e-armastus. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
ka põhilise muutuse tooma – sügisel läheb lasteaeda ja Senta pääseb lõpuks ometi tööle. Maale kolides oli naine leppinud, et peab hakkama kohalikus koolis inglise keelt õpetama, siis aga tuli rasedus ja lapsepuhkus ning sellest enam ei räägitudki. Ainult Kaarel oli see, kes teema vahetevahel üles võttis – mitte kohustavalt ega meeldetuletavalt, vaid muu jutu sees.
„Ega see õpetajaamet mulle ei istu, aga mis teha…” oli naine niisuguse jutu peale vastumeelselt vihjanud, kuni Kaarel kord tüdinult ütles:
„Milles küsimus – kui sa õpetajaks ei taha, mine Saarvaldi juurde ja küsi ennast lauta loomatalitajaks! See ehk istub sulle paremini.”
Sellest ütlemisest tõusis nende vahel järjekordne abielutüli, milles Senta esimest korda ütles välja, et kahetseb.
„Ma olin loll, et sinuga abiellusin! Sinul on maamatsi hing ja selleks sa ka jääd!”
Kust naine niisuguse muigamapanevalt arhailise nimetuse võttis, jäigi Kaarlile arusaamatuks, sest selle peale ei osanud mees isegi solvuda. Maa ja linn olid viimaste aastakümnete jooksul endiselt maaks ja linnaks jäänud, aga olustikuliselt üksteisele mõõtmatult palju lähenenud; omal ajal, kui niisugune ütlus sündis, erines maa- ja linnainimese elu kõikides tahkudes ja ilmselt mõtlesid selle nime välja linlased – Mats oli põline talupoja nimi ja kujunes maameeste üldnimetuseks.
Suurt pahandust sellest ütlemisest ei sündinudki. Senta oli tookord saanud endasse kogunenud pinge järjekordselt maha laadida, pealegi oli naine ka ise oma ootamatust avameelitsemisest kohkunud, mistõttu leppimine oli seekord kerge tulema. Ja abielupaari puhul pannakse leppimisele punkt alati voodis, see on nagu pitsatijälg, mis tõendab – kõik on jälle korras.
Kokkuvõttes võiks öelda, et kuigi Kaarel ja Senta mõnikord sõnasõda pidasid, elasid nad üsna tavalist noorte inimeste abielu, kus on nii iseenese kui ka oma partneri juures palju avastada. Kõik noored on ju loomult maailmaavastajad, kes lihtsalt peavad omal nahal kogema kõike, mis ilmas head ja halba leidub, seda muidugi mõistuse poolt ette kirjutatud piire kobades. Noorte abieluinimeste jaoks on kõige raskem endale teadvustada, et abielu toob kaasa kõigepealt vältimatu kohustuse endas just empaatiavõimet arendada – selleks, et elukaaslast üldse mõista saaks. Algul on raske endale teadvustada, et ühise elu nimel peab edaspidi siin-seal järele andma, ilma et sellepärast solvuda või mossitama hakata.
Kaarel Raus oli veidi pikaldase loomuga ja rahuliku olekuga noor mees, kes tõsise huviga oma agronoomitööd tegi. Põllul toimub kasvukultuuride areng pikkamööda ja seal ei saakski kärsitu iseloomuga inimene midagi põhjapanevat korda saata, sest töö tulemused avanevad alles kuude või isegi aastate möödudes. Aga töö omapära tõttu oli Kaarlil võimalus oma haaret suurendada, uurida nii uusi viljasorte, kohalike muldade viljakust kui ka uudseid väetisi, ning selles abistasid teda raamatud, ringkirjad ja loomulikult ka internet. Peaasi – peremees Eduard Saarvald, kes algul oli oma uue agronoomi tegemisi hoolega silmas pidanud, sest agronoomist ja tema tarkustest olenes ju kogu vilja- ja kartulisaak, oli Kaarli tööga rahul ja hakkas talle üha vabamaid käsi andma, iseendale tunnistades, et tema kui endise administratiivtöötaja teadmised nende otsuste tegemiseni ei küüni.
Kuna Kaarel Raus oli Sinimetsa suurtalus järjest toekama positsiooni omandanud, loobus Saarvald üle rehkendamast ka agronoomi autosõitude kulusid, kuigi algul oli ta hoolega kirja pannud nii tema auto läbisõidu kui ka bensiinile kulutatud raha. Muidugi ei jäänud Kaarel Rausi isiklikud sõidud selle pärast tegemata, olgu nendeks siis poeskäigud või muud vajalikud asjaajamised, aga Saarvald mainis vaid lühidalt, et jäägu see kulu agronoomile lihtsalt palgalisaks. Ometi ei unustanud peremees kohe ka mainida – vaid sel juhul, kuni need kulud liiga suureks ei lähe, sest talu rahakott on kõhnavõitu. Kui suur on liiga suur kulu, jättis ta targu ütlemata, sest Saarvald oli küllalt elu näinud mees, et teada – korralikud inimesed vastavad usaldusele alati usaldusega.
Tegelikus elus võib küllaltki harva kohata olukorda, kus töötaja on oma tööga ja tööandjaga rahul, aga Kaarel Rausi kohta võis seda tõesti väita. Võib-olla oli tegemist tema noorusest tuleneva vähese ambitsioonikusega, võib-olla oli mees üldse liialt tagasihoidlik, et endale elus suuri eesmärke püstitada, aga kui seljataga on alles kakskümmend kaheksa eluaastat, näib veel kogu maailm ees lahti olevat ja aega kõrgustesse pürgida küllalt. Tõenäoliselt mängis siin oma osa oskus elu poolt pakutavasse reaalselt suhtuda, aga ka poolalateadlik tunnetus, et kõigepealt on vaja omandada kogemusi ja oskusi, neid katsetada ning valida eesmärgid vastavalt võimetele. Pole ju sugugi vähe neid, kes püüavad ampsata suuremat tükki, kui suhu mahub, ja sellest lämbuvad või pikalt põdema jäävad.
Kui keegi oleks küsinud Kaarli käest tema isikliku elu kohta, oleks vastus olenenud kõigepealt küsijast. Noore mehe kunagised sõbrad olid kaugele ja peaaegu võõraks jäänud, ja nendegi hulgas oli vaid üks, kellele ta oleks vastanud nii, nagu ta ise tundis; kõigile ülejäänuile oli Kaarel valmis kinnitama, et tema perekonnaeluga on kõik korras, siiski üksikasjadesse laskumata. Aga too ainus lapsepõlvesõber, kellega nad koos gümnaasiumi lõpetasid, oli kaugel – Agu Mölder oli lõpetanud kuldmedaliga ja läinud edasi õppima hoopiski Ameerikasse. Sealt oli Kaarel saanud vaid kaks kirjakest, sedagi juba mitu aastat tagasi, ning nüüdseks oli sõber sulandunud Uue Maailma ääretusse inimkatlasse. See pani Kaarli mõtlema, et nende suhtumine teineteisesse ei olnud ühesugune, ilmselt hindas tema Agu Möldrit kõrgemalt kui Agu teda. Ja selle põhjusi otsides oskas Kaarel jõuda vaid tulemuseni, et Agu lõpetas kuldmedaliga, tema aga vedas end gümnaasiumist läbi vaid keskpäraste hinnetega.
Jah, tolleaegsele Agule oleks Kaarel võib-olla pihtinud, et tema oli oma perekonnaelu teistsugusena kujutlenud. Niisugusena, kus on rohkem hoolivust, usaldust, soojust ja rõõmu… Ning kui Agu oleks pärinud, mis nimelt teda selle juures kõige rohkem häirib, oleks Kaarel kindlasti mõttesse jäänud, enne kui lõpuks vastanud: ma kardan, et Senta mind enam niimoodi ei armasta kui varem. Nüüd on ta kuidagi endasse tõmbunud, vaikiv ja tujutu, naeratab haruharva ja isegi lapse nutt teeb ta sedamaid närviliseks ja tigedaks. Ometi oli Kaarel lootnud, et just laps on see, kes nende pereelule uue sisu annab ja kelle kaudu nad jälle lähedaseks saavad.
Aga ei midagi niisugust, ja mees pidi endale vastumeelselt tunnistama, et kabinetis oma töölaua taga istudes tundis ta end tihti mugavamini kui kodus naise sageli tusaseid repliike kuulates.
Aga ka Rauside kodus oli päikesekiir, mis mõnikord süngevõitu meeleolu pehmendas – see oli Irja, kes juba ammu oma jalgadel ringi vudis ja püüdlikult pudikeeles vadistada püüdis:
„Iti, mängi palli!”
„Jaa, kus pall on? Too siia!”
Rusikasuurust kirevat kummipalli ei visatud, vaid veeretati põrandal. Mõlemad istusid, jalad harkis, vastastikku põrandal ja lükkasid palli tüdrukukese kilkamise saatel teineteise poole. Tihti juhtus, et Irja väikesed käekesed ei suutnud pallile õiget suunda anda ja siis sattus see kuskile tugitooli alla või diivani taha, kust tuli siis ühisel jõul jälle välja otsida. Tavaliselt lõppes mäng sellega, et tüdruk muutus ülemeelikuks, unustas reeglid ja tahtis palli sihitult viskama hakata; siis pidi isa teda taltsutama ja muud tegevust otsima. Palli veeretamine oli lõbus mäng, aga õige harva juhtus, et seda tehti kolmekesi; enamasti nautis Senta võimalust lapsehoidmisest vabaks saades jalutama minna või muid toimetusi teha. Ning kui pereema jälle koju ilmus, oskas ta vaid pead vangutada.
„Küll te olete toa segamini ajanud…”
4
Pealinna ühe magistraaltänava ääres olid esindusliku kontorihoone aknad õhtuti kaua valgustatud. Iga mööduja teadis, et rahvusvaheliselt tuntud tehnikafirma International Automatic Systems ehk lühendatult IAS Eesti filiaalis normaalsest kaheksatunnisest tööpäevast ei piisanud ning see venis hiliste õhtutundideni. Ettevõttes projekteeriti mitmesuguseid automaatseid tootmisliine, koostati nende keerukaid skeeme ja jooniseid ning peeti nii telefoni kui ka interneti kaudu läbirääkimisi tellijate ja automaatikaseadmete tootjatega. Projekteeritavate liinide jaoks oli vaja leida kõige paremaid, aga samal ajal kõige soodsamaid seadmeid, ja neid hangiti ettevõtetest, mis asusid nii siin- kui ka sealpool ookeani. Seega polnud juba kellaaegade erinevuse pärast võimalik