Sügisvalgus. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
paaris töötasid, ja heitis ebaleva pilgu puhvetilaua poole, millele müüja oli isegi valge lina laotanud. Tema oli kastist sedamaid kaks pudelit rabanud ja tundis nüüd kerget südametunnistusepiina.
„Ei tal enam, kast oli tühi,” teadis teine ja Harri tõmbas otsmiku kortsu. Muidugi oleks pidanud varem tulema, aga Laine oli ennast nii kaua peegli ees sättinud, et aeg läks käest. Just nagu oleks naine tahtnud iludusvõistlusele minna. Mitte vaatajaks, vaid osavõtjaks… Harri heitis naiste seltsis istet võtnud Lainele tusase pilgu ja kõndis joonelt Melliku Liisi juurde.
„Anna üks õlu, Laine pärast maksab.”
Harinõmme poes oli oma küla inimeste jaoks käibel peale sularaha ja pangakaardi ka kolmas arveldusviis – must raamat. Nii kutsuti kladet, kuhu Liis märkis need ostud, mille eest raha saamata jäi. Juhtus ju ilmast ilma, et kellelgi oli rahakott koju ununenud, kaasavõetud rahast välja ei tulnud või olid näpud sedavõrd põhjas, et enne järgmist pensipäeva maksta ei saanud. Selle raamatu oli Liis Mellik ettenägelikult kaasa võtnud, ning kui Harri saadud õllepudeliga meeste poole tagasi sammus, kirjutas müüja raamatusse: Suurtee, üks õlu. Ning jättis samale reale ruumi, sest oli kindel, et enne peo lõppu tuleb sinna veel midagi juurde kirjutada.
Laine Suurteed aga huvitas hoopis muu. Pärast seda, kui ta oli pilgu kokkutulnud rahvast üle lasknud, istus ta pettunud moel teiste sekka pingile.
„Seda Laanehaua-isandat veel ei olegi…”
„Ei teagi, misuke ta välja näeb, pole näinud,” ütles Allika Maire, pillimehe kaasa, kes oma kõige nooremat lapselast põlvel hüpitas. „Oma küla inimesi peaks ikka tundma, aga temast ei tea midagi.”
„Mina olen näinud! Aga eemalt, ega ma ära ei tunneks,” seletas Muldri Tilde. Nüüd tundis ta kahetsust, et ei olnud tookord Laanehaua osmiku juurde kõndinud ja katuselammutajaga juttu teinud. Uus inimene külas, seda juhtus harva.
„Mina olen temaga rääkinud, täitsa kena mees on,” teatas Posti-Laine selle peale, ja nagu alati, ei puudunud tema toonis väike üleolek.
„Ja-ah? Kus sul see au oli?” imestati.
„Poes! Rääkisime päris pikka juttu. Asjalik mees!” Laine säilitas oma hääles väärikuse. See, et ta oli poes Laanehaua peremehega mõned sõnad vahetanud, tõstis ta teistest kõrgemale, ärgitas isegi improviseerima ja ta lisas teadjalt: „Lubas kindlasti jaanitulele tulla.”
„Ohoh! Siis näeme selle mehe ära!”
„Ei näe. Laanehaua-mees siia ei tule.” Ütleja oli Silvi Maasikas, ning öeldu kõlas nagu aamen kirikus.
„Kust sina tead?” päriti.
„Ta ütles Priidule, alles täna lõuna ajal. Priit käis teda kutsumas.”
„Aa…” venitati. Kes osavõtmatult, kes pettunult, ja viimaste hulgas oli ka Posti-Laine. Elu oli siin maakolkas nii igav, kõik näod ja jutud tuntud, ning Laanehaua peremees oleks endaga kindlasti midagi uut kaasa toonud.
7
Küla pidas jaanipidu, aga Laanehaual tehti endiselt tööd. Sander oli otsustanud päeva-paari kuludes linna sõita pliidirauda ja muid pottsepatööks vajalikke manuseid tooma, enne aga pidi majale uksed-aknad ette panema. Siiamaani ei olnud lühikeste äraolekute ajal küll ükski kuri käsi tema valdustesse sattunud, aga kui ikka terveks päevaks ära minna… Need ajad, mil kodunt lahkudes lukustamata uksele luuavars märgiks toetati, olid ammugi jäädavalt minevikku vajunud ja tundusid vaid ilusa muinasjutuna. Nagu see, milles hunt ja lambatall sõpruses elavad ning mida enam lapsedki ei uskunud.
Sander oli arvanud, et kaasatoodud uste ja akende paikasobitamisega saab ta kiiremini hakkama, aga see osutus tema ehitajavilumusest hoolimata küllaltki aega- ja vaevanõudvaks tööks. Sest need oma aja ära elanud aknad ja uksed, mis talle linnamajade remondi ajal veel kõlblikena tundusid ja said kõrvale pandud, olid paraku hoopis teist mõõtu, nõudsid seniste avade ümbertegemist ja sinna juurde ka mõttetööd, et majake valminuna kõigiti ontlik välja näeks.
„Elekter, tont võtaks, oleks ometi elekter…” kirus Sander juba teab mitmendat korda. Veel linnas elades oli ta plaanitsenud kohemaid pärast maale asumist väikese puidutööpingi ostmist – hea prusse ja laudu parajaks saagida ja hööveldada, kohapeal lenge või isegi mõne lihtsama raamikese teha. Aga elektrimees, kellega ta oli rääkinud, polnud Laanehauale nägu näidanud, ning Sandril tuli oma tööd teha esiisade viisil. See võttis mitu korda rohkem aega, pani tihti kiruma, sest mees oli harjunud tänapäevaseid tööriistu kasutama, aga kuidagiviisi siiski edenes. Ja lõpuks ikkagi saabus päev, mil Sander Karm sai oma maja välisukse lukku keerata ja võtme õige omanikuuhkusega taskusse pista.
Nimekiri, mida linnast tuua, oli õige pikk saanud ja kõige vajaliku leidmine nõudis mitmetest poodidest läbi käimist. Varem mööda ehitusmaterjalide kauplusi kõndides oli Sander tundnud rikkalikult pakutavast kaubast rõõmu – oli ju tema oma töömeheteel varem pidanud õige väheste ja viletsate materjalidega läbi ajama; aga nüüd, kui oli tegemist oma maja tarbeks ostmisega, veendus mees, et asi polegi nii lihtne. Suur valikuvõimalus paneb alati kahtlema, kas kuskil ei oleks midagi veel paremat ja sobivamat nii välimuse, omaduste kui hinna poolest. Just hind oli paraku see tegur, mis hoolikalt valima sundis, ja kui on tarvis kopsakaid summasid välja anda, jääb alati kahtlus, et võibolla oleks mujalt odavamalt saanud. Sellepärast kõndiski Sander ühest poest teise ning avastas üha uusi variante, kuni pea otsas päris kirjuks läks. Nõukogude ajal oli palju lihtsam – hea, kui üldse mõne tüki kätte sai, ja valikuvõimaluse puudumise tõttu tuli nii mõnigi asi lihtsalt jõuga paika sobitada. Ning veel – raua eest, mis tollal oli imeodav, taheti nüüd lausa kulla hinda saada, just nagu viimasel ajal olekski pliidirauad ja – manused mitte lihtsast malmist, vaid mingist kullasisaldusega metallist valmistatud.
Terve päev oli niiviisi linnasaginas ära kulunud. Palavus, närvipinge, tüdimus inimeste tõuklemisest ja kibestustunne autoliiklusest, kus jultunumad tagasihoidlikumate üle võidutsesid – nende tunnetega roolis Sander Karm autot kodu poole. Aga juba linnast välja jõudes mattis need tunded rahuldus, et ta oli lõpuks ikkagi kõik vajaliku kätte saanud ning võis jälle rahumeeli Laanehauale sõita, et seal loodust, üksindust ja töötegemist nautida. Tund autosõitu oli paras enda ümberlülitamiseks, et eelseisvad tööd läbi mõelda ja selle juurde rahuldust tunda, et tal enam ei tarvitse seal meeletult sagivas linnas elutseda. Ning kui mees lõpuks mööda metsasihile rajatud teed Laanehauani jõudis, tundis ta kõrget metsamüüri vaadates peaaegu samasugust hardust kui üle kirikuläve astudes.
Auto õuele ajanud, kiirustas Sander kõigepealt oja poole, et higi maha pesta. Seep ja rätik käes, seisatas mees purde juures.
„Uhh, tahaks end üleni sisse kasta, aga siin…” Oma õue all, kus Sander end pesta tavatses, oli ojake kitsas ja madal, seal polnud niisugust võimalust. Mees kaalutles veidi ja sumas siis läbi oja kaldal kasvava paksu heina ülesvoolu, kus käänu taga oli sügavam hauakoht. Seal oli ta paar korda ennegi käinud, alati kiirustades, et tööpingest palavat nahka korraks jahutada. Seal keset oja oli vesi parajalt rinnuni ja sai mõne sammu ujudagi, kuigi kalda ääres oli sügavust vaid paari vaksa jagu, just nagu vette astumiseks loodud. Sander heitis endalt viimasegi riidehilbu, aga siis, vaevalt varbaga vett puudutanud, tõmbas ta jala tagasi ning kummardus ojapõhja uurima.
Põhjal oli inimese värske jalajälg. Väike, Sandri jalast peaaegu poole väiksem. Selgesti eraldusid viis varbaringi.
„Kes see…?” Kummaline tunne haaras meest. Laanehaual polnud ta kedagi näinud peale Priidu, ja temagi käis juba nädal tagasi, jaaniõhtul. Ning kes siia heinamaasoppi…
Sander Karm heitis pilgu ümberringi. Kõikjal lokkas lopsakas hein, selles peaks ju võõra teerada näha olema, aga ei midagi. Kuid ojapõhjas oli jälg, selgesti eralduv inimese jalajälg, viis varbaringi küljes.
Ojapiiga…? Seesama, keda Priit Maasikas oli kummituseks nimetanud… tuli Sandrile mõte ja ta püüdis üleolevalt muiata, aga see kukkus kuidagi virilalt välja. Keegi oli tema valdustesse tunginud, jälg oli liiga reaalne, see hakkas meest korraga häirima ja suplushimu