Sügisvalgus. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
lõigatud või raiutud, sest oli paksult koorevohanditesse kasvanud. Ometi oli ta selgelt eristatav, varem polnud Sandril lihtsalt olnud aega seda märgata.
Rist, jah… Ongi rist! Nojah, kui too tüdruk end tõesti siia hauakohta uputas, ongi tõenäoline, et keegi külamees puutüvesse ristikuju lõikas. Mälestuseks kohast, kus neiu oli hinge andnud. Aga see värske jälg seal ojapõhjas…
Sander Karm raputas ennast nagu inimene, kes on luulude meelevalda sattunud ja tahaks jälle reaalsusesse tagasi jõuda. Mõelda vaid, et tema, kuuekümne viie aastane mees, enda arvates elus peale viirastuste ja kummituste kõike näinud, on nüüd mingist jalajäljest häiritud. Võibolla see polegi jalajälg, on vaid… Ta kummardus jälle jälge uurima.
See oli jalajälg, selles polnud kahtlust. Värske jälg, sest kõrval paistsid Sandri eelmistest käikudest põhjamutta jäänud lohud, nüüd juba voolust kantud oksaprahist varjutatud. Sellele aga polnud isegi puruvanad oma liikumisvaokesi jätta jõudnud. Jälg oli väike, kas lapse või naise oma. Ojapiiga jälg…
Sander Karm tõmbas püksid jalga ja sammus mõtlikuna maja juurde tagasi, teel ikka veel ojaluhta silmitsedes, lootes sealt tallamisjälgi leida. Ei saanud ju inimene, kes oli jälje jätnud, tulla läbi õhu hõljudes, vaid ikka mööda maapinda. Läbi paksu rohu, mida juba aastaid ei olnud niidetud. Aga rohi oli puutumata, seda ei olnud peale tema keegi tallanud.
„Ah, käigu kus…” Sander sülitas, pahandades iseenda peale, et ta nähtut sedamaid unustada ei suuda. Ta oli harjunud maailma asjade olemust endale selgeks tegema, alati mitmesuguste nähtuste üle juurelnud ja enamasti arusaamiseni jõudnud, aga nüüd oli tegemist varem kogematu olukorraga. Priit Maasika jutt Laanehaua kummitusest muutus selle taustal palju tõesemaks, kuigi kummitused vaevalt nii reaalseid jälgi jätaksid…
Või oli see jälg ikkagi ainult meelepete, hetkeline silmavääratus, enesepettus? See mõte hakkas Sandrit vaevama ega andnud enam rahu. Ta laadis auto linnast ostetud kraamist tühjaks, kandis selle varju alla ja otsustas minna veel kord vaatama, kas jälg oja põhjas on alles. Sammus jälle läbi rohu, ise tigedalt enda ebaluse peale mugisedes, tahtes naeruvääristada seda imelikku jõudu, mis sundis teda veelkordset käiku ette võtma.
„Kui seda jälge enam ei ole, siis… Siis ma hakkan tõesti lolliks minema!” pomises mees kuuldavalt ja jätkas juba mõttes – mine tea, mismoodi vananemine inimesele mõjub, ma pole ju varem nii vana olnud…
Jälg oli alles. Kõik oli nagu enne, ainult tuuleiil pani vee virvendama ja kiigutas kaldaveeres kasvava kalmuse kollast õiekobarat. Päike hakkas juba metsa taha teed otsima, oja hauakoht oli varju jäänud, aga saaretüvele kaldu langevad kiired tõid sellesse lõigatud risti eriti reljeefselt esile.
„Huvitav, et ma seda varem pole märganud,” pomises Sander ja silitas käega üle koorekõrgendike. Puu oli vana, isegi täismehele ümberhaaramiseks liiga jäme, ja tragöödia selle all juhtunud juba ammu, võibolla enne Sandri sündimistki. Mees kõndis tagasi maja juurde, hakkas tavapäraselt endale õhtusööki valmistama, aga midagi oli teistmoodi kui varem. Just nagu oleks peale tema Laanehaual veel keegi teine ringi liikunud; sel õhtul ei saanudki Sander Karm lahti tundest, et ta ei ole üksi, vaid keegi jälgib teda.
„Loll, siin pole ju kedagi! Hakkad viimaks ka vananaistejutte uskuma,” sõitles ta ennast, aga tunne jäi. Niisugune tunne, mille olemust ei osanud ta endale seletada ja mis rahutust tekitas. Ning kui mees lõpuks tagakambri seina äärde lavatsile ronis teist ööd oma maja katuse all veetma, keeras ta välisukse seestpoolt lukku. See pooltahtlik liigutus pani ta jälle iseenda üle muigama – varem, kui ta lauda lahtises lakanurgas magas, polnud mingit muret, aga nüüd…
„Peaks ikkagi koera võtma! Oleks seltsi, oleks kellega rääkidagi. Siin ihuüksinda võib lõpuks tõesti lolliks minna…” See oli viimane mõte, mis Sander Karmil selle kirevaks kujunenud päeva lõpul läbi pea käis. Siis vajus ta sügavasse unne ja nägi isegi unenägu – ta kõndis kõrges rohus, kandis kaenlas äsjaostetud rasket pliidirauda, ja sellel oli kummalise kujuga värvilaik… Ei, see polnudki värvilaik, see oli jalajälg, viis varbaringi küljes.
Öösel äratas vali koputus aknale Sandri üles. Mees võpatus istuma ja taipas alles siis, et see oli hoopis äike. Välk sähvis metsa kohal, tuulekeeris raputas puid ja vihm trummeldas uuel katusel.
„Pikalt põuda pidanud… Nüüd võib sadada, katus on peal, uksed-aknad ees. Ongi hea, peseb looduse puhtaks ja teeb õhu lahedaks…”
Näis, nagu oleks äikesevihm ka Sandrit vaevanud ebamäärase tunde maha pesnud. Äike kaugenes pikkamisi, mees uinus jälle ja magas rahumeeli keskhommikuni. Tavaliselt oli ta tõusnud siis, kui õu veel metsa varju jäi; sel hommikul oli päike juba majatrepini jõudnud, aga rohi kilgendas veel öistes vihmapiiskades. Trepil seistes kuulis Sander tuttavat häält – rähn, senine hommikune ärataja, põristas oma hommikusi valanguid.
„Nojah, laka peal ajas ta mind üles, aga tuppa ei kosta… Peab vist äratuskella mängima panema,” pomises mees omaette ja taipas siis, et oli hakanud üksi olles oma mõtteid valjult väljendama. Oli see järjekordne saabunud vanaduse tunnus või üksi veedetud päevadest tekkinud vajadus inimese häält kuulda? Nii mõeldes kortsutas Sander kulme, rehmas ükskõiksust teeseldes käega ja astus trepilt alla. Ta ei tahtnud kuidagi endale tunnistada, et Laanehaua uudsusevõlu oli tasapisi hajuma hakanud ning varem ainult positiivsena tundunud ettevõtmisesse lõikusid mitmedki ebakõlad. Vana tõde, et inimene harjub heaga palju kiiremini kui halvaga, hakkas ka Sandri juures oma mõju avaldama. Ta tegi oma ehitustööd küll endise hooga, aga see ei rahuldanud teda sedavõrd, kui talle algul ettepoole vaadates oli tundunud, ning mees ei osanud selle põhjust leida. Üksikult vaagides oli kõik õige – koht oli imeilus, tüütu lammutamis- ja koristustöö tehtud, maja uued kontuurid kätte saanud, katus peal ja uksed-aknad ees… Ka rahaliselt oli ta lahedasti välja tulnud, pangakaart näitas veel üsnagi kopsakat summat, aga midagi oli ometi puudu ning ta ei osanud sellele nime anda.
Kas on see sellest, et ma olen siin päevade ja nädalate kaupa üksinda? Linnas tööl käies sai vähemalt töökaaslastega mõtteid vahetada või töödejuhatajaga arutada, kuidas üht või teist paremini teha… Ja kui Sander oli mõne asja omapead hästi lahendanud, ei olnud ülemus kiitusega kitsi, tõi teda alati noorematele eeskujuks… Tõsi küll, irvhambast töökaaslane Ants Lõhmus oli mõnikord selle peale kõvera muigega ühmanud:
„Kiida lolli, see rabab selle peale tööd kas või surnuks!”
Sander oli alati arvanud, et talle meeldib olla vaid mutrike suures masinavärgis, aga hakkas nüüd tunnetama, et seal oli veel midagi, mis innustas ja rahulduse tõi ning millest ta omapead Laanehaual töötades on ilma jäänud. Ta tunnetas alateadlikult, söandamata sõnadesse panna, et üks inimest liikumapanev jõud, ja seejuures sugugi mitte viimane, on vajadus tunnustuse järele. Kui keegi oleks nii talle otse välja ütelnud, oleks mees kindlasti protesteerima hakanud – tema oli eluaeg oma tagasihoidlikku tööd teinud, tahtmata seejuures kõrgemale trügida, ja oli omal ajal isegi talle pakutud brigadirikohast ära öelnud… Aga alles nüüd hakkas ilmnema, et mingi vajadus silma paista oli teda ometi kogu aeg saatnud!
Vihm oli tõesti olnud tugev. Teerada mööda, mille Sander oli oma aianurka püstitatud väliköögini tampinud, oli vihmavesi alla oja poole voolates endale isegi väikese voolusängi teinud; see suundus otsejoones ajutise keedukoldeni ning oli selle alt isegi tuha minema uhtunud. Ojake oli aga vihmast jõudu saanud ja tume vesi voolas lõbusates keeristes vahuriismeid kandes peaaegu samamoodi kui varakevadel, kui nad Haraldiga esimest korda Laanehaual käisid. Nüüd tundus Sandrile see päev, mil ta Laanehaua majakest esimest korda nägi, juba kauge minevikuna, kuigi möödunud oli vaid paar kuud. Aga nüüd tundis ta end iga päevaga üha enam Laanehaua peremehena, sest siin oli igal sammul tema kätetööd märgata. Ja peaasi – niiviisi oja kaldal seistes ning maja poole vaadates, mis tumeda metsa taustal oma valeva katusega uhkeldas, tundis Sander rahuldust, mis äsjase kerge kipituse pea olematuks kustutas.
„Nojah, eks medalil ole ikka kaks poolt…” ümises ta ja pöördus, et hakata toa poole tagasi kõndima. Ning sedamaid ta võpatas – vihmast uhutud liival nägi ta jälge, kohe