e-armastus. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
peakski nii normaalne olema,” arvas Karmen.
„Öeldakse, et iga inimene näeb asju oma rikutuse tasemel – ju siis isegi sinul on sihuke mõte pähe tulnud,” muigas Evika, aga tõsines kohe. „Sa oled lihtsalt vanamoodne, muud midagi! See kõik on ju vaid mäng, mis ei kohusta millekski, saad aru? Sina mängid ja sinuga mängitakse, sul on alati võimalik valida sobiv mängupartner ja kui vana tüütavaks muutub, siis lõpetad ära ja otsid uue. Mitte nii nagu abielus, et oled ühe mehe küljes kinni, internetis on sul neid uusi tuhandete viisi võtta!”
„Ma ei saa aru, kuidas saab anonüümseks jääda? Minu internetiaadress on tal ju teada, ta hakkab pärast jumal teab missuguseid teateid saatma ja kodus kõik näevad, mis ma olen teinud!”
Evika muigas teadvalt.
„Nii avalikult muidugi ei saa! Sa teed endale oma isikliku salajase netiaadressi ja oma postkasti, ilma sinu paroolita sinna keegi sisse ei pääse! Mitte keegi, ei sinu poisid ega mees ei saagi teada, et sul on oma privaatne meiliaadress. Kui tahad, ma teen selle sulle praegu valmis, see on lihtne! Ainult ühte ei tohi unustada – iga kord pead arvuti mälust kõik oma postkastis käimised ära kustutama, muidu on need teistele näha. Ega sa vist endale isiklikku laptopi ostma ei hakka?”
„Ära räägi rumalusi! See on suur kulu, ilmaski mitte! Ja kus ma seda peitma hakkaksin, et teised teada ei saa…” Karmen jäi vait taibates, et oli juba peaaegu oma nõusoleku andnud. Kuidas küll juhtus, et ta lubas endale nii kergesti augu pähe rääkida?
„Näita, kus su arvuti on, ma teen sulle meiliaadressi!” küsis Evika sedavõrd nõudvalt, et Karmen võttis seda peaaegu kohustusena.
„Oota, ega sellega kiiret ei ole! Võib-olla mõni teine kord,” tõrjus ta.
„Oh sind jänest! Näita, kus arvuti on, ma proovin, kas saan mõne tuttava kätte. Vähemalt näitan, kui lihtsalt see käib! Mul on üks hispaania kutt, see istub päevad otsa arvutis, temaga saaks mõne sõna vahetada.”
„Hispaania kutt… Nojah, minul pole niisugusega midagi teha, mina sedavõrd keeli ei oska. Kui üldse, siis mina mõtlen ikka eestlast ja naisterahvast. Et mõne internetisõbranna võiks ju otsida,” tunnistas Karmen, kuigi kuskilt tuli esmapilgul täiesti ehmatav mõte: kui tõesti oleks tegemist anonüümse ja ohutu mänguga, võiks see ka mõni huvitav meeshing olla. Evikal on ehk õigus, et niisugune suhtlemine võib omamoodi huvitavat vaheldust pakkuda?
„Kus arvuti on – poiste toas, jah?”
Karmen noogutas, tõusis pisut kõheldes ja kõndis ees kõrvaltuppa, kus pärast Argo asumist Tartusse oli ainuvalitsejaks jäänud Virgo.
„Erilist korda siin muidugi ei ole…” vabandas pereema kušetil vedelevaid poisi riideid nähes, aga Evika lõi käega.
„Ära tühja pärast põe…” Ta istus arvuti taha ja lülitas vilunud liigutusega aparaadi sisse. Karmen jälgis võlutult, kuidas sõbranna klaviatuurile vaatamata sellel vajalikud kombinatsioonid klõbistas, samal ajal seletades: „Näe, teil on siin ju kõik vajalikud programmid olemas, mina olen msn-i kasutanud… Või Skype’i, kui mikrofoniga räägin! Vaata nüüd, siia ma tipin poisi aadressi sisse: Enrico…”
„Ilus nimi sellel sinu poisil,” arvas Karmen.
„Ega see pole ta õige nimi! Ainult puruloll hakkab oma õige nime all tutvust pidama, see võib ju kohe kella külge minna! Ega sina tema hinge sisse näe, kes ta niisugune on ja mis ta võib sulle lõpuks pähe määrida. Võib-olla mõni kollane ajakirjanik otsib sensatsiooni ja paneb ka sinu nime mängu,” õpetas Evika klahve klõbistades.
„Sina esined siis ka valenime all?”
„Muidugi! Kohe näed, mina olen Radamera… Ilus nimi, eks?”
Evika pingutusest hoolimata Enrico ei vastanud.
„Täna ei tule onlainist midagi välja, poiss on kodunt jalga lasknud. Aga proovime mõnda kohalikku!”
Karmen jälgis üle sõbranna õla, kuidas too tippis uue aadressi: rasmusmuhk, ja sinna otsa veel mõned tähed.
„Imeliku nimega tutvused on sul… ”
Evika ei vastanud, saatis juba sõnumit.
Tere Rasmus sokuta minu sõbrannale üks kena meestuttav! Silvi.
Silvi! Ohoo, taipas Karmen. Rasmusele on ta siis Silvi!
Läks vaid hetk ja ekraanile tekkis kiri:
Tere, Kiisu! Kui vana see mees peaks olema? R.
„Ole nüüd, jäta järele!” raputas Karmen Evikat õlast.
„Mis sa sosistad, ega tema ju meid ei kuule! Rääkimiseks ja kuulmiseks on teised programmid. Ja teil ei paista siin mikrofonigi olevat.”
„Ükskõik, aga ma ei taha, Evika!” Karmenile näis, et teda püütakse vägisi mingisse hämarasse loosse sokutada. Evika oli algul Radameraks, nüüd aga juba Silviks muutunud ja üldse… Sõbranna aga lõpetas juba uue rea tippimist.
Meie oleme temaga üheealised, tähendab sama vana kui sina.
Ja vastus tuli kohe.
Siis kolmekümne ringis! Olgu peale, ma vaatan oma listi läbi ja teatan. Tšau, R.
„Näed, kui lihtsalt see käib! Eks sa võid ju ise omale tuttavaid otsida, aga mul polnud talle praegu midagi kirjutada, sellepärast,” seletas Evika.
„Mis jama see on, kolmekümne ringis? Me oleme sinuga ju viiekümnesed!” Karmen oli hämmingus, aga sõbranna muigas teadjalt.
„Ma ütlesin sulle, et see on mäng! Mehed on ainult noorematest naistest huvitatud ja esitavad ka ennast samamoodi noorematena, sõnumitest ei saa ju keegi aru, kes need on kirjutanud. Kui sa teatad, et oled viiekümnene, siis nad lihtsalt ei tee väljagi või läkitavad su otsesõnu kuradile ja kogu moos! Ja kui nad sulle oma pildi saadavad, siis üheksal juhul kümnest ei ole see selle kuti pilt, vaid mõne noorema või ilusama oma. Kontrollida seda ju ei saa! Vaid harva juhtub, et mõni neist tõsist tutvust soovib.”
„Mina küll ei taha niisugust pettusemängu kaasa teha! Mina olen eluaeg püüdnud aus inimene olla ja selleks ma ka jään!” raius Karmen nüüd juba tigedalt. Mõelda vaid – Evika tahab teda petiseks muuta!
„Eks sa ise otsustad! Aga aadressi ma teen sulle igaks juhuks valmis, ütle üks ilus naisterahva nimi!”
„Ilus nimi… Noh, olgu – Armanda!” ütles Karmen tigedalt.
„Ära lollita, selle peale ei tule ühtki huvilist! Ma panen parem ise… näiteks Lolita! Sobib?” pakkus Evika.
„Ei sobi, see on nagu mõni… prostituut! Pane lihtsalt Mari!” läks Karmen pooltahtmatult mänguga kaasa.
„Olgu, aga natuke ilusam: Marileen! Ja sinu aadress saab olema…” Evika keskendus klahvistiku klõbistamisele, manas vahepeal ekraanile mingeid tabeleid, kuhu tuli linnukesi tippida, ja ütles lõpuks rahulolevalt: „Valmis sain! Sinu isiklik aadress on nüüd…”
3
Kaarel Raus oli Sinimetsale väikesed katsepõllud rajanud, et seal erinevatele viljasortidele optimaalne väetamisviis leida. Ühe katselapi rukis oli sel aastal tõesti hästi kasvanud ja pea iga päev seisatas Kaarli maastur just selle põllulapi ääres. Agronoom astus autost välja, kummardus ja lasi tuules hõljuvatel viljapeadel oma nägu silitada; see oli omaette rituaal, seletamatu mõnu niiviisi oma töö tagajärge nautida. Oli ju tema see, kes Saarvaldile uutest põhjamaistest rukkisortidest rääkis ja käis seejärel Soomest seemet toomas. Nüüd, pärast rukki õitsemist, uuris Kaarel juba täiskasvus vilja hoolega, et tekkinud muutusi märgata ja olulist kirja panna. Praegugi võttis ta taskuraamatu ja kirjutas:
18. juuli. Kõrs on tüve poolt veel rohekas, aga hakkab järjest enam valkjaks pleekima. Lamandumisjälgi ei ole, kuigi eile käis tugev äikesehoog koos rahega üle. Mõned murdunud viljapead on ilmselt rahe tagajärg…
Põldudel