Hingevõlg. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
kirjanikest on öelnud, et raske on vanaks saada, aga hea on vana olla! Kes see oli, ei mäleta,” lausus Madis ja vaatas kella. „Aga praegu on palju tähtsam, et varsti on lõunasöögile minek ja siis peab peale passima, et ennast liiga täis ei pugi! Rootsi lauas on niisugune oht alati olemas.”
Ronald teadis, et Madisel on õigus. Eelmisel õhtul oli ta söögisaalis oma arust küll tagasihoidlikult üht ja teist taldrikule tõstnud, aga valik oli mitmekesine, kõigest pakutavast oleks tahtnud osa saada ja kokku sai seda liiga palju. Ja kui korra võetud, ega saanud järele jätta, kuigi kehakaal kipub juba sadat kilo ületama.
„Kodus jälgib Marju, et ma liiga ei sööks, aga siin peab tõesti ennast ise taltsutama! Eile õhtul…”
„Eks sa muidugi jõudsid juba kõik meie tegemised Marjule ette kanda?” küsis Madis ootamatult teravalt vahele, nii et Ronald jäi teda hämmastunult silmitsema.
„Mis sulle sisse on läinud? Arvad, et ma ei tohigi enam oma naisele helistada? Keelad ära või?”
Madis muigas, aga see muie polnud eriti sõbralik.
„Mu naabril on puudlikoer, juba vana ja väga hästi treenitud! Lamab, sitsib, käib kenasti kõrval – kõik käsu peale. Sina, Ronald, oled millegipärast selle puudlikoera moodi, mitte küll välimuselt, aga muidu…” ütles ta silmi pilutades, nagu oleks ta äkki ebameeldivalt heledasse valgusvihku sattunud või kardaks kuskilt mõnda ähvardavat hoopi saada.
„Eksid, mees!” Ronald oli tõsiselt solvunud ja ütles, sõnu üksikult rõhutades: „Mina ei helista oma naisele mitte käsu peale, vaid oma sisemisest vajadusest. Ja ei häbene sulle öelda: helistan sellepärast, et ma teda armastan, naera selle peale, kui tahad!”
„Sul on ikka tõesti närvid läbi,” arvas Madis ärritumata. „Vanasti me muudkui aasisime teineteist vastastikku, aga nüüd sa enam ei kannata, võtad kõike surmtõsiselt. Mis sinuga juhtunud on?”
„Juhtunud…” torises Ronald. Ta polnudki Madisega niiviisi omavahel, segamatult ja ainult kahekesi igiammu kuskil viibinud, võib-olla ehk kunagi nooruses mõnel lähetusel, mida siis komandeeringuks nimetati. Praegune sõnelemine tõi ebameeldiva teadmise, et kogu see sanatooriumisse tulek oli toimunud liiga ülepeakaela ja läbimõtlematult. Muidugi, algatus tuli Madiselt ja Marju omakorda oli sellele üllatavalt soosivalt hoogu lisanud. Eks Madise jutul on oma tõetera sees, aga kuidas talle seletada, et nii on mul lihtsam ja ohutum elada? Et sõnakuulelik nagu see naabri puudlikoer, see on muidugi inetu võrdlus… Ei, selle taga peab veel midagi olema, võib-olla lihtsalt kadedus, et minul on naine ja temal enam ei ole, ning sellepärast noribki?
Madis aga jätkas omasoodu:
„Ega sinust vist enam abielurikkujat ei saakski, mis? Oled oma Marjus liiga kinni. Juba nii taltsaks tehtud, et vist isegi mõne teise naise peale mõtlemine oleks suur patt?” aasis ta ärritumata, selili kušetil lebades ja ainiti lakke vaadates. „Ja näe, mina tahtsin siin meile elulõpu-poissmeheõhtu korraldada, aga niimoodi sellest küll asja ei saa.”’
„Muidugi, kujutlesid, et kaheksakümnesed kukuvad siin naisi krabistama! Kust sulle nii lollid mõtted tulevad?” küsis Ronald peaaegu nördinult. „Minule sihukesed ulmejutud ja – filmid ei meeldi.”
„Oot-oota, igaühele ikka võimete järgi! Kes saab, see krabistab, kes ei saa, see silitab niisama või ajab mõnele muidu kärbseid pähe. Kui hambaid ei ole, ei saa ju pähkleid katki hammustama hakata, eks ole? Minu arust oleks huvitav, et saaksime lihtsalt natuke pattu teha, saad aru?” seletas Madis.
„Sinul see ju patu alla ei käi, sina oled vaba leskmees, võid teha, mida tahad,” ühmas Ronald. „Mina aga ei taha oma naist petta. Ongi kõik!”
„Sa ei saagi enam, selles on asi!” Jälle sulaselge aasimine Madiselt, ikka samas kergelt ilkuvas toonis.
„Kurat, küll midagi ikka ära teeks, kui ette võtaks! Aga ma ei taha!”
Madis jäi sõpra silmitsema, suunurgas tiksus muigeidu.
„Kas sa pole kunagi Marjut petnud? Mitte kunagi?”
„Muidugi mitte! Abielu ajal ausõna ei ole!” ütles Ronald siiralt.
„Aga tema sind?”
„Ära räägi lollusi! Muidugi mitte!”
Madis oleks selle peale sügavalt sisse hingates nagu ka oma pilgu sissepoole pööranud, et seal inventuuri teha. Mida ta seal nägi, jäi saladuseks, aga muie suunurgas laienes ja ta ütles justkui kiusuga:
„Ma ei oleks selles nii kindel.”
„Mis kurat sulle täna sisse on läinud? Kas sa tõesti tahad tüli norida või on sul muidu paha tuju?” vihastas Ronald juba tõsiselt.
„Ma arvasin, et sa oled targem, aga oled vaid üks nendest naiivsetest abielumeestest, kes oma naist pimesi usuvad.” Seda oskas Madis öelda teadja neutraalsel, justkui pisut kaasatundval toonil. Peaaegu nii, nagu oleks ta Ronaldi vanem ja kogenum vend, kes nooremale elutarkusi õpetab.
5
Pärast esimest sanatooriumipäeva ei suutnud Ronald õhtul uinuda. Und lihtsalt ei tulnud, kuigi möödunud päev oli olnud väsitav ja tegevusrohke. Kõik need tegemised jooksid nüüd filmina tema silme eest läbi. Pärast pärlivanni oli ta saanud osokeriitravi, haigeks tunnistatud põlved pakiti mingi tulise sültja massi sisse ja maeti veerandtunniks riidekuhila alla. See tundus algul küll ebamugav ja isegi kõrvetav, aga muutus varsti sedavõrd mõnusaks, et Ronald seal kardina taga lamades viivuks isegi tukastas. Siis järgnes massaaž, mis lihtsalt tüütu tundus, sest tuli lebada kõhuli, nägu toetatud kummalisele rõngale, mis vägagi meenutas hoopis inimese teise otsa jaoks ette nähtud, kõigile tuntud prill-lauda. Ja siis…
„Nii! Nüüd jõuame enne õhtusööki veel ujumas käia! Vee peal sa ikka püsid, kohe põhja ei lähe?” oli Madis ootamatult küsinud, kui Ronald juba lootis, et selle päeva katsumused on möödas.
„Ega ma eriti pole vette kippunud, senikaua kui kuiva maa peal veel ruumi on,” oli Ronald ebalevalt vastanud, aga sõber oli sanatooriumielu korraldamise enda peale võtnud, vastu hakata polnud lihtsalt kena.
„Kui ujuda ei oska, siis sulistad basseini madalamas otsas, kus jalad põhja ulatuvad! Häbiasi, kui on võimalus vette minna, aga inimene ei oska sellest mõnu tunda.”
Palaval suvepäeval rannas või kuskil jõe ääres viibides oli Ronald muidugi vees käinud, mõnikümmend meetrit ujunudki, aga sellisest sundkorras käte-jalgade liigutamisest, et pinnal püsida ja mitte vee alla vajuda, ei olnud ta kunagi osanud mõnu tunda. Viimasel suvel oli tema mõte jões ujudes rohkem hirmutavatel radadel ekselnud: kui just praegu sügavas kohas kätte või jalga kramp lööb või süda jukerdama hakkab, siis… siis vajun mulinal põhja ja ongi minek… Lollid mõtted, aga katsu neid ära keelata!
Sanatooriumi suures basseinis oli kümmekond ujujat ja muidusulistajat. Suur ja avar klaasseinaga ruum jättis Ronaldile uhke mulje, ta oleks seda nähes nagu pikemaks kasvanud ja tundis end justkui selle suurejoonelise sanatooriumi osanikuna: vaadake, kuhu me nüüdseks oleme jõudnud! Tuli meelde, kuidas neid oli kooliajal kogu klassiga viidud Tallinna ainsasse sisebasseini kohustuslikke spordinorme täitma. See oli poolpime kahe rajaga betoonrenn, kus nad normi täitmiseks pidid ilma ajakontrollita ujuma üsna pika vahemaa, vist sada meetrit. Siis see õnnestus, aga nüüd küll vist nii pikalt vehkida ei jaksaks.
Madis oli juba vees ja kroolis ilmse mõnuga, Ronald aga seisis trepil, hoidis käsipuudest ja hindas basseini pikkust. Kakskümmend viis meetrit, tähendab noorelt oli ta koguni neli basseinipikkust ära ujunud… Ei, seda normi ta nüüd küll enam täita ei jõuaks! Aga kui juba basseini tuldud, duši alt ja saunast läbi käidud…
Ettevaatlikult laskus Ronald mööda treppi alla. Vesi tundus esmapilgul jahe, aga mõnusalt karastav. Ning kui ta mööda põhja ettevaatlikult sügavamale jalutas, tundis ta, kuidas keha nagu iseenesest kergemaks muutus ja äkki ta… ujuski! Liigutas käsi ja jalgu ning liikus edasi, mitte küll kiiresti, aga siiski nagu teised, kellest,