Kaldaliiva. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
laenama? Taga targemaks! Võlg on võõra oma, see tuleb ju tagasi maksta! Ja pealegi…” Pagana pihta, kas ma pean tõesti talle hakkama seletama, et mina, Kivila metallitehase osakonnajuhataja Valter Kummel, olen siin väikelinnas küllaltki tuntud isik – ja kui mu tütar nüüd võõrastelt raha laenama läheb, oleks see meie perele häbi, suur häbi. Pole me ju nii vaesed, et…
„Noh, mis pealegi?” küsis Lea. Jälle minu arust väljakutsuvalt, ta sai aru, et on mind umbtänavasse ajanud.
„Kui palju sul endal raha on?”
„Ega palju just ei ole. Viisteist rubla kraabin kokku.”
„Kurat… Ja millal sa maksma pead?”
„Homme,” teatas Lea süütult.
„Mul ei ole nii palju! Rahakott on tühi, saad aru?”
„Aga hoiukassas sul on,” teadis tema, ja tal oli õigus. Olin alati pidanud õigeks, et igaks juhuks peab hoiukassas mõningane summa raha olema, sest kunagi ei või ette teada, millal seda vaja läheb. Kas juhtub mõni autoavarii või…
„See on hädavajaduseks, saad aru! Seda ma ei kuluta niisama!”
„Mina arvan, et praegu ongi hädavajadus.”
„Kurat võtaks, millal sa hakkad aru saama, et oled nüüd iseseisev inimene? Toiduraha me sinu käest nagunii ei võta, kõik, mis teenid, jääb sinule… Aga ära küsi minu käest juurde!”
„Ega ma muidu küsiks, aga praegu on tõesti hädavajadus. Mis siis ikka, kui sa ei taha anda, eks ma siis laenan.”
„Jäta järele! Oota, ma räägin emaga, siis vaatame,” ütlesin ja tundsin, et minu kindlus on väga viletsast materjalist tehtud, see mureneb üsna kergesti. Eriti sellepärast, et seda murendatakse ühtaegu nii seest- kui väljastpoolt. Leal on õigus – mul ei ole rohkem lapsi, tema on ainus. Ja tema pärast oleme seni oma abielu püsti hoidnud… Kas tõesti ainult tema pärast?
Ta sai selle raha – lehvitas võidukalt pruune rahatähti ja pistis oma rahakotti.
„Aitäh, iss… Ma ju teadsin, et… et sa oled hea isa!”
Selle viimase oleks ta võinud ütlemata jätta, sest mulle tundus, et tegelikult tahtis ta öelda midagi muud: ma ju teadsin, et ma sinult selle raha nagunii saan…
4
Koorekülas oli meile kõige lähem naabertalu Västriku. Selle peremehe Elmariga olime üheealised, see selgus juba tutvumisvisiidi käigus, mille me koos Astaga Västrikule tegime. Vastuvisiiti andis aga oodata, ilmselt oldi Västrikul arvamisel, et vajame mõnevõrra aega, et oma suvekodu korrastada. Aga siis, kui mul maja voodri löömine oli poole peale jõudnud, tuli Elmar ootamatult Kaldaliivale. Ta seisatas keset õue, heitis pika pilgu maja katusele ja nentis:
„See katus on küll sedaviisi lookas, et ei kõlba. Uue voodri teed ümber, aga oleks pidand vast katusest alustama.”
„Nojah, eks seda minagi… Aga ma pole enne rookatusega tegemist teinud, ei oskagi midagi ette võtta. Anna head nõu!”
„Rookatuse kõige nõrgem koht on hari, see on teada! Seda võid küll hoolega teha, aga kõige enne hakkab ikka sealt läbi laskma. Nüüd pannakse harjale eterniit, see peab hästi ja ilus vaadata kah.”
„Seda olen minagi näinud, aga kuidas seda panna…”
„Sellega saab hakkama! Kui sa kümmekond lauda ohverdad ja eterniidi ära tood, ma tulen appi,” lubas tema, ja nii ka jäi. Eterniidi tõin aleviku kauplusest oma auto katusel kohale, Elmar tuli ja kopsis kõigepealt kokku pika redeli. Ning hakkas siis katusel turnima, togis sellest läbi mingid teravaks tehtud vaiad, lõi need pööningul sarikate külge ja saagis pealtpoolt parajaks. Siis oli järg laudade käes, seejärel istus mees juba kaksiratsi katuseharjal ja nõudis eterniiti. Kogu minu arvates keeruline töö sai tehtud ühe päevaga, õhtuks oli majal uus ja sirge katusehari peal.
„Sul käis see nagu käkitegu! Mina poleks selle tööga hakkama saanud, mul pea ei kannata kõrgust,” tunnistasin, kui Asta oli meile õhtulaua katnud ja ise teise tuppa taandunud. Omalt poolt panin lauale ka pudeli haljast. „Katuse liigud! Ütle nüüd, kui palju ma sulle võlgu olen?”
„Nalja teed või? Ega ma raha pärast tulnud!” naeris Elmar. „Naabreid peab ikka aitama.”
„Seda küll, aga mina ei oska sind kuidagi aidata,” tunnistasin.
„Mine sa tea, mis kõik elus võib ette tulla… Võtame!”
Mina pole suur viinavõtja, tavaliselt piirdun vaid mõne sünnipäevalauas kergitatud tervituspitsiga. Elmari käsi hakkas aga aina tihedamini klaasi järele sirutuma ning pidin talle järjepanu pudelist lisa kummutama. Ning kui see õõneskeha tilgatumaks oli saanud, paistis tagajärg nii naabrimehe näost kui olemisest välja.
„S-sa silmamuna, ma olen head naabrid s-saanud! S-sa, Valter, oled üks mõistlik mees, teed Kaldaliiva korda… Mina küll arvasin, et s-see popsikoht mädaneb s-siiapaika…” Elmar tegi katset tõusta, aga vajus pingile tagasi. „Peaks vist minema hakkama, aga näe, jalg ei taha kanda,” naeris ta siis häälekalt ja üritas uuesti. Seekord edukalt – mees jäi jalgadele seisma, kuigi need eriti kindlad ei tundunud.
„Ma tulen, saadan sind!” pakkusin võibolla ülemääragi innukalt. Variant, et Värstiku Elmar oma peatäit Kaldaliivale välja magama jääb, polnud just meeldiv.
„Küll ma ka ise…” Ta tegi mõned ebakindlad sammud ukse poole, vaarus ja sai veel viimasel hetkel uksepiidast kinni. „S-sa kuramuse s-silmamuna, justkui pähe hakkas teine!”
„Õues, värske õhu käes on parem,” lohutasin. Pean tunnistama, et mulle ei meeldi purjus inimesed, nad käituvad enamasti ettearvamatult. Aga selle ebameeldivuse vastukaaluks oli Kaldaliiva elumajal uus ja sirge katusehari peal, ning see oleks väärinud hullemaidki üleelamisi. Tänu taevale, et Västriku Elmar pikemalt istuma ei jäänud, siis oleks ta vist lõplikult ära vajunud või tont teab mis juhtunud. Hea, et ta viinast vähemalt agressiivseks ei muutunud, selliseid tüüpe ma pelgan. Ma lihtsalt ei oska nendega käituda.
Astusime pikkamisi üle õue värava poole. Kaldaliival veel väravat ei olnud, ei olnud veel piirdeaedagi, kuid väravapostid olin juba paika istutanud, ja ühe nendest võttis Elmar nüüd toeks. Näis, et ta ei kiirusta koju, toetus postile ja tahtis veel midagi rääkida.
„Eks ma Manda käest nüüd saan… Ega ta lase vist tuppagi, eks pean laka peale minema. Tema ei salli, et ma viina võtan.”
Västriku Manda oli tõesti omamoodi imposantne kuju, kelle kehaline olemus juba meie esimesel visiidil silma paistis. Elmarist pool pead pikem ja jõuline naine, veidi luurava kullipilgu ja kergelt mossis olemisega. Pani tõsiselt imestama, kuidas see paar oli kokku saanud; Elmar tundus kõigiti asjaliku ning välimuselt isegi meeldiva mehena, kes selle naise kõrvale kuidagi ei sobinud.
„Mis ta siis…” Jätsin ütlemise pooleli, tundus sobimatuna teise pereelu siseasjadesse tungida, ja ega ma seda tahtnudki. Pealegi oli Elmar juba liialt purjus, et temalt mõistlikku vastust tahta.
„Küll ta õhtuks ära lepib, siis kui voodissemineku aeg on,” hakkas naabrimees korraga kohatult irvitama. „Tema on niisugune naine, et igal öösel olgu… mm…”
„Hea küll, astume nüüd tasapisi edasi,” sundisin mina ja püüdsin tagasi tõrjuda Elmari juttu ilmestavat kujutluspilti. Mõelda, et ka selliseid naisi on olemas, mina olin enda abielus vaid vastupidist kogenud. Aga Elmar oli sattunud suurde südamepuistamishoogu.
„Kassa tead, mismoodi me Mandaga kokku s-saime?”
„Ei, kus ma’s seda, mina olen ju siin võõras, ei tunne kedagi.”
„S-seda jah… Manda oli noorelt ilus plika, pikavõitu küll, aga üleni s-särtsu täis. Eks ma hakkasin s-siis tema juures ehal käima, lakas. Ikka s-salamahti, Västriku vanad ei tean’d s-sest miskit…”
„Sinu isa ja ema ei teadnud?”
„Ei,