Arglik kevad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
kordi sooja kohta saatnud. Eks niisugune suhtlemine oli pärit ajast, mil Priit veel kolhoosi töökoja juhataja ametit pidas; siis tundis iga tööline ennast peremehena ja selleks, et oma ülesandeid täita, oli vaja mõndagi alla neelata.
Uued peaperemehed ostsid kuskilt suurema koguse palke ja neid hakati Harinõmmele vedama. Priit pidi koormate mahalaadimist korraldama ja kohe pärast seda, kui ta oli ehitajatelt vajaliku puumaterjali nimestiku saanud, tuli asuda selle järgi saagima. Endiselt kummitas töömeeste probleem – kui Harri Suurtee oli lõpuks oma haiguslehe lõpetanud ja jälle tööle ilmus, tahtis Sander kohe koju jääda. Priit püüdis kogu oma veenmisjõudu appi võttes talle kas või tillukest auku pähe rääkida.
„Kulla mees, palun, saa aru – me peame ehitajatele materjali valmis tegema! Vähemalt selle osa, mis neile esimese karkassi jaoks vaja läheb. Ole veel kas või nädal aega, mul on siin niigi palju sagimist,” lunis Priit. Ning kui Sander endiselt tõrksalt oma õigust nõudis, pidi ülemus paratamatult ka teised relvad kasutusele võtma. „Mina olen sinule ka vastu tulnud – pühapäevasel päeval keevitasin su trepiposti valmis ja…”
„Mh…” Sander tegi tusase näo, tema arvates polnud teisel just eetiline oma teeneid meelde tuletada. „Võtaks selle posti maha ja tooks sulle tagasi, aga ta, kurivaim, on mul juba igat kanti kinni kruvitud…”
Muidugi oli see vaid retooriline ähvardus, rohkem nali, aga selles oli ka väike teravik sees. Iga heategu on hinnatav, aga kui seda hakatakse meelde tuletama, kaotab see suure osa oma väärtusest. Ning kohe sai ka Priit oma taktitusest aru.
„Ära siis niimoodi… Aga saa aru, häda on tõesti suur!”
„Eks ka minu häda on suur, Laanehaual on kõik veel ripakil… Aga olgu siis nädalaks, mis parata. Ainult – lepime kohe kokku, et pärast seda enam mingid lunimised ei aita!”
Priit heitis pilgu eemal palgiotsal istuva Harri poole ja seletas poolihääli lisa:
„Näed ju ise, et Harri ei ole veel jõus! Kui natuke tegutseb, hakkab sedamaid hingeldama ja tahab istuda…”
„Küll ta kosub! Ligi kolm kuud pole ennast liigutanud, sellepärast.” Siis aga tuli Sandril hea mõte. „Kuule, sina oled masinamees – kas sa kuskilt koppa laenata ei saaks? Tõmbaksid Laanehaual vastutasuks septiku jaoks augu sisse. Nii kui maa on sula, hakkan kanalisatsiooni tegema!”
„Septik… see on see solgipuhastamise värk, jah?”
„Nojah, ma mõtlesin, et kui juba, siis juba! Teen veega kempsu ja duširuumi ja… Aga käsitsi niisugust auku kaevata on hull töö.”
Priit mühatas.
„Nojah, linnamees jääb ikka linnameheks. Et olgu kolinaga kemps ja seljapesemise masin. Tsivilisatsioon, mis teha!” Selles ütlemises oli siiski rohkem tunnustust kui hurjutamist, Priit mälus hetke vuntsi ja arvas siis: „Kopa ma muidugi saaksin, Arupõllu Sass erastas kolhoosi oma endale, on teist siiamaani kõbinud ja korras pidanud. Mina pidin veel nõusoleku andma… Eks mina sain ka midagi – kaks traktorit ja saeveski.”
Selleski ütlemises oli huumoriga segatud rahulolu ja see pani Sander Karmi paratamatult muigama. Ta kujutles, kuidas Harinõmmel kolhoosi lagunedes oli selle varandust nii ametlikult kui omapead laiali tassitud. Tagasihoidlikud ei saanud ilmselt midagi ja likvideerimiskomisjonil jäi üle vaid tagantjärele vormistada paberid selle kohta, mis juba oli kellelgi koju ulualla veetud. Sest hakka selle pärast veel pahandust tegema ja kohut käima… Seesama Harri, kes praegu palgiotsal istub, rääkis, kuidas üks kolhoosi asjamees oli endale terve piimafarmi koos lehmadega erastanud. Ainult seda rõõmu ei jätkunud talle kauaks – mees ei suutnud heinategu ega isegi lüpsmist organiseerida ja kogu kari veeti jupikaupa lihakombinaati. Ning lõpuks oli see eiteakust tulnud redisekarva mees koos oma perega Harinõmmelt jälle eiteakuhu kadunud…
Linnas olid need riigikorra vahetumisega kaasas käinud muutused hoopiski lihtsamini üle elatud. Majaehituskombinaat, kus Sander varem töötas, lõpetas küll tegutsemise ja paar kuud tuli päriselt tööta olla, aga siis hakkas hulganisti väikesi ehitusettevõtteid tekkima ning ka Sander oli ühes sellises tööd saanud. Ning elu oli endises rütmis jätkunud, kuigi ehitused olid esialgu väiksemad ja tuli tegeleda nii majade ehitamise kui ka kapitaalremondiga.
„Eks ma räägin seda kopa asja!” lubas Priit ja taandus oma kontorisse, pärast Harri naasmist sai ta jälle paberitööks aega. Kui palju tal seda paberitööd tegelikult oli, seda teadis ainult tema ise, aga ka selles oskasid uued omanikud, keda Priit küll ülemusteks nimetada ei tahtnud, teda üllatada. Jällegi Aru.
„Tuleval nädalal teeme juhatuse koosoleku ja sina esitad aruande saeveski tööst,” oli ta telefoni teel öelnud.
„Aru…ande? Mis vormis see olema peaks, kas paberil?”
„Loomulikult! Kõik tulud ja kulud peavad kirjas olema, aasta algusest peale. Ja lahti kirjutatult – kui palju ja kellele saetud, ühikuhinnad ja summad ja laekumised. Ning väljaminekud samuti – kellele, kui palju ja mille eest makstud. Töötasude keskmine tunnihind ja töötundide arv…”
Priit Maasikas ei olnud kogu omanikuseisuse ajal ühtegi aruannet esitanud, kui ehk maksuameti omad välja arvata. Ent nendel tuli ainult blankett täita, numbrid sisse panna. Nüüd aga taheti temalt midagi niisugust, mis tema kui juhataja ja omaniku seisuse hoobilt kahtluse alla seadis, ja mis kõige halvem – seda taheti õigusega, mis ta neile meestele oli täiesti tasuta maha müünud. Või oleks õigem öelda – kinkinud? Niisugune asi pani Priidu tusaselt vuntsi närima, see oli kogu ilusa tuleviku pahupool ja kinnitas kuskil seespool kripeldavat kartust, et kõik eelseisvad muutused ei olegi tema jaoks positiivsed. Paberitöö oli Priit Maasikale olnud alati vastukarva, küllap seetõttu, et koolitee oli lühikeseks jäänud; nüüd taheti tema oskused selles valdkonnas tõsiselt proovile panna. Omal ajal oli ta otsustanud ilma raamatupidajata hakkama saada ja seni saanudki, tõsi küll – kerge see ei olnud. Aga nüüd…
„Pagana pihta, oleks pidanud siis ikka raamatupidaja võtma! Nüüd annaks käsu kätte ja aruanne valmis. Ning uued omanikud oleksid ta koos saeveskiga vastu võtnud ja palgale jätnud…” urises Priit rahulolematult, kui ta oma kontoripugerikus istus ja lootusetult sassis paberites tuulas. Isegi need, mis ta oli seinale pika peata naela otsa lükkinud, polnud seal mingis süsteemis ega järjekorras, alati oli leidunud mõni arve või ostutšekk, mis poolkogemata kuskilt välja tuli. Tüütu oli neid kuupäevade järgi ritta seada ja neile õiget kohta otsida. Bensiiniostutšekid, saekaatrile ostetud õlide, masinarihmade, terituskäiade, tööriistade tšekid ja arved, nende vahel kummalised kortsus ja määrdunud paberilipakad tobeda pliiatsikritseldusega: täna saetud 12 tihu… Millal see täna oli, sellest ei kriipsugi. Rääkimata märkusest, kellele ja mida saetud.
„Sa vana kurat, viimane aeg oligi see krempel maha müüa!” tegi Priit Maasikas kokkuvõtte, aga see ei viinud teda eesmärgile teragi lähemale. Sest uute kaasomanike ees ei tohtinud ta ometi lolliks jääda ja paljastada, et seni ei olnud ettevõtte „Harinõmme Puit” paberimajanduses mingit korda. Oma asi, ise teen, ise tean, oli omanikuseisuses Priit mõelnud tegelikult seda endale teadvustamata. Nüüd tuli paratamatult hakata senise minnalaskmise eest lõivu maksma ja selle hind polnud kaugeltki teada. See polnud rahaline, vaid moraalne väärtus, veel rohkem – see tähendas kaasomanike silmis autoriteedi kaotust, millel tõenäoliselt võisid ettearvamatud tagajärjed olla. Ning tekkinud mure pigistas meest nii, et ta õhtul kodus sellest naisele pihtis.
„Nüüd tahavad minust vägisi bürokraadi teha! Pean neile hakkama omaenda ettevõtte tööst kirjalikult aru andma.”
„Ahah,” ütles Silvi osavõtmatult.
„Saad aru – kirjalikult! Ma pole kirjatöös kunagi tugev olnud.”
„Lugeda ja kirjutada sa ju oskad.”
„Ah, ega selles pole asi, aga ma ei teagi, kuidas niisugust kirjalikku aruannet kokku panna ja mis seal kõik olema peab.” Mees oli tõesti hädas, istus kortsus kulmul köögis laua taga, ja selle asemel et õhtusöögile tähelepanu pöörata, näris tigedalt vurru.
„Mis sa siis