”
„Ei tea… Ei, sellest ei olnud juttu!” tuletas Priit meelde.
„Mis siis häda! Siis kirjutame siia mis tahes!”
Ta on mul ikka kuramuse tark naine, mõtles Priit.
5
Nüüd, mil päevad olid juba palju pikemaks veninud ja Sandri töölt koju jõudes päike veel üle metsalatvade aknasse vaatas, andis see mehele jõudu ka õhtuti Laanehaua elamise kallal tegutseda. Trepp võttis küll rohkem aega, kui ta oli arvestanud, aga tõotas selle eest vägagi efektne saada. Muidugi tänu Priidule, kes rauast kandeposti idee andis ja ise ka kogu metallkonstruktsiooni kokku keevitas. Nüüd oli see paigas, ilusasti valgeks värvitud, ning Sander hakkas hööveldatud ja lakitud astmelaudu külge kruvima. Iga kord pärast seda, kui järjekordne laud oli kirumise saatel paika saanud – ette puuritud poldiavad ei tahtnud kuidagi kohakuti sattuda –, astus mees paar sammu eemale ja imetles oma kätetööd. Tõesti, niisugune trepp oleks isegi kuskile ülikute suvilasse sobinud ja tõestas igaühele, kes tulevikus Laanehaua majja astub, et siin osatakse disainist ja korralikust tööst lugu pidada. Ja mis seal salata – kõigepealt mõtles Sander ikkagi Liisi peale ja tahtis temalt mõne kiidusõna teenida, kuigi ta asjasse süvenedes ennast alatasa hurjutas:
„Ise vana mees, aga kuradi edev…”
Sander Karm pidi endale tunnistama, et mingis mõttes on ta ikkagi maksimalist. Inimene, kes taotleb parimat võimalikku tulemust ja on selle nimel valmis rohkem vaeva nägema kui mõni teine. See kehtis ka Laanehaua kohta – selles metsarüppe peitunud kodumajakeses pidi edaspidi olema kõik kui just mitte täiuslik, siis vähemalt laitmatu. Mitte niipalju välimuse ja viimistluse poolest, kui kõigepealt hubasust ja käepärasust arvestades. Laanehauale asudes oli ta algul küll mingit arhailisusega seotud romantikahõngu hoomanud, kuid üsna varsti taibanud, et kodumugavustega harjunud linnainimesena hakkaks ta varem või hiljem ka siin nende mugavuste järele puudust tundma. Puuküttega pidi siin paratamatult leppima, aga nüüd, pärast esimest talve, ei tundunud elusa tule abil soojasaamine hoopiski puudusena, vaid sel oli oma võlu. Ning elutuppa kavandatud ahi pidi tingimata klaasukse saama, et see ühtlasi kamina eest oleks.
Laanehaual ehitustöö juures saatis Sandri tegemisi alatasa tunne, et enam ei ehita ta ainuüksi iseenda, vaid ka Liisi ja tema järeltulija tarbeks. Kuigi mõistus püüdis niisugust soovunelmat tagasi tõrjuda – mõte, et Liis võiks Laanehauale elama asuda, polnud ju millegagi põhjendatud ja kuulus soovunelmate valda –, oli mehele omamoodi naudinguks saanud kujutlemine, kuidas see naine siin majas talitama hakkab. Nendest hetkepiltidest kaugemale Sandri mõte enam ei küündinud, sügisel kaduma kippunud, aga jälleleitud reaalsustunne hoidis teda ohjes ja oli mehele kindla mängumaa ette kirjutanud. Õigemini määranud talle isa ja vanaisa rolli, mis juba iseenesest selle mängumaa ära piiras.
„Parem leppida võimalikuga, kui hakata võimatut tahtma…” oli Sander enda jaoks kokkuvõtte teinud, aga selle juures ometi kuskil seespool juba ammu tuttavat kahetsuspistet tundnud. Hoolimata sellest, et ta ennast maksimalistiks pidas, pidi mees paratamatult tunnistama vanasõna, et pool muna on ikkagi parem kui tühi koor…
Kaheksanda trepiastme monteerimine oli parajasti käsil, kui Sander kuulatama jäi: auto! Keegi sõitis õue ja peale tema sai neid Laanehauale sõitjaid olla vaid kaks – Priit ja Liis. Priiduga olid nad alles paari tunni eest koos saeveski väravaid lukustanud, tema see ei saanud olla. Tähendab – Liis…
Sander pani kiirustades tööriistad käest, tõmbas sõrmedega läbi juuste ja heitis kiirustava pilgu pooleldi valmis trepile. Ta oleks heameelega tahtnud seda Liisile juba valmiskujul ja täies ilus näidata, aga see polnud enam tähtis. Ning juba avaski Liis ukse.
„Tere.”
„Päikesetüdruk! Sa oskad toredasti üllatada!” Mees astus tulijale vastu, aga Liisi kummaline ilme tegi ta valvsaks. „Kas midagi on juhtunud?”
„Jah.” Naine astus mehest mööda lahtisest köögiuksest sisse, istus laua äärde ja toetas näo kätele. Nutab? kohkus Sander ja sedamaid arvas ta ka põhjust teadvat – küllap rasedus katkes, seda juhtub. Kahjuks liigagi tihti…
„Liis, kullake, räägi, mis sul on!”
Liis nagu ei oleks mehe küsimust kuulnudki, istus ja varjas nägu kätega. Siis aga tuli käte tagant ka hääl.
„Rando on surnud!” ütles naine kuidagi võõra ja kaebliku häälega.
„Rando… Mismoodi see juhtus?” kohkus Sander. Randost polnud nad Liisiga juba ammu rääkinud.
„Oli endale nööri… kaela pannud! Ja nad ei teatanudki mulle, lasid omapead ta maha matta!”
„Miks siis…” Sander tundis, et praegu pole õige hetk pärimiseks, võttis tooli ja istus Liisi kõrvale. Nii lähedale, et sai oma toetava käe naise õlale panna. Ning pikkamisi rääkis Liis, mis ta telefonis kuulnud oli.
„Siis nad ei saanudki sulle teatada, kui nad aadressi ei teadnud,” arvas Sander tasakaalukalt, püüdes naist oma tooniga rahustada.
„Seda jah, aga… Ma oleks tahtnud…” Siis tuli nutt, mingi kujutluspilt viis naise vaoshoituse ja mees tundis ängistust. Lähedase inimese pisaraid on alati raske näha, eriti siis, kui on juhtunud midagi pöördumatut ja keegi enam aidata ei saa. Sander pööras Liisi näoga enda poole ja toetas naise pea vastu oma õlga. Võttis siis teise käega naisel mütsi peast ja silitas lohutavalt ta kastanpruune, pisut lokki kippuvaid juukseid.
„Liis, pole viga, sa saad sellest üle…”
„Ma oleksin tahtnud teda veel näha, ma oleksin temalt kirstu juures andeks palunud…” nuuksus naine.
„Mida, kallis tüdruk? Mida sa oleksid andeks palunud?”
„Seda, et ma ei osanud teda inimeseks kasvatada! See on ju minu süü, et ta niisuguseks hoolimatuks muutus. Ainult minu süü!”
Sander silitas naise pead ega osanud äkki midagi öelda. Mingi tõetera Liisi jutus ehk oli, aga sellel polnud enam mingit tähtsust.
„Liis, ju see pidi niimoodi minema! Ja sinul ei ole mingit põhjust ennast süüdistada, ma olen kindel, et sa tegid kõik nii, nagu süda käskis. Ja see ongi kõige tähtsam.”
Nuuksumine jäi